Üksikvanemad ja nende jonn

Heips!

Kindlasti on elus üks raskemaid ameteid olla lapsevanem.

See on nii meeletult suur vastutus, kasvatada sellest väikesest abitust olendist tubli ja sirge seljaga inimene, kes on valmis astuma maailma kurjusele vastu ning omalt poolt tegema kõik, et maailm oleks ilus koht kus elada.

Kui last kasvatvad ema ja isa, siis on kindlasti palju lihtsam seda vastutusrikast ametit pidada. Eks kaks pead ole ikka kaks pead ja koos on alati lihtsam asju ajada.

Kuid üksi..

Üksi on ikka paras väljakutse see lapse kasvatamine.

Minu meelest on see imeilus, kui üksikvanemad leiavad endale lõpuks uue kaaslase ja nende elu läheb ühiselt edasi.

Kuid nii palju kui mina olen kuulnud, näinud, on alati selle uue kaaslase tulekuga probleeme tekkinud. 

Laps on ju tehtud ikkagi teise mehe või naisega ja see teine pool jääb justkui kummituseks, kes aegajalt ilmub välja ja omi nõudmisi, soovitusi esitab.

Olen ise praegu väga lähedalt seotud olukorraga, kus vanemad on lahku läinud ning seda kahjuks mitte väga sõbralikult.

Vahel tahaks kisada ja öelda ise, mis tuleks teha, kuid samas, mis see minu asi on.

Pole ju mõtet ka sellel, kui me kõik targad hakkame nõu andma, ilma, et seda meie käest küsitud on.

Kuid ma loodan südamest, et tulevikus on üha vähem neid vanemaid, kes lahku lähevad ning kui peabki lahku minema, siis tehakse seda sõbralikult, ilma, et laps või uue kooselu kaaslased selle kõige alla kannatama peaks.

Katike

Metsa seenele...

Heips!

Käisin täna metsas seenel.

Kuigi jah, esimesed öökülmad on juba olnud, lootsin siiski, et metsa alla pole need veel jõudnud.

Ütlen kohe alguses ära, et tulemuseks oli kuus ilusat söögikõlbulikku seent, mille ma siis suure seenekorviga koju tõin.

Loomulikult oleks ma võin ka rohkem seeni koju tuua, sest neid seal ikka jagus, kuid ma eelistan siiski seeni ilma ussiteta süüa.

Enne metsa minekut käisin aia taga kasepuu all seenel, kust sain kuskil 20 seent.

Nii, et tulevikus pole enam üldse mõtet metsa minna, vaid tuleb kohe potiga kase alla minna seeni korjama.

Mulle meeldib maal olles see, et siin võin ma olla selline mats nagu ma tahan.

Seenelegi läksin  nii nagu mõni inimene läheb karnevalile.

Jalga tõmbasin vanaisa kummikud, selge punase jope ja kätte punased villased kindad. Aidast võtsin suure seenekorvi, toast noa ning sõit rohelise nõukaaegse jalgrattaga metsa poole võis alata.

Vaatamata sellele, et seeni ma koju ei toonud, oli metsas siiski imeline. Kogu see lõhn ja see ilus lehevaip, mis maad kattis, oli nii ilus!

Iga kord kui ma metsa lähen, seisatan ja sulen silmad ning nuusutan seda imelist metsas lõhna.

 See on nii mõnus ja eriline ning iga kord on see lõhn natuke tuttav, kuid samas nii uus ja hea.

Eks see metsalõhn  taastab minu  väikseid kopse ka , mis linnaõhust juba räsitud on.

Ma ei kujuta ette seda elu, kui ma ei saaks metsas käia. Või kui ma oleksin ainult linnas üles kasvanud ega teaks seentest ja metsas käimisest mitte midagi. 

Ma olen ikka paganama õnnelik inimene, et mul on need kogemused ja oskused olemas, et saan võtta seenekorvi, istuda jalgratta peale ja vändata metsa poole ning seal seeni taga otsida.

Köögist on  praegu tuppa tungimas õunakoogi lõhn, nii, et lisaks seenetele saan ma täna maisutada ka õunakoogiga.

Nämma!

Katike

Oh üllatust, väljas on külm...

Ahoi!

Nii mõnus on olla tagasi kodumaal!

