Pusle

Heips!

Kuna ma hommikul ärkasin nii vara üles,siis kirjutan kohe teise jutumulli ka.

Me kõik oleme unistanud milline võiks olla meie tulevik. Milline kodu meil on, millised lapsed, milline mees...

Vahel suudame me unistada isegi nii tõsiselt,et isegi kõik detailid on paigas.

Magaaistoas on kindlasti suur voodi ja imeilus maal seinal...

Õues haugub pere lemmikloomana kindlasti koer...

Mees läheb hommikul tööle ja saabub õhtul koju lilledega...

Lapsed on üliandekad ja toredad...

Ning nainegi on imetubli, teeb süüa ja küpsetab ja hoiab kodu korras...

Eks kõige rohkem vist unistataksegi meestest, naistest ja vanusega kaasneb ka unistus perekonnast, lastest.

Mina olen küll unistanud sellest miline võiks olla minu ideaalne mees.

Ja oi kui detailideni ma selle enda jaoks olen läbimõelnud...

Pikk, ilus,tumedapäine, suurte õlgadega,musklis käed (kuid mitte mingil juhul mingi rambomees) lõbus, tark, hooliv, armastav....

Lisaks meheideaalile olen ma enda jaoks pildi saanud ka sellest milline võiks mu kodu olla ning mitu põnni mul kodus ringi jooksma hakkavad.  

Ning loomulikult kuulub kogu selle idülli juurde ka kõigi lemmik perekoer.

Need unistused on nagu ühed pusletükid, mida saab vaikselt omavahel ühendada ning hiljem saab sellest kokku panna ühe imeilusa suure pildi.

Ja selle pildi peal on kõik hästi õnnelikud ja rahulolevad.

Kuid mis saab siis kui reaalsuses need unistuse pusletükid ei sobigi omavahel  nii hästi kokku?

Mis siis kui mõni pusletükk on liiga suur või liiga pisike?

Või kui mõni tükk on üldse kaotsi läinud  või selle õnneliku pildi jaoks liiga tume?

Mis oleks siis õigem teha, kas loobuda oma unistustes loodud puslepildist või leppida selle pildiga,mis reaalselt tegelikult hetkel meil käes on ning lasta nendest unistustest lahti?

Katike