Heips!
Nüüd vist tuleb kohe pikem jutumull, sest rääkida on jälle nii palju.
Alustan nagu ikka algusest.
Eile, tavalisel neljapäeval sõitsin mina siis pealinna.
Eelnevalt uurisin juba kodus, et kuidas ja mismoodi need linnaliini bussid sõidavad, sest mul oli vaja jõuda töövestlusele.
Õhtul aga tuletati mulle veel meelde, et pealinnas on ju nüüd uued bussipiletid. Kust aga neid saada ja kuidas neid kasutada, selle kohta puudus mul nii kogemus kui ka info.
Aga julge hundi rind on ju rasvane. Pakkisin oma asjad ja asusin sõitma.
Enne Tallinna jõudmist korrutasin oma peas lauset nagu mantrat, et mida ja kuidas ma R-kioskis küsin.
Suundusin siis kioski poole, minuga sama suuna võttis veel üks naine. Sisetunne ütles, et Katike võta hoogu vähemaks ja lase see naine ennem kioskisse. Ja kuuldes seda, et tema soovib ka seda piletit, mida minagi, sirutasin pea eriti tema poole, et ikka kõike kuulda.
Siis kui saabus minu järjekord, ütlesin lihtsalt ja konkreetselt, et mulle on ka seda asja vaja, mida see nainegi ostis. Ja nii ma endale selle rohelise kaardikese saingi. Nii lihtne!
Nii, et nüüd olen siis ka mina kiibistatud, kaardistatud ja kuulun nende roheliste kaartide omanike hulka.
Bussijaama jõudes, küsis üks neiu minu käest, et kas saan teda aidata. Peast käis küll kohe mõte läbi, et mina kes ma maalt ja hobusega olen, ei saa ju ometi kedagi aidata. Kuid oh üllatust, tüdrukul oli vaja teada, kus asub Räägu peatus ja kuidas sinna saada.Loomulikult oli see peatus mulle peale kolme kuulist sõitsmist, vägagi selgeks saanud.
Järgmisena sain oma tarkust välja näidata sellega, et seletasin talle, kust ta endale selle rohelise bussisõidu kaardi või mis muu x- nimetus tal ongi, saaks.
Ja oi, kui uhke tunne oli ikka nii tark olla! See aga oli mul juba ammu meelest läinud, et pool tundi tagasi põdesin ise, kuidas ja kust ma selle sõidukaardi saan.
Ja kui mõnus tunne oli bussis seda kaardikest piiksutada! Ainult see info, palju mul raha kaardi peal alles on, ei meeldinud mulle selle piiksutamise juures.
Kuna päev oli hästi alanud, lootsin, et kõik jätkub ka samas tempos ja nii enamvähem oligi. Kui välja jätta, see et lugedes oma sõbranna smsi, sõitsin ma ühe bussipeatuse kaugemale, kui vaja ning peale Viru keskusele ringi peale tegemist leidsin ka õige bussipeatuse.
Ma olen ikka nii tänulik nende pealinna bussipeatuste üle, kus on kaart ja sellel ringike, et mis peatusega kaardi peal tegu on. Sest sõites bussiga oletatatavas õiges suunas piilusin igas peatuses läbi bussiakna neid kaarte, et ega ma teelt kõrvale pole kaldunud, sest viimane pealinnas ära eksimine oli üsna hästi meeles veel.
Lõpuks jõudsin õigesse kohta ja kõik oli hästi.
Seejärel liikusin edasi juba elektriautos istudes. Sõistime minu tulevasse töökohta (juhul, kui tööpakkumise vastu võtan).
Ja oh seda üllatust, kui sõitmise läbi nendest kohtadest, kus eelmine kord äraeksinuna bussiga seigeldes olin.
Valdeku peatus ja tänav olid nii tuttavad, kui autojuht ütles mulle, et see on Nõmme turg, ütlesin talle mõtetes, et jah seda ma tean, kuna eelmine kord seiklesin ma siin Nõmme turu ümbruses.
Peale asjalikke tööjutte, saabus kesklinna tagasiminek. Õnneks viidi mind kesklinna kohale.
Kuid jah, nagu ikka, kui päev algab hästi, siis midagi peab ikka natuke viltu minema.
Minu kohtumine, mis pidi, kelle 12.30 ajal olema lükkus edasi esialgu kella 15.30ks.
Ja kui kell hakkas jõudma 14.30 ringi, selgus, et kohtumine lükkub veel edasi. Minul kui mittekannatlikul inimesel tuli siis kokku oodata viis tundi, et saada lõpuks kokku inimesega, keda väga pikalt oodanud olin.