Viimasel ajal olen ma olnud nagu toakass. Enamuse ajast veedan toas kuskil pikali olles ja vahel löön isegi nurru, kui kõik laabub ja hästi on. 

Kuigi jah viimasel päevadel oleks tahtnud pigem küüsi näidata, kui nurru lüüa.

Täna, kui ma hommikul välja läksin, oleksin ma krambid saanud. Väljas oli nii külm!

Jube külm tuul ja lisaks sellele oli maa nii mõnestki kohas t ka valge.

Auto termomeeter näitas, et väljas on miinus 4 kraadi. Õnneks hiljem võrreldes auto termomeetrit ja tee ääres olevat, selgus, et auto oma näitab vist ikka natuke rohkem, kui tegelikult neid miinuseid on.

Kuid külm oli sellegi poolest.

Kui ma linna vahel ühest transpordi vahendist teise hüppasin, jõudsid külma poisid juba ka minu käte kallale. 

Lisaks külmunud kätele sain täna tunda ka raheterasid.

Külm külmaks, aga siin on kõik puud nii ilusad, nii kirjud!

Ma oleks tõesti nagu millestki kohe ilma jäänud.

Kuigi ma elan seitsmendal korrusel ja näen iga päev, kuidas kaselehed aina kollasemaks lähevad ja varesed puu otsas juttu ajavad, ei ole sügis sinnakanti veel nii väga jõudnud.

Siin aga on kõik superilus.

Linnas bussijaama poole tormates ja valgusfoori taga seistes,  hakkas järsku minuga üks mees rääkima.

 Ta küsis minu käest, et miks ma kogu aeg täna tema ees olen kõndinud. Et juba Helsingis olin ma tema ees kõndinud ja nüüd samuti. 

Ütlesin, et ma ei tea ja loodame, et me siis sama bussi peale ei lähe. Seda me tõesti ei teinud.

Aga nii vahva, kui keegi ütleb seda mida ta märkab ja kui seda  ütleb veel  mingi mees...

Ja noh kui nüüd veel natuke unistada, siis oleks ta võinud seda lauset alustada üldse nii, et kuule ilus neiu....

Katike

Politseijaoskond on mu teine kodu...

Ahoi!

Mulle tundub, et ma olin vist täna ainuke, kes endale pöialt hoidis, et asjad mul siin korda saaksid.

Juba eile õhtul voodisse minnes, oli mul rahutu olla. Terve öö siplesin ja olin enamvähem kogu aeg ärkvel, miski nagu näris  ja vaevas.

Hommikul alustasime teed siis politsei jaokskonda.

Võrreldes eelmise korraga on loodus juba nii palju muutunud. Metsad on palju rohkem puna-kollasemad kui eelmine reede.

Nii ilus.

Kohale jõudnuna uurisime asja, kus saab pilti teha, kuna meile öeldi, et dokumendi jaoks on ka pilti vaja.

Läksime siis fotograafi juurde, kes tahtsi oma töö eest 20 eurot-selge röövimine ju.

Ja kui ma siis need neli passipilti endast kätte sain, läks mul tuju kohe halvaks.

Pildi peal ei olnud mina, vaid mingi 30 aastane magamata näoga, kottissilmadega pohmas näoga naine.

Lihtsalt jube!

Kiiresti panin need pildid  rahakotti peitu.

Ma poleks osanud küll arvata, et ma oskan nii kole olla.

Muidugi siis kui fotograaf mu pilte ilmutas, selgus, et tegelikult ei olegi pilte vaja, et see naine ajas asjad sassi.

Noh, mis siis ikka, juhtub.

Kui meid lõpuks ametniku jutule kutsuti,uuris see väga  põhjalikult mu dokumente.

Lõpuks läks ja tegi nendest koopia ja ütles, et miks pole siin lepingul kirjas, et kuna ma tööle hakkan. Seletasime talle kõik ära, kuid tema ütles, et kuna seda pole siin kirjas,siis see asi  talle ei sobi. 

Ega siis muud kui sõitsime autoga koju tagasi, 60 km, et seda paberit tädile sobilikuks muuta.

Kui see oli korras sõistime tädi juurde tagasi.

Kui ta lõunalt tagasi tuli, vaatas taaskord paberid üle ja ütles, et jah ma saan nüüd aru, et see on teil siin kirjas, aga mulle ei sobi see leping, tehke uus.

