Miks (mu) suhted purunevad...

Ahoi!

Ma mäletan hästi, kui minu esimene suur armastus läbi sai. Või õigemini kui minu suure armastusega suhe läbi sai. Armastus selle inimese vastu on siiani alles. Kuid jah, nüüd juba natuke teistmoodi kujul kui tookord.

Iga lõpp on jube ja nii oli ka tolle suhte lõpp jube. Kuid igati õpetlik.

Peale mitmeid liitreid pisaraid ja ahastavaid nuukseid, lubasin endale, et ma ei lase enam kunagi endaga nii teha!

Teiseks ja ehk olulisemakski lubaduseks andsin endale, et ma ei lase enam kunagi kellelgi enda vabadust piirata ja seda ära võtta!

Aga elu teeb ju toredaid keerdkäike ja vahel toob ta meid tagasi nendesse alguspunktidesse, kus oleme juba korra oma elus olnud. 

Inimesed ja olukorrad  võivad küll aja jooksul muutunud olla, kuid ämbrid, millesse oleme uuesti astunud,  on tihti peale samad, vahel isegi veel sügavamad.

Aina tihedamini on mulle hakanud meenunud see lubadusi, mida tookord endale andsin. 

Kui kaks inimest kohtuvad ja armuvad, siis kõik on nii põnev ja uus ja huvitav.

Armumine muudab meid justkui kellekski teiseks. Justkui paremaks inimeseks. 

 Me tahame üha rohkem olla oma kallimaga koos. Tahame teada, mida ta tunneb ja mõtleb. Tahame tema tuju heaks teha ja hoolitseda tema eest.  Tahame saata talle  ilusaid sõnumeid, helistada ning küsida, et, kas ta ikka igatseb meid ja mõtleb meist.

  Kui naistel on kogu aeg sellised natuke roosad prillid ees ja ninnu-nännu teema, siis armumise ajal muutuvad need karused mehedki pehmeteks mõmmibeebideks, kes tahavad pidevalt hellust ja hoolitsust. 

Nad tahavad, et neid kallistatakse ja musitatakse, poputatakse ja nende räägitakse kui lastega. 

 Ja kui luuleliseks ja hellaks need mehed siis muutuvad, lausa uskumatu!

Vahel on isegi natuke naljakas vaadata, kuidas muidu nii asjalik mees, kes teistega suheldes on nii viisakas ja mehine, on koos oma kallimaga nagu väike teismeline poisike, kes ei oska ei istuda ega astuda, oma käte ja suu paigal hoidmisest rääkimata.

See kõik on nii ilus! 

See kõik on nii meeletult ilus ja vahva, kuidas kaks inimest jagavad teineteisega oma mõtteid, oma ideid ja tuleviku unistusi.

See on nii ilus,  kuidas üha rohkem tahetakse koos olla ja koos asju teha. Kuidas kogu maailmale tahetakse üksteist näidata. 

Need hetked, kus tuleb kohtuda teise poole sõpradega või vanematega, on alati nii olulised.  Sest see on justkui suur lavaproov, kui nüüd ebaõnnestud, siis võetakse uus ja parem.

Kui aga kõik hästi läheb hakkab neid kohtumisi üha rohkem tulema. 

Samamoodi hakkab üha rohkem tulema ühiseid asju, mida koos tehakse, kus koos käiakse.

 Kõik hakkab muutuma ühiseks ja lõpuks polegi enam ei sinu ega minu aega vaid on meie aeg.

Loomulikult on see hea, see on väga hea, et kaks inimest on leidnud teienteist ja nad on moodustanud paari! Nad on justkui üks. 

Kuid kas see  nii üheks olemine, muutumine on alati nii hea? Ja kas see tegelikult on üldse võimalik?

Kuidas kaks täiesti võõrast inimest, kaks täiesti eri vanustes  ja kaks täiesti erineva tausta, erinevate perekonnatraditsioonide, kasvatusviisidega, kogemustega, kaks täiesti eri soost (vahel ka samast soost) inimest saavad muutuda üheks?

Miks minu suhted purunevad?

Üheks väga suureks põhjuseks ongi olnud just see, et ka mina olena tahtnud oma teise poolega muutuda üheks.

Olen tahtnud olla temaga üks. 

Ja tuleb tunnistada, et selles muutumismängus olen tahtnud mina olla see pool, kes  soovib muuta teist  poolt enda sarnaseks.

 Kogu selle muutmise ja muutumise käigus olen aga unustanud selle vabaduse vajaduse. Enda vabaduse eest olen ma küll  suutnud seista, kuid teise poole vabaduse vajadusest olen ma tihtipeale üle astunud.

Tegelikult peaksimegi me aina tihedamini esitama endale küsimuse, et, kes olen mina või kust võtan mina selle õiguse, et pean teist inimest enda omaks ja hakkan talle õpetama, mis õige, mis väär? 

Kust võtan mina õiguse hakata teise inimese vabadust piirama?

 Või miks ma tõstan kisa,  kui tema minu soovidega ei arvesta või kui soovib veeta nädalavahetuse ilma minuta?

Ma peaksin olema õnnelik, ja kohe väga, väga õnnelik, et teine inimene jõuab ja tahab oma kiires elutempos, kuhu kuuluvad, sõbrad, töö ja veel tuhat seitse sada asja, olla minuga koos!

 See, et ta leiab selle minuga koos olemise aja oma teiste asjade kõrvalt on  ju palju rohkem väärt, kui see, et ta pühendab kogu oma aja minule ja kogu tema elu koosnebki ainult minust ja tööl käimisest.

Palju väärtuslikum  on meie suhe ja koosolemiseks mõeldud aeg siis, kui tema elu, vabadus on alles ja minu elu, vabadus on alles ning selle kõrvalt leiame me aega nautida teineteist ja seda mida meil teineteisele anda on!

Puuri lind, kes on kaotanud oma vabaduse,

 ei suuda olla õnnelik,

 miks siis peaks inimene,

 kes on kaotanud oma vabaduse,

 suutma edasi  anda armastust?

 Katike