Heips!
Käisin täna metsas seenel.
Kuigi jah, esimesed öökülmad on juba olnud, lootsin siiski, et metsa alla pole need veel jõudnud.
Ütlen kohe alguses ära, et tulemuseks oli kuus ilusat söögikõlbulikku seent, mille ma siis suure seenekorviga koju tõin.
Loomulikult oleks ma võin ka rohkem seeni koju tuua, sest neid seal ikka jagus, kuid ma eelistan siiski seeni ilma ussiteta süüa.
Enne metsa minekut käisin aia taga kasepuu all seenel, kust sain kuskil 20 seent.
Nii, et tulevikus pole enam üldse mõtet metsa minna, vaid tuleb kohe potiga kase alla minna seeni korjama.
Mulle meeldib maal olles see, et siin võin ma olla selline mats nagu ma tahan.
Seenelegi läksin nii nagu mõni inimene läheb karnevalile.
Jalga tõmbasin vanaisa kummikud, selge punase jope ja kätte punased villased kindad. Aidast võtsin suure seenekorvi, toast noa ning sõit rohelise nõukaaegse jalgrattaga metsa poole võis alata.
Vaatamata sellele, et seeni ma koju ei toonud, oli metsas siiski imeline. Kogu see lõhn ja see ilus lehevaip, mis maad kattis, oli nii ilus!
Iga kord kui ma metsa lähen, seisatan ja sulen silmad ning nuusutan seda imelist metsas lõhna.
See on nii mõnus ja eriline ning iga kord on see lõhn natuke tuttav, kuid samas nii uus ja hea.
Eks see metsalõhn taastab minu väikseid kopse ka , mis linnaõhust juba räsitud on.
Ma ei kujuta ette seda elu, kui ma ei saaks metsas käia. Või kui ma oleksin ainult linnas üles kasvanud ega teaks seentest ja metsas käimisest mitte midagi.
Ma olen ikka paganama õnnelik inimene, et mul on need kogemused ja oskused olemas, et saan võtta seenekorvi, istuda jalgratta peale ja vändata metsa poole ning seal seeni taga otsida.
Köögist on praegu tuppa tungimas õunakoogi lõhn, nii, et lisaks seenetele saan ma täna maisutada ka õunakoogiga.
Nämma!
Katike
No comments:
Post a Comment