No jah, ega siis midagi,kui taaskord koju tagasi.

Ma ei mäletagi,millal ma autosõidu ajal nii vait olin kui täna.

Eks siis näis, mis homne päev toob, kuigi hetkel ei julge ma enam isegi mitte natuke loota, et asjad õigeks ajaks korda saavad...

Kuid iga algus on raske ja kes ütles, et elu peab kerge olema?

Lohutuseks on see, et hommelähen kodumaale tagasi, kui just tuul nii tugev ei ole ja laev väljumatta ei jää.

Katike

Positiivsed klienditeenindajad

Heips!

Eelmises jutumullis rääkisin ma juba sellest, kui erinevad on Soome ja Eesti. Tänane jutumull tuleb samuti nende kahe maa erinevustest.

Nii palju kui ma siiani olen poes käinud (noh seda nüüd väga palju pole ka olnud, aga ikkagi) pole ma veel kordagi näinud mossis müüjaid.

Minule on jäänud silma, et kodumaal poodides käies on tihti leti taga väsinud ja tülpinud näoga inimene. 

Või siis teiseks võimaluseks on see, et kui ta ka seal laua taga seisab, siis tegeleb ta oma asjadega, räägib telefoniga või istub internetis ja klõbistab seal.

 Viisakusest tõusevad mõned müüjad püsti kui klient siseneb poodi.  Minul on siis alati tunne, et olen süüdi, et ta peab minu pärast püsti seisma ja seetõttu lähen nendest poodidest eriti ruttu minema.

Ja nädalavahetustel on müüjad kohe eriti väsinud.

Siiani olen ma vist näinud ainult kahte meesmüüjat ja needki on olnud õpipoisi rollides.

Aga siin Soomes on asjad teisti.

Kui muidu on mul kodupoe müüjate näod ja mõnes kohas isegi nimed juba selged, siis siin kodupoodi minnes on peaaegu  alati uus müüja kassaaparaadi taga.

Täna oli siin poes kohe eriti ilus tumedapäine ja tumedasilmne noormees kassas.

Ja peale selle, et ta oli ilus, oli ta ka rõõmus.

Üldse on siin müüjad palju rõõmsamad ja sõbralikumad.

Võibolla on asi palkades, ma ei tea, kuid mulle tundub, et kui siin on keegi müüja, siis ta on seda kohe rõõmuga.

 Ning abi mida ta poes pakub ei ole mitte kohusetundest vaid tulebki südamest, et aidata klienti.

Kordagi pole ma veel näinud ka seda, et müüja räägiks telefoniga või istuks arvuti taga ja suhtleks seal oma sõpradega, kui mina poodi sisenen.

Üleeile näiteks ühes poes saapaid vaadates, tuli tagant ruumist teine müüja, kes siis ütles rõõmsal häälel leti taga olevale müüjale, et esmaspäeval siis näema. Rõõmsameelselt soovisid nad üksteisele ilusat nädalalõppu.

Hiljem kohtasin seda müüjavt veel teiseski poes ja endiselt oli ta rõõmsameelne mitte mossis ja jalgu taga vedav.

Mulle meeldivad siinsed müüjad ja nende suhtumine klientidesse!

Katike

Politseis käik

Heips!

Kirjutan siis vahepeal ka sellest, kuidas minu asjad siin teisel pool lompi sujuvad või siis õigem oleks öelda, et ei suju.

Teisipäeval ärkasin vara, kuna oli vaja minna politseisse.

Ning kuna kõik targad foorumid soovitasid, et politsei ukse taga tuleb olla enne ametiasutuse avamist, muidu on hiljem sinna suht võimatu löögile pääseda, kui aega pole broneeritud, tuligi vara tegutsema hakata.

Nii tegime ka meie. 

Juba peaaegu, et pool kaheksa olime ukse taga. Tööpäev ametnikel algas aga kell kaheksa.

Kui me olime natuke aega ukse taga ära istunud, selgus, et istume vale ukse taga.

 Mulle tundub, etsee vale ukse taha sattumine, muutub minul juba traditsiooniks.

Lõpuks leidsime õige ukse. Ning kohe kogunes koos meiega ka sinna rahvast.

Kui uks avati, tormasime kõik sisse, et endale järjekorra number saada.

