Tsau!
Kui mina juba juuksurisse lähen, siis on teada, et see muidu lihtsana tunduv asi nii lihtne polegi.
Kõik sai alguse paar nädalat tagasi, kui võtsin ennast kokku ja panin juuksuri juurde aja. Seejärel panin endale kalendrisse kirja, et vot sellel päeval saan ma oma kiharad korda.
Kui aga päev kätte jõudis ja mina juuksuri ukse taga olin, selgus, et minu juuksur on haige. Leppisime siis uue aja kokku. Eelnevalt juuksur veel ütles, et ta oleks mulle helistanud kuid tal polnud minu numbrit.
Kuid kui uus aeg sai kokku lepitud, tormasin salongist välja. Loomulikult oma numbrit andmata.
Taaskord sain kalendrisse kirjutada, et juuksuriaeg on tulekul.
Täna hommikul siis ruttasin juukuri juurde. Jõudsin veel enne juuksurit kohale.
Ootasin siis natuke aega ukse taga ja kui ta kohale jõudis ütlesin rõõmsal häälel, et mul oli teie juurde kella 9ks aeg.
Mida aga vastas juuksur?
Et ei olnud kella 9ks vaid kella 10ks.
Mis siis ikka. Väike jalutuskäik linna peal ja kella 10ks olin taaskord tuttava ukse taga.
Vähemalt nüüd olin õigel ajal õiges kohas.
Minu meelest on naistel juukuri juures nagu pihiisa juures käimine.
Seal juuksuritoolis istudes räägitakse ka kõige salajasemad teemad välja ja loomulikult kui on tegu aastaid tuttava juuksuriga, siis on igasuguseid küla uudiseid ka vaja vahetada.
Mina ei tea oma juuksurit küll kaua, kuid meie vestlused on ka alati hästi elulised.
Üks kord rääkisime me sellest, kuidas tema on kehakaaluga hädas ja imestab, ja kadestab minu kehakaalu.
Siis avastasime, et meil kummalgi pole kõrvas auke ja seejärel jagasime infot, kust saab meiesugustele kõrvarõngaid tellida, osta.
Tänaseks teemaks oli meil siis juukuri tervis, mis endiselt pole eriti hea ja erinevad rohud, mida arst talle välja kirjutas. Ning meie kalli kodumaa sünnipäevast saime ka pikalt ja laialt rääkida.
Leidsime mõlemad, et see, et meie noored vahepeal mujal maailas õppimas käivad, ei ole midagi hullu, peaasi, et nad tagasi tulevad.
Eks tegelikult on ju iga asjaga nii, et see mis on kaugel ja kättesaamatu tundub alati parem, kui see, mis on meil käe jala juures.
Ning seal kus oleme kogenud häid emotsioone ja meie soovidega on arvestatud sinna lähme ka alati tagasi.
Mina igatahes lähen küll peagi tagasi oma juukuri juurde, et taaskord elust ja olust muljetada ning saada endale värskem ja vallatum välimus. Sest järgmisel korral laseme kääridel juba loovamalt minu juustega tegeleda.
Nii, et jah, kui tundub, et oleks vaja kellegagi lihtsalt niisama lobiseda ja sõbrannasid läheduses pole ja meesolevused hakkavad nägusid tegema, kui naine rääkida tahab, siis tasub oma pihiisa-juukuri juurde minna.
Katike
No comments:
Post a Comment