Tere taas!
No ma kohe pean täna veel ühe postituse siia tegema.
Käisin mina siis natuke aega tagasi ühes poes.
Minu ostukorvi
täitsid seekord kaks piima. Piimapakkidega kassa poole
suundudes meenus üks reklaam, mis kunagi televiisorist tuli. Kui ma nüüd ei
eksi siis oli tegu jäätise reklaamiga, kus kõlas lause, „Kaks piima, üks, sai, kaks piima, üks sai, kaks maksi topsi..“.
Kassas seistes aga tuli vägisi HU "Depressiivsed eesti väikelinnad" laulusõnad
meelde ja oli põhjust ka.
Enne mind seisis kassas üks mees.
Igati kobe mees!
Tumedapäine, musklis ning pikka kasvu. Temaga kaasas oli üks naisterahvas. Samuti väga ilusa
väljanägemisega ja äärmiselt õnnelikus olekus.
Tema õnneliku oleku põhjustajaks oli alkohol. Alkoholi joovet reetsid tema läikivad silmad ja kõikuv kehahoiak. Samuti valmistas kõik talle väga
rõõmus ja tema kihistamist oli terve pood täis.
Nende ostukorvi aga ei täitnud piimapakid, ega muu söögiks kõlbulik. Nende poodi tulek oli tingitud hoopis millestki muust.
Kui kassapidaja oli ostjatega viisakused vahetanud, esita see igati kobe mees oma ostusoovi, mida tema kõrval seisev naine, siis täpsustas.
Nii rändasidki kassa lindile paar pakki suitsu, lauaviin ning mahlapakk.
Kui ma nende järel poest
välja läksin, nägin, et nendega oli kaasas ka kaks tüdrukutirtsu, keda siis see purjus noor naine just embas. Arvatvasti oli tegu selle naise lastega.
Millegi pärast jäi mulle mulje, et tegu ei olnud selle mehe lastega....
Ja täna on alles teisipäev...
"Depressiivsed eesti väikelinnad,
kus keldripoodides on jube kõrged hinnad.
ja nende emad kes
pole enam kenad.
kus õhtul pole kuhugile minna,
kus elu unistus on kasutatud bemar...."
Katike
No comments:
Post a Comment