Minul aga tuli eelnevalt täita veel blankett, mille alusel koos lisapaberitega, siis mõeldakse kas mind võtta omaks või ei.

Meie suureks üllatuseks ei olnud see blankett mingi paberi määrmiseks tehtud vaid see oli ikka põhjalik. Ikka kohe kuus lehekülge, mille mõlemad pooled olid soome keelseid küsimusi täis.Õnneks tuli paljudesse kohtadesse ainult ristikesi teha. Kuid mida sa ristitad, kui keelest aru ei saa.

Kuid mis te arvate, et siis seal oli kuskil pastakas või? Oh ei, seda tuli meil küsima minna. 

Lõpuks kui saime kirjapulga ja mõned linnukesed ja laused ka kirjutatud, oligi meie kord istuda ametniku laua taha. 

Lootes, et nüüd läheb asi ainult paremaks,ütles tema aga meile, et oi, teile tuleb aeg broneerida, et niisama ma teid jutule ei võta, mis siis et teil on kõik vajalikud asjad kaasas.

Nii armas, onju!?

Ja mis te nüüd arvate, et ma sain endale nädala pärast selle aja või?

Kui Eestis ajab vahepeal närvi see, et järjekorrad on pikad, siis õiged järjekorrad on alles siin.

Ma sain endale aja 13.novembriks!!!!

Ja praegu on meil alles september!!

Ma oleks tahtnud, et keegi oleks mu nägu tol hetkel pildistanud kui seda kuulsin ja lugesin, arvan, et oleksin saanud Guinessi rekordite raamatusse, kui maailma kõige pikema näoga inimene.

Ega siis ei olnudki muud, kui kodinad kokku ja koju.

Pettumus ja ülekohtu tunne, mida tol hetkel tundsin, oli meeletu!

Ja kuna ma pole politseis asju korda saanud, siis minu soome isikukukood, mis mul nüüd lõppude lõpuks peale kahe nädalast ooteaega käes on (öeldi, et sellega läheb nädal, aga läks kaks), pole mul midagi teha, sest seda ei ole kuskil registris veel kirjas. Mind nagu pole veel olemaski.

Õnneks on aga sõbrad olemas!

 Ning peale minu suurt halamist, kuidas mul politseis läks, soovitas mu sõber minna mujale, kuhugi väiksemasse kohta politseisse.

Mille peale muidugi osad targad teadsid jälle rääkida, et politseisse peab ikka minema sinna, kus elad.

Aga meie võtsime riski, sest enam polnud midagi kaotada.

Taaskord tuli hommikul vara ärgata ja teele asuda.

Kui olime mingi 30 km ära sõitnud ja leidnud ka politsei sildi, oli tunne, et jehuu, see läks küll lihtsalt.

Kuid ära hõiska ikka enne õhtut!

Ümber majade kõndides, taaskord sain ümber majade kõndida, selgus, et seda politseijaokskonda vist ikka ei ole siin.

Ning kui hiljem öeldi, et jah seda enam siin ei ole, see kolis siit 20 km kaugusele, oli mul küll tunne, et selle politsei sildi sealt tänava äärest võtaks endaga suurest pettumusest kaasa.

Kuidas küll nii saab? 

Kuidas küll meil nii kehvasti läheb?

Natuke sõitmist ja olimegi taaskord uues linnas.

Kuid kus siin peaks politsei jaoskond olema, sellest polnud meil aimugi.

Küsisime siis taksojuhi käest, kes juhatas meid teise tänavasse, kuid ka sealt ei leidnud me otsitavat.

 Lõpuks juhtas meid üks naine õige majani. Ja oh seda üllatust, olimegi politsei jaoksonna juures!

Suurte hüpetega tormasime ukse juurde ja selgus, et see maja avatakse alles kell 9, meie kell oli aga alles pool 9.

Järgnes pooletunnine autos istumine.

Lõpuks saime me endale järjekorra numbri ja otsisime blanketti, mida tuleks täita, kuid seda ei olnud.

Kui meie järjekorra number põlema läks, hakkas mul süda peksma.

 Et mis küll nüüd veel selguda võib.

Ja kui minu kaaslane oli esimesed soome keelsed laused öelnud ja kogu meie paberimajanduse lauale laotanud, ütles ametnik, et aga me võime  ju ka eesti keeles rääkida.

