Heips!
Üle pika aja võtsin ennast kokku ja sobrasin oma märkmetes,
mida erinevatel koolitustel ikka ja alati usinasti teen.
Minu mälu nõuab, et kui ma hiljem tahan hallist ollusest midagi kasutada, tuleb mul
eelnevalt kõik üles kirjutada, nii võibki mind näha koolitustel ja infopäevadel asju üles kirjutamas ja aina uut paberit juurde küsimas.
Sorteerides ja sobrades oma märkmetes leidsin päris häid
näpunäiteid ja märkmeid.
Jagaksin neid ka teiega. Või siis
tegelikult, kui nüüd aus olla, pole siin tegu mitte niivõrd minu lahkusega vaid pigem egoistliku käitumisega, kuna kirjutades need uuesti läbi, kinnituvad need minu halli ollusesse veelgi enam.
Olin koolituselt üles kirjutanud sellise asja, et kui
tavainimene meenutab erilist hetke ja proovib selga kleiti, mida
ta tookord erilisel hetkel kandis ja avastab et see talle enam selga ei mahu, siis ta ei tee
sellest suurt numbrit. Kuid kaassõltuvuses olev inimene, püüab iga hinna eest
seda kleiti endale selga punnitada ja taaselustada seda hetke.
Nii, et televiisorist filme vaadates võime nüüd neid kleite selga punnitavaid ja hinge kinni hoidvaid naisi vaadata juba targema pilguga.
Kaassõltuvuse kohta olen endale üles märkinud veel paar tarkusetera.
Kui kaassõltlane armastab kedagi, siis ta mõtleb kogu aeg, et see, inimene,
kes mind armastab, ei saa ju tegelikult mind armastada,
sest kindlasti tahab ta mind tegelikult ära kasutada ja tema ilusad sõnad on
suitsukatteks.
Kaassõltuvuses olev inimene mõtleb ka nii, et jah, see teine pool
armastub mind, kuid kui ta teaks, milline ma tegelikult olen, siis ta ei armastaks mind enam.
Või kõige hullemal juhul võib ta mõelda nii, et jah see
inimene armastab mind, aga järelikult on ta ju sama mõttetu kui mina, sest muidu
ta ju mind ei armastaks.
Ja neile, kes ennast selles kaassõltuvuste märkmetes ära tundsid, siis teile üks raamatusoovitus. Tommy Hellsteni raamat, „Jõehobu
elutoas“ on super raamat! Seda tasuks kindlasti lugeda!
Kuid kõik muud kaassõltuvuse raamatud on ka igati kasulikud.
Kuna üks raamatusoovitus sai antud, siis annan neile, kes eriti lugemissõbrad ei ole ühe harjutuse, et kui olete mu jutumulli läbi lugenud, siis on mida katsetada.
Harjutus siis selline.
Kata kätega oma kõrvad kinni ja kuula
oma „kehamuusikat“. Mida sa kuuled?. Pane käsi oma pulsile, tunneta seda ja
koputa käega seda lauale, ja sa oledki leidnud oma „südamemuusika“! See on
muusika, mida sa kannad kogu aeg endaga kaasas.
Minu seekordne jutumull sai eriti hariva sisuga.
Lugege kaassõltuvuse raamatut ja leidke oma südamemuusika!
Katike
No comments:
Post a Comment