Ega ilmaasjate ei öelda, et kannatlikkus on voorus.
Kuid ega siis need viis tundi ei olnud aja raismine. Need möödusid vägagi põnevalt.
Jalutasin mööda libedaid ja sopaseid tänavaid , nii et jalad lirtsusid ja lõpuks istusin bussijaamas ja jälgisin inimesi.
Mulle meeletult meeldib inimesi jälgida ja bussijaamad on selleks parimad kohad. Need on nagu loomaaiad, ainult et jälgitavad pole loomad vaid inimesed. Kuid ega nendele loomadel ja inimestel väga vahet polegi.
Sellest, mida kõike ma seal nägin ja kogesin, pajatan ma hiljem, kuid mis mind eriti tigedaks ja kurjaks ajas oli üks vahejuhtum R-kioskis.
Minu meelest pole R-kioskid nüüd küll need kohad, kus saaks klienditeenindajat kiita. Vähemalt mina pole siiani ühegi hea teenindusega seal kokku puutunud. Ja nii oli ka eile.
Peale järjekorras seismist, otsustas üks teenindaja, et tema teeb pausi ja nii pidime me suunduma teise pikemasse järjekorda. Osad kliendid olid sellisest tegevusest nii häiritud, et lahkusid, teised kannatlikumad jäid ootama. Ja kuna minul ju nagunii aega oli, suundusin ka teise kassasse.
Kuid ootamine muutus oodatust pikemaks, kuna järjekord oli jõudnud just ühe vana härrani, kes soovis endale ajalehte osta.
Ajaleht maksis 1.15 aga tema andis 50 senti. Noorema poolne müüja, vist isegi vene päritolu natuke, ütles, et raha on juurde vaja. Papi otsis, kuid ei leidnud kohe vajalikku summat. Teenindaja aga hakkas selle peale nägusid tegema ning ähkis ja puhkis ning lõpuks toetas enda leti peale oma kehaga jätkates jubedate nägude tegemist.
Lõpuks kui papi oli raha üles leidnud, tuli talle 40 senti tagasis anda. Seda ka teenindaja tegi. Kuid kui vana härra hakkas raha rahakotti panema, siis astus ta järjekorrast eemale, kuna teenindaja teenindas juba teisi inimesi.
Ja kui raha oli taskusse ära pandud, hakkas papi ära minema. Teenindaja märkas seda, tõstis vana härra ajalehe letilt püsti ja hoidis seda, ise sõnagi lausmata. Avastades seda, et vana papil pole selja peal silmi ja ei näe seda, et teenindaja lehte käes hoiab too, viskas klinditeenindaja lehe leti pealt kõrvale.
Ja noh see oli viimane piisk minu karikasse. Ma kohe tundsin kuidas ma tigedusest roheliseks läksin.
Kuidas nii saab, et oma 1.15 eurot nõuab ta küll, kuid siis ajalehte onule ei anna?
Kui järjekord minuni jõusid , ulatasin oma asjad. Mõtlesin, et küsin, kuidas ta küll tööle sai ja kus kohas ta oma hariduse küll on saanud, kuid siis leidsin, et ei hakka tema tuju rikkuma vaid küsisin selle vana härra ajalehe endale,selgitades, et viin selle kohale.
Leidnud vana papi, viisin talle tema ajalehe. Papi naeratas ja tänas mind. See tänu tuli otse südamest.
Seejärel istusin rahulikult oma pingil edasi ja sõin saia.
Järksu tundsin, et keegi vaatab mind, tõstsin saialt pilgu ja minu ees seisis see papi, kes ütles "Suur tänu sulle veelkord ja head reisi"!
See oli lihtsalt nii armas!!!
Sel hetkel oli mul tunne, et tõusen üles ja kallistan seda papit, sest ta nägi välja ka nii armas ning tema siirus tegi südamele pai.
Ta nägi välja nagu tõeline saksa vanahärra. Tal oli ees väike kõhuke ja pintsak. Tema juuksed olid muutunud halliks ja tema pead kattis roheline kaabu, millel oli kaunistuseks pandud suleke.
Tegelikult on nii vähe vaja selleks, et me suudaks üksteisele head teha.
Tuleb lihtsalt märgata ja tänada õigel ajal õigete asjade eest!
Kui me seda mõtet jälgiks igapäevaselt oma igapäeva toiminguid tehes, oleks maailm meie ümber ka palju parem ja veelgi ilusam!
Peale seda vahejuhtumit, istusin ma rahulikult bussijaamas edasi....
Katike
No comments:
Post a Comment