Ja siis hakkas päike kohe särama!

Uskumatu!

Eestlane!!!!

Naine kuulas meid ära, ütles, et kohe vaatame, millal teile aja saame panna ja küsis, et kas meile järgmine teisipäev sobiks tulla?

Järgmine teisipäev?  

Ehk siis 24.09.

Uskumatu!!!

Mul langes kohe kivi südamelt ja oi kui raske see kivi oli!

Ma oleks seda naist kohe kallistanud, kui olekssaanud!!

Nii, et jah, selle Soomes olemise aja jooksul olen ma nüüd endale nii mõnedki asjad selgeks saanud.

Esiteks soomlased ei armasta silte üles panna ja kui need ka üles pannakse, siis üldjuhul on need üsna väikesed ja kohe neid ei märka. 

Sellest ei hakka ma üldse rääkima, kui üks päev otsisime ühte maja pool tundi, ja tegelikult käisime kogu aeg selle õige maja ümber, kuid silti ei näinud.

Ning teine asi, mis ma ka olen selgeks saanud on see, et usu ainult poole kõrvaga seda, mida foorumites räägitakse.

Ning kolmas asi on see, et kui ühes asutuses on nii, siis teises ei pruugi asjad nii olla. Sest selles politseis sain ma kõigest kahe leheküljelise blanketi, mille pean ära täitma. Ning järjekorrad on seal imelühikesed.

Ning neljas asi on see, et loogika siin puudub. Kui arvad, et loogiliselt võttes asjad nii ei peaks käima, siis unusta loogika, sest asjad nii võivadki just siin käia.

Nüüd aga tuleb hoida mulle pöidlaid, et teisipäeval kõik sujuks ja asjad saaksid korda, sest siis on veel lootust, et ma pole veel üleni halliks ja vanaks oma murede tõttu läinud.

Katike

Arvuti puudus

Heips!

Uskumatu, kuidas ma oma arvutist puudust tunnen!

Nagu kohe miski suur asi oleks mu elust puudu.Ja mina, kes ma veel mõned aastad tagasi arvasin, et ma ei osta endale kunagi läpakat, tunnen nüüd kuidas ma seda vajan.

Uskumatu, kui kiiresti langeb inimene ikka mugavuse ja heade asjade ohvriks.

Siis kui mu läpakas minuga oli, ei istunudki ma internetis kogu aeg. Arvuti lihtsalt lahti, aga mina kuskil eemal ning aegajalt käisin kontrollimas, et misja kus toimub.

Nüüd aga on nii raske, pole läpkata , pole ka mida kontrollida.

Ja see kui ma näen, kuidas teised ümberringi arvutis on, kas loevad või vaatavad filmi või suhtlevad teistega, tekitab minus selle sügelemise tunde, et tahaks ka.

Ja nii ma siis kasutangi juhust, et kui arvuti on vaba,hõivan selle kohe mina.

Huvitav,kas seda võiks sõltuvuseks nimetada?

Ma siiski seda veel sõltuvuseks ei nimeta, kuna minu vajadus arvuti kasutamise järgi on siiski veel põhjendatud.

Kuna ma püüan siin bürokraatlikus riigis omi asju kuidagigi korda ajada, on mul pidevalt vaja teiste käest infot ja abi küsida ning jälgida töökuulutusi.  Sellest ka see suur vajadus internetti kasutada. 

Ning loomulikult see blogi, ka see vajab ju pidevalt uuendamist.

Kuna eile jäi jutumull kirjutamata, siis täna tuleb neid kohe kaks.

Kuid õnneks saabub varsti see päev, kui olen jälle arvutiomanik!

Katike

Pusle

Heips!

Kuna ma hommikul ärkasin nii vara üles,siis kirjutan kohe teise jutumulli ka.

Me kõik oleme unistanud milline võiks olla meie tulevik. Milline kodu meil on, millised lapsed, milline mees...

Vahel suudame me unistada isegi nii tõsiselt,et isegi kõik detailid on paigas.

Magaaistoas on kindlasti suur voodi ja imeilus maal seinal...

Õues haugub pere lemmikloomana kindlasti koer...

Mees läheb hommikul tööle ja saabub õhtul koju lilledega...

Lapsed on üliandekad ja toredad...

Ning nainegi on imetubli, teeb süüa ja küpsetab ja hoiab kodu korras...

