Bussis

Ahoi!

Enamuse oma elust olen ma veetnud bussides. 

12 aastat sõitsin kooli ja koolist koju bussidega. Sellele järgnes vabatahtlik maailma avatamine busside abiga ja nüüd siis käin tööl bussiga.

 Nii, et kui minul on vaja punktist A punkti B jõuda, siis võib mind kuskil bussijaamas seismas näha.

Tegelikult ma täidsa naudin neid bussisõite, sest seal kohtab igasuguseid inimesi ja vahavid juhtumisi tuleb seal ka ette.

Eile läksin siis bussiga tööle. 

Buss, millega eile sõitsin oli harjumuspäraselt väiksem, kui teised, seetõttusuutsin  ma selle bussisõidu ajal vist kolm neli korda oma peakese ära lüüa, mis minu puhul on täiesti tavaline.

Bussi sisenedes oli mul vaja kohe pea ära lüüa ning väljudes sai ka pea ikka päris mitu korda lage puudutada.

Istudes siis peale pisikesi matse pähe oma kohale, tõdesin taaskord, et kui bussis on umbes 20-30 kohta ja neist hõivatud on kõigest viis, siis leiab Katike ikka  nendest vabadest kohtadest  sellise istme, mis on katki. 

Nii ma siis istusin terve tee istmel, mille seljatugi oli ammu unustanud oma põhifunktsiooni.

Kuna olin just jooksnud koosolekult bussi peale ja kodus eriti aega süüa polnud, siis otsisin oma põhjatust kotist midagi hamba alla. 

Minu käekotis on alati midagi söödavat. Olgu seal siis sokolaadi või kommi või mõni puuvili. Seekord oli seal üks mahlane õun, millesse ma kohe ka hambad lõin.

 Kui ma olin natuke aega seda õuna söönud, lugesin suurt  trükitähtedega silti millel seisis, et bussis ei sööda ega loobita prahti maha. 

Peale seda sildi lugemist vajasin oma katkisel istmel üsna pisikeseks, sest mulle tundus, et kõik kuulevad ja näevad seda, kuidas ma aplalt oma õuna seal närin. 

Kui õun söödud ja häbitunne sildi mittelugemisest üle läinud, hakkasin inimesi jälgima. 

Ja nagu ikka, nii oli ka seekord bussis üks mees, kes bussijuhiga juttu ajas ja kõiki kohalikke uudiseid teadis. 

Nagu kord ja kohus, nii oli ka seekord  bussis perekond, kes omavahel jagelesid.

 Eriti  hästi jäi mulle meelde nende vestlkusest lause, kus mees oma naisele ütles, et no kuidas sa nii saamatu küll oled.  Naise toidukott oli  jäänud teise istme vahele kinni ja mees ei suutnud mõista, kuidas naine seda kätte ei saa.

Bussis  istus veel üks naine, kes oli moodsa tehniga päris sinapeal. Nimelt kuulas  ta oma telefonist muusikat, klapid peas.

Ja siis oli bussis üks  suurte kottidega seelikus neiu,  kes ei osanud silti lugeda, et bussis ei sööda ning bussi sisenedes ja väljudes lõi ta korduvalt oma pea ära.... 

Katike