Milleks meile tähtpäevad?

Heips!

Tänane jutumull tuleb köögist ja seda sõna otseses mõttes.

 Istun köögis laua taga, joon kohvi, kuulan raadiot

 ja teen süüa.

Kuigi täna on sõbrapäev ei küpseta ta mingit südamekujulist kooki  ega valmista suurepärast õhtusööki. Ma lihtsalt ei ole selleks   veel suuteline. Püüan hoopis ühe supiga täna hakkama saada.

Raadios rääkis enne  üks mees, kuidas ta oli hommikul oma naisele üllatuse laua peale jätnud. Ja kui nüüd naine koju läheb leiab köögi laua pealt südamekujulise lilleseade ja mehe poolt küpsetatud soolase koogi (naine magusat ei pidanud armastama, tahaks näha seda naist, kes magusat ei armasta).

 Oh milline mees...

Ka saatejuht ütles,peale selle mehe juttu, et paljud naised kindlasti mõtlevad nüüd, et oleks mul ka selline mees.

Tegelikult on ikka päris naljakas, et me vajame mingeid päevi selleks, et julgeksime olla hoolivamad ja sõbralikum üksteise vastu. 

Jõulud on meil ju selleks, et saakisme lubada endal palju süüa.  Vabandus on meil ju liigsöömiseks kohe varnast võtta, et no kord aastas võib ju.  Jajõulude ajal saab ju kingitusi...

 Nii, et jõulud on meil pühad, mis lubavad meil palju süüa ja kinke saada ja ka teha, mis muidugi meid nii palju enam ei rõõmusta.

Siis tuleb vana aasta. See lubab meil ka üsna palju süüa ja juba tunduvalt rohkem pidutseda ning alkoholi tarvitada. Ka  kõik väiksed lapsed fännavad seda õhtut, sest sel sel ööl võivad nad  kaua üleval olla. Rakette tahavad ju kõik näha.

Ja uus aasta esimesel päeval võivad siis alkoholi lembelised inimesed oma haiget pead parandada. Kas äkki sellepärast ongi see päev meil punast värvi?

 Ning siis me imestame, miks meie kultuuris on alkoholil nii sügavad juurde. Aastast aastasse saadetakse vana aasta koos pudeliga ära ja uus võetakse samuti vastu pudelit kaisutades ja kummutades.

Kui jaanuar möödub üsna rahulikult ja uus aasta lubadustest kinni pidamisega, siis veebruaris on ju sõbrapäev. Ning see on päev, mil võib jälle armas ja hea  ning hooliv teineteise vastu olla.

 Naised ootavad oma meestelt pesukomplekte ja muid hinnalisi kingitusi, kõiksugu pehmed südamekesed ja ninnu-nännu asjad on ka sel päeval eriti teretulnud.

Ka mehed saavad sel päeval oma naiselt rohkem tähelapanu ning ehk mõni jonnituju ja kodusõda jääb sel päeval naise poolt maha pidamata. Osades peredes lõhub ehk tavapärast hommikurutiini  naise poolt mehele antud musigi.

Sõbrapäev on päev, mis lubab meil olla natuke parem inimene ja näidata oma hoolivust välja.

Ja siis tuleb märts.

 Naistepäev! 

Oi mehed värisege, kes te selle päeva ära unustate. Ja oh seda kisa ja kära, kui mees on kiires elutempos unustab sel päeval oma silmarõõmule lilli tuua!

Peale naistepäeva on suur vaikus ja paus. Siis võime me olla tavalised inimesed. Tavalised mornide nägudega eestlased. 

Nüüd võime me olla need inimesed, kes pool uniselt ajavad  endale riideid selga ja hommikuslööki sisse. Lapsed pakitakse riietesse, asjad autodesse ja siis võib sõit kooli, lasteaeda ja tööle alata. Õhtul sama ringiga koju.

 Nendel kuudel ei olegi justkui seda hoolivust ja armastust nii väga vaja teineteise vastu välja näidata.  Meil on ju jube kiire  ja  pole ju kuskilt seda aega võtta, et teeks romantilise õhtu, kingiks kallimale lilli või üllataks teda millegagi.

Ja siis saabub jaanipäev. Hea hetk, et saada üle pika aja oma sõpradega kokku või minna kodukohta. Sest viimati sai ju sõpradega, perega koos oldud jõulude ajal.

Ja kui juba kokku saada, siis loomulikult tähistada seda taaskord pudeliga. Sest kuidas sa muidu ikka vorstikesi grillid või tantsupõrandal jalga keerutad?Töömured ja muud x-mured on ju meid nii pinges hoidnud, et raske on ennast lõdvaks lasta.

Kui jaanipäeva tähistatud ja mälu värskendatud, et mis ja kuna juhtus, siis saab taaskorda olla tavainimene. Kuni jõuludeni. Sest enne seda polegi eriti suuri tähtpäevi, mis meid milleski kohustaksid või midagi tähistama paneks.

Tegelikult  on ikka väga kurb, et me vajame mingit tähtpäeva selleks, et öelda oma lähedastele kuidas neist hoolime või et julgeksime neid niisama  üllatada, kallistada  või neile midagi ilusat kinkida.

Me ei vaja ju selleks kalendrit ja mingeid tähtpäevi,  et muuta maailma paremaks!

 Meil võiks olla ülepäeviti, kas jõulud, kus sisi sööme head ja paremat või siis kord kuus sõbrapäev, mil helistame oma sõpradele ja täname neid, et nad on olemas!

Parem maailm on ju meie endi teha!

Katike

PS! Supp vist tuli päris söödav seekord....