Eks kõige rohkem vist unistataksegi meestest, naistest ja vanusega kaasneb ka unistus perekonnast, lastest.

Mina olen küll unistanud sellest miline võiks olla minu ideaalne mees.

Ja oi kui detailideni ma selle enda jaoks olen läbimõelnud...

Pikk, ilus,tumedapäine, suurte õlgadega,musklis käed (kuid mitte mingil juhul mingi rambomees) lõbus, tark, hooliv, armastav....

Lisaks meheideaalile olen ma enda jaoks pildi saanud ka sellest milline võiks mu kodu olla ning mitu põnni mul kodus ringi jooksma hakkavad.  

Ning loomulikult kuulub kogu selle idülli juurde ka kõigi lemmik perekoer.

Need unistused on nagu ühed pusletükid, mida saab vaikselt omavahel ühendada ning hiljem saab sellest kokku panna ühe imeilusa suure pildi.

Ja selle pildi peal on kõik hästi õnnelikud ja rahulolevad.

Kuid mis saab siis kui reaalsuses need unistuse pusletükid ei sobigi omavahel  nii hästi kokku?

Mis siis kui mõni pusletükk on liiga suur või liiga pisike?

Või kui mõni tükk on üldse kaotsi läinud  või selle õnneliku pildi jaoks liiga tume?

Mis oleks siis õigem teha, kas loobuda oma unistustes loodud puslepildist või leppida selle pildiga,mis reaalselt tegelikult hetkel meil käes on ning lasta nendest unistustest lahti?

Katike

Varajane hommik

Tere hommikust!

Minu ümber on hetkel täielik pimedus ja vaikus. Kui välja arvata inimesed, kes köögis askeldavad, et tööle minna. Ja pimedus eiole tingitud sellest, et meil oleks elektriarve maksmata, lihtsalt kell on veel nii vähe.

Uskumatu, aga kell on alles kuus läbi hommikul ja ma olen täiesti adekvaatane ja üleval.

Tegelikult ma jumaldan selliseid hommikuid, kui tuleb vara ärgata. Siis on maailm kohe teistsugusem.

See vaikus, see rahu ja need esimesed hääled,mis kostuvad kui loodus ja inimesed ärkavad, see on imeline!

Need hommikud, kui ma vanasti kooli mineku jaoks vara üles tulin, olid nii mõnusad.Olla üks esimesi inimesi,kes tänava peal kõnnib ja kuulda seda, kuidas naabri kukkkireb ja kuskil haugub koer. Taamal on näha suitsu, mis inimeste korstendest tuleb ja tulukesi, mis aknedest paistavad....see  kõik on nii ilus.

Ja seda ilu nähes ja nautides, läheb see mõte meelest, et miks ma küll nii vara pean ärakama..

Ehk siis minu soovituseks on, et vahepeal tuleb lubada endale hommikuid, kus saab magada lõunani ja vahepeal tuleb lubada endale ka neid hommikuid, kui ärkad enne kukke ja koitu.

Katike

Auto-maja

Ahoi!

Ma pole kunagi aru saanud nendest inimestest, kes hommikuti kodus hommikust ei söö, vaid lähevad kuhugi bensiinijaama ja võtavad endale sealt midagi hamba alla.

Ja teada ju on, et ega ennem ikka teistest aru ei saa, kui pole omal käel järele proovinud.

Kuna minu eilne  hommik algas siis kui väljas oli veel kõik pime ja vaikne, kuid kell käis meeletu tempoga, polnudki mul aega kodus hommikust süüa.

Kiiresti haarasin ma tee peale kaasa jogurtitopsi, kuid kuna pidin bussis istuma ühe mehe kõrval, siis igaks juhuks ei hakanud ma teda oma jogurtiga ahvatlema. 

Ning seetõttu saingi ma oma hommikusöögi alles bensiinijaamast.

Kuid see polnud tänase jutumulli teemaks. 

Tegelikult on teemaks see, mida ma seal bensuka kõrval nägin.

Nimelt oli seal sinine migrobuss, mis oli üleni kola täis. 

Autojuhi esiiste oli täis igasuguseid joogi ja söögi asju. Sama oli ka juhipoolse kohaga, kus vedeles ka riideid. Oli näha, et keegielab seal autos ning kasutab seda masinat pigem majana kui sõiduvahendina.

