Ahoi!
Iga seitsme aasta tagant läbi inimene oma elus arenguskriisi,
nii on vähemalt targad mehed öelnud.
Eks neid kriise ole meie elus tegelikult
tihedamalt, kuid need kriisid, mis meid iga seitsme aasta tagant tabavad on kohe
eriti olulised.
Inimese vanus on üks huvitav asi.
Alguses me loeme aastaid,
et saaks aga vanemaks. Seejärel oleme mõned aastad rahul oma vanusega ja naudime neid rõõme, võimalusi mida ühiskond meile pakub. Ning ühel hetkel hakkame soovima,
et oleksime nooremad. See on see hetk, kui naiste vanus seisma
jääb.
Esimesed päevad, kuud ja aastad on kõige
tähtsamad meie elus. Kuid meil endil põnnina pole sel hetkel õrna aimugi, kui vanad me oleme. Meie vanus
on sel hetkel oluline ainult meie vanematele ja teistele suurtele inimestele.
Kui aga hakkame ümbritsevast rohkem aru saama, muutuvad
ka aastad meie jaoks olulisemaks.
Ning siis järsku tabaki meid esimene suurem kriis.
Käes on kooli aega ja me oleme 7. aastased.
Kui siiamaani oli tegu lapsega, kes on täidsa laps, siis
nüüd järku on sellest lapsest saanud koolilaps. Ja tema arvamust hakatakse üha
rohkem arvestama.
Ning peale seda esimest suurt kriisi hakkame me juba ise oma aastaid lugema ja ootama, et saaksime vanemaks.
Ja ega väga pikalt ei tulegi ju seda uut kriisi oodata.
14. ja puberteet.
See on see kriis ja aeg, mis meid nüüd tõsiselt paar aastat murrab ja piinab.
Ja kui lõpuks saabub see 21. eluaasta kriis, mille käes ka
mina olen vaevelnud, oleme me juba suured inimesed.
Kõige vahvam selle 21. eluaasta kriisi
juures on see, et me hakkame tajuma, et meie puhul on tegu, mingi väikese mutrike, kes siin elus suudab midagi olulist korda saata. Ja oh seda üllatust, me oleme jõudnud oma elus sellesse perioodi, kus meid kuulatakse ja meie arvamusega arvestatakse.
Kui pubekana me arvame, et me oleme jube targad, teame
kõike ning keegi meist aru ei saa ega kuula meid, siis nüüd äkki
on hakatud meiega ikka väga tõiselt arvestama. Meid kuulatakse, meid
märgatakse ja meie käest küsitakse nõu!
Uskumatu!
Enam ei olegi meie puhul tegu lapsega, vaid nüüd oleme me
täiskasvanud.
Aga seda nautimise aega kauaks ei jää, sest
varsti on uksele koputamas uus kriis.
Ja nüüd ei ole enam see aeg, mil naudime seda, et keegi meie arvamusega arvestab, vaid nüüd peab meil juba olema
täiesti oma arvamus ning kui meil see puudub, on tekkimas probleem.
Ning mida aastad edasi seda enam peame me suutma enda eest
seista, ise hakkama saama.
Ning siis vist saabubki see aeg, kui me enam ei oota oma sünnipäevasid, sest vahel tahaks olla lihtsalt noor ja mitte teada kõigile
küsimustele vastuseid, mida teised loodavad meilt saada.
Tahaks lihtsalt olla...
Katike
No comments:
Post a Comment