Ahoi!
Päris mitu päeva ei ole ma midagi kirjutanud. Nüüd siis kirjutan ja kohe poliitilistel teemadel.
Kuigi jah poliitika on küll viimane teema, millest ma aru saan...
Üldjuhul ma väga uudiseid ei loe. Miks?
Aga sellepärast, et minu meelest on seal nii palju negatiivsust ja pseudoprobleeme, et need lihtsalt rikuvad tuju ära.
Ja mida ma siis nüüd natuke aega tagasi tegin?
Lugesin artiklit abortide kohta.
Oeh...
Olen alati arvanud, et lapsed tulevad just siis kui nad ise tulla tahavad ja just sellisesse perekonda nagu neile meeldib.
Kuna järglaste saamine on meie emakese looduse poolt niivõrd paika pandud, siis leian, et see võikski jääda selliseks imeks, mida me väga ei reglementeeri.
Ning lõppude lõpuks tuleks meil ikka leppida ka sellega, et naised on meil need, kes suudavad lapsi ilmale tuua ning igasugused inimkatsed mehi sünnitama panna, tuleks ära keelata või vähemalt vähem neid katseid reklaamida.
Kuid tagasi tulles selle artikli juurde mida lugesin.
Üks tark mees meie riigis on öelnud nii : « Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb põhiseaduse paragrahv 16 ka loodet. [...] Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.»
See mõte on ju väga ilus ja hea. Kuid mul tekkis seda lugedes üks küsimus. Võib olla on see rumal küsimus, kuid küsimus on see siiski.
Kui Loode on meil põhiseaduse kaitse all ja me peame tema eluõigust kaitsma, siis miks me hakkame lapse vanust arvestama alles siis kui ta on sündinud?
Mitte siis kui ta on eostatud?
Kui me hakkaks lapse vanust lugema juba eostamise hetkest, siis oh üllatust, oleks me kõik ju palju vanemad...
Ma olen nõus sellega, et abort on iga inimese enda otsus.
Alati on teiste otsuseid kerge hukka mõista niikaua kui meie pole teiste elu elanud. Me ei saa või õigemini ei tohiks kedagi hukka mõista kuna me ei tea kunagi, mis on teiste inimeste otsuste, valikute taga.
Muidugi oleks väga tore, kui aborte poleks ja meie rahvaarv kasvaks.
Kuid mis on olulisem, kas kvaliteet või kvantiteet?
Kas oluline on, et peres kasvab üks õnnelik ja oodatud, armastatud laps või siis kaks-kolm last, keda tegelikult ei armastata ja kes on hooletusse jäetud, sest vanemad ei soovinud neid, aga aborti polnud ka võimalik teha?
Kuid mõteviis, et jäin kogemata rasedaks ja nüüd teen aborti, on minu meelest absurd!
Kuidas saab kogematta rasedaks jääda?
See on ju võimatu!
Kui ma hakkan sööma, siis mul ei saa ju kõht kogemata täis, vaid ma teen midagi selleks, et mul kõht täis saaks.
Kui ma seksin, siis ma ju tean, et nüüd ma seksin ning olen teadlik ka tagajärgedest.
Kogemata ei juhtu mitte midagi ja kunagi ei saa olla natuke rase.
Katike
No comments:
Post a Comment