Vahtisin jupp aega seda autot ning kui ma siis oma hommikusöögiga sealt bensukast väljusin, olid bussi uksed tagant lahti tehtud ja sealt astus välja just üks mees.

Tal olid suht pikad juuksed, kuid need olid kammitud ja näisid üsna puhtad olevat. 

Samuti need riided, mis tal seljas olid, olid puhtad. Ning oli näha, et ta tunneb ennast väga mugavalt ja koduselt.

Isegi naeratus oli ta näol. Kuid võimalik, et see tekkis talle minu kohkunud nägu nähes.

Natuke õnnestus mul piiluda ka nende uste vahelt sisse, kui autost möödusid ja nägin,et ukse kohale olid riputatud riidepuud, millel rippusid ilusti riided.

 Uskumatu!

Muidugi sai see mees aru, et ma jõllitasin nii teda kui ta auto-maja. Seetõttu kiirendasin ma ka sammu ega saanud väga pikalt seda kõike vaatama jääda.

 Seda meest ja tema elamisviisi nähes, meenus, et kunagi telekast näidati ka mingit perekonda, kes elas sõiduautos.

Mis mulle kõige rohkem selle loo puhul küsimusi tekitab on see, et kas see mees  reaalselt elabki koguaeg seal?

Ning kas see ei häiri bensuka omanikke, kelle parklas see auto seisab?

 Ning miks see mees elab seal autos?

Kuid mis mulle selle mehe puhul meeldis, noh jah nii palju kui ma teda nägin, oli see, et mulle jäi mulje, et ta on õnnelik ja rahulolev.

Ta ei olnud sellise vingus näoga,nagu osad inimesed on, tema oli rahulolev.

Ehk ikka ei olegi oluline see, kus me elame ja mis mulje me teistele jätame vaid see mida me ise tahame ja kuidas me ennast tunneme.

Katike

Kartulivõtt

Ahoi!

Siit tuleb siis minu eilne lubatud jutumull ja üks põhjustest, miks ma nii kaua arvutist eemal olin.

Töö pidi ahvist inimese tegema ja töö pidi ka inimest kaunistama.

 Nii, et kuna mul õnnestus sündida siiski inimese staatuses, siis nüüd on lootust, et olen muutunud läbi töö tegemise kaunimaks.

Üle pika aja õnnestus mul teha tõelisi sügistöid. Nimelt oli mul maal olles võimalus võtta kartuleid.

Tegelikult see nagu ei olegi mingi suur asi nüüd, kuid seda tööd tehes  meenus, kui tore on see maaelu ning  kooliaeg.

Kooliaeg meenus mulle sellega, et kunagi väga ammu, ammu, kui oli lubatud veel koolipõllu pidamine ja laste tööjõu kasutamine seal põllul, oli ka minul võimalus koolipõllul kartuleid võtta.

See oli tol hetkel nii suur ja oluline asi.

Mäletan kuidas me kõik ootasime seda aega, mil lubatakse ka meid kartulipõllule.

See näitas seda, et me oleme juba suured.

Ja siis saabuski see aasta, kui me suurte poiste ja tüdrukutega põllule saime.

Ega ma eriti seda kartulikorjamist ei mäletagi. Pigem on mul meeles see, kuidas sinina traktor mööda põldu sõitis ning meie aegajalt kartulisõda tegime ja loomulikult ka mullasõda, mille peale siis õpetajad kõik kisa tõstsid.

Igatahes oli see igati mõnus päev!

Ma  ei saa siiani  aru, miks ei lubata koolil, kui õppeasutusel pidada väikest põllukest, kus lapsed saaksid siis reaalselt käed mullaseks teha ning oma esimesed tutvusedki vihmaussidegagi ehk sõlmida.

See, kui me reaalselt ikka midagi teema ja käsi pidi asja juures oleme, see ju tegelikult õpetabki meid ja annab meile kogemuse.

Kui me oleks tookord pidanud lugema õpikust, kuidas kartuleid võetakse ning mul ei oleks kodus ka olnud võimalust seda tööd teha, siis ei oskakski ma seda ju praegu teha.

Kuid kuna mul oli kogemustepagas olemas ja üsna korralik oli see kogemustepagas, siis läks ka laupäevane kartulivõtmine jube kiiresti.

Ning mõnus mulla ja kartulite lõhn oli nii hea, et tekkis tõesti tunne, et tuleb ikka maale tulevikus ära kolida ja see käsi pidi mullas olemine on ikka minu teema.

Kes pole veel saanud kartuleid võtta see aasta, siis ma loodan, et mõnel naabritädil on need veel võtmata, ning abikäte üle oleks tal hea meel.

Katike

Olen tagasi

Heips!
Vabandan ette ja vabandan taha, et ma niimoodi ära kadusin!
Aga nüüd olen ma täiesti tagasi ja juba homsest tuleb asjalik jutumull.

Minu kadumise põhjuseks oli maale miek ning nagu ikka, kui ma arvan, et olen seal paar päeva ja mul ei lähe arvutit vaja, siis juhtub ikka nii, et olen seal kauem kui paar päeva ning arvuti on hädavajalik.

Ja minu arvuti arvas, et ka temal oleks nüüd õige aeg puhkust ja seetõttu ta garantiiremonti läkski.  

Kuid nagu lubatud, tuleb homme jutumull!

Katike

1 euro

Heips!

Paar päeva tagasi lugesin ma ühest eksperimendist, kus ajakirjanik püüdis toituda nii, et tema päevamaksumus toidule oleks maksimaalselt 1 euro.

Kui välja jätta see, et tal oli eelnevalt koju varutud kuivaineid ja töö juuures oli tal võimalik kohvi juua ning sõbrad ja vanemad kostitasid teda vahepeal hommikusöögiga või pakkusid head paremat, siis jah läks tal see eksperiment korda ja tema sai hakkama.

Kuid kui vaadata reaalsust, siis tegelikult ei ole ju võimalik 1 euroga päevas ära elada.

Jah, ma võin teha mitu päeva nii süüa, et ma ei lähe poodi. 

Võtan aga kartuleid ja keedan neist midagi kokku või siis avan mõne salatipurgi ja olen jälle söönud või teen jahust ja munast pannkooke ning kõrvale võtan koduaia marjadest tehtud moosi.

Tõesti nii võin ma isegi nädal aega ära elada nii, et mul ei kulu sentigi toidu peale.

Kuid mis siis saab, kui mul need kartulid,jahud ja moosid otsa saavad?

Hea on, kui sul on maal vanaema kelle juurest sa saad talvevarusid endale koju tuua, kuid kui neid ei ole ja kõik tuleb poest osta? 

Siis ei ole elu enam pooltki nii lihtne ja ilus.

Käisin eile poes. 

Ja nagu ikka on kooli alguse puhul poes igasugused kampaaniad.

Terve pood oli kollaseid ja rohelisi ja teab veel mis silte ja pakkumisi täis, et ikka võimalikult hästi jääksid need odavad asjad silma.

Kuid kui lähtuda sellest, et ma saan ainult 1 euro kulutada toidu peale, siis mida ma oleksin saanud osta.

Minu toidukorv sisaldas eile Jassi seemneleiba, mis tõesti kampaaia korras makski 1 euro. See aga tähendaks seda, et ma poleks midagi muud saanud osta, kui pätsi leiba ja kõik.

Kuid ma ostsin veel ka keefiri mis maksis 0,67 senti.

Ja ma ostsin paki frikadelle, mis maksid kampaania korras 1.15.  Ehk siis neid poleks ma saanud endale üldse lubada.

Ning komeedi kommid, mis samuti olid kampaania korras odavamad 0,85 senti , oleksid mul tegelikult pidanud üldse ostmata jääma, sest kui on valida, kas osta pakk kommi või mingid kuivained, millest saab tõesti kõhu täis, siis tuleb osta ikka midagi kasulikumat kui kommid.

Kuid kui peres on lapsed?

Siis nemad ju tahavad kommi...

Ja me ise tahame ju ka kõik aegajalt midagi head ja magusat ning ennast prmeerida.

Mulle meeldib, kui inimesed teevad igasuguseid eksperimente, kuid mulle ei meeldi, kui tehakse selliseid katseid, mis tegelikus elus ja tegelikus olukorras ei toimi.

Alati on hea ennast proovile panna ja enda harjumusi muuta, kuid, mis nendest inimestest saab, kelle jaosk see ongi igapäevane elu...?

Katike