Erilised hommikud

Hommik!

Minul algas nüüd siis hommik. Tublimad inimesed on kindlasti juba selle aja peale  oma töö juures  palju olulisi toimetusi ära teinud.

Aga selleks ju vabad päevad ongi, et saaks puhata.

Tegelikult on nende vabade hommikute  kaua magamiste ajad juba läbi.

Lihtsalt enam ei saa.

Ja miks see saa?

Sellepärast ei saa, et väljas on Päike.

Täna hommikulgi mõtlesin et magaks kauem, kuid päikesekiired piilusid kardina vahelt nii ilusti ja kutsuvalt tuppa, et patt oli kauem magada. Kuigi jah omamoodi akrobaatikat üritasin ma seal voodis tekkide ja patjadega teha küll, kuid päiksekiired said mu ikkagi  lõpuks kätte.

Nagu ma juba korduvalt olen kirjutanud, siis olen ma hommikuinimene, kes naudib varahommikuid.

Mulle meeldivad esimesed kevadhommikud. Siis on väljas see eriline kevade lõhn ja kui veel kõrvu kostavad juba  tihaste üksikud arglikud laulukesed, siis on teada et kevad pole enam kaugel. 

Juba nädal aega olen hommikuti seda mõnusat kevadelõhna tundnud.  Iga hommikuga läheb see aina tugevamaks ja tugevamaks.

See on sõnuseletamatu tunne, mis tekib kõndides  kevadelõhnalisel tänaval.  

Kuulda  on naiste kontsaklõbinat ja üksikud miinuskraadid hakkavad nina ning käte külge, julgemate inimeste säärte külge, sest pükstega ringi käia on juba piin.

Kõige erilisemad ja nautitavamad  hommikud minu jaoks on  need, kui  mul avaneb võimalus selles karges kevadhommikus  kohvi juua...

See on suisa superluks tunne, mis siis tekib!

Peale imelisi kevadhommikuid saabubki lõpuks see kauaoodatud kevad ja siis suvi. Ka suvehommikud on omamoodi erilised. 

Kui ma mõtlen oma suvehommikutele, siis meenuvad mulle kohe maasikad. Suvi ja maasikate korjamine on käiskäes käinud mul juba aastaid.

Mõnus on tulla hommikul üles, süüs kõht täis ja minna siis välja koduõuele ootama, millal saabub auto, mis mind maasikapõllule marju noppima viib. 

Sügishommikutel on samuti oma lõhn. Esimesed miinuskraadid ja pimenevad hommikud on nii mõnusad ja salapärased.

Mulle meeldib jälgida, kuidas iga hommikuga läheb aina pimedamaks ning ühel hetkel ei olegi võimalik enam ilma lambivalguseta köögis hommikuseid toimetusi teha, kui just ei taha, et hiljem köögis üsna katastroofilised tagajärjed valitseksid.

See, kui saab hommikuti panna kätte esimesed sõrmikud peale palavat suve, on nii mõnus. tunne.

Need on nii nauditavad hetked, kui astud hommikul külmunud lehekeste peale, mis mõnusalt jalge all siis praksuvad. Kui väljas on näha linnuparvesid ja kuulda nende laule, mis kõik sisaldavad äralennu plaane. Kui metsast on võimalik saada seeni ja marju ning tunda seda sambla ja niiskuse lõhna, mis on omane ainult metsale.  Kui pihlakad kaunistvad meie teeääri ja värvilised lehed on muunud kogu  meie ümbruse üheks suureks  imedemaaks.

See kõik on lihtsalt imeline!

Ja siis saabub talv. 

Esimene lumekiht, mis maad katab on kõigi jaoks nii ilus ja kauaoodatud hetk. Sest see valge lumi on nagu valge leht, mis katab kõik mustad ja porised mõtted. 

Ja kui see esimene kord on juba ära olnud, siis ootavad kõik seda imelist lumesadu, mis sulatab kõigi südamed,  ka autojuhtide omad. 

See on see lumesadu, kus sajab palju valged lund. Lumehelbed on ühinenud ja lendlevad taevast alla suurte tükkidena, nagu rebiks keegi seal üleval valget paberit.

Maailm meie ümber on imeline,  ja seda imelisust tuleb meil lihtsalt märgata! 

See et meie kodumaal on võimalik nautida nelja erinevate aastaaega on meile kõigile üks suur kingitus. 

Üks suur kingitus, mida saame igapäevaselt nautida ja imetled ning  tänada ennast ja meie kodumaad selle eest, et meile  selline kingitus on antud hoida ja nautida!

Katike

Naiste pihiisa-juuksur

Tsau!

Kui mina juba juuksurisse lähen, siis on teada, et see  muidu lihtsana tunduv asi nii lihtne polegi.

Kõik sai alguse paar nädalat tagasi, kui võtsin ennast kokku ja panin juuksuri juurde aja. Seejärel panin endale kalendrisse  kirja, et vot sellel päeval saan  ma oma kiharad korda.

 Kui aga päev kätte jõudis ja mina juuksuri ukse taga olin, selgus, et minu juuksur on haige. Leppisime siis uue aja kokku. Eelnevalt juuksur veel ütles, et ta oleks mulle helistanud kuid tal polnud minu numbrit.

Kuid kui uus aeg sai kokku lepitud, tormasin salongist välja.  Loomulikult oma numbrit andmata.

Taaskord sain kalendrisse kirjutada, et juuksuriaeg on tulekul.

Täna hommikul siis ruttasin juukuri juurde. Jõudsin veel enne juuksurit kohale. 

Ootasin siis natuke aega ukse taga ja kui ta kohale jõudis ütlesin rõõmsal häälel, et mul oli teie juurde kella 9ks aeg.

 Mida aga vastas juuksur?

Et ei olnud kella 9ks vaid kella 10ks.

Mis siis ikka. Väike jalutuskäik linna peal ja kella 10ks olin taaskord tuttava ukse taga.

Vähemalt nüüd olin õigel ajal õiges kohas.

Minu meelest on naistel juukuri juures nagu pihiisa juures käimine. 

Seal juuksuritoolis istudes räägitakse ka kõige salajasemad teemad välja ja loomulikult kui on tegu aastaid tuttava juuksuriga, siis on igasuguseid küla uudiseid ka  vaja vahetada.  

Mina ei tea oma juuksurit küll kaua, kuid meie vestlused on ka alati hästi elulised.

Üks kord rääkisime me sellest, kuidas tema on kehakaaluga hädas ja imestab, ja kadestab minu kehakaalu. 

Siis avastasime, et meil kummalgi pole kõrvas auke ja seejärel jagasime infot, kust saab meiesugustele kõrvarõngaid tellida, osta.

Tänaseks teemaks oli meil siis juukuri tervis, mis endiselt pole eriti hea ja erinevad rohud, mida arst talle  välja kirjutas. Ning meie kalli kodumaa sünnipäevast saime ka pikalt ja laialt rääkida.   

Leidsime mõlemad, et see, et meie noored vahepeal mujal maailas õppimas käivad, ei ole midagi hullu, peaasi, et nad tagasi tulevad.

Eks tegelikult on ju iga asjaga nii, et see mis on kaugel ja kättesaamatu tundub alati parem, kui see, mis on meil käe jala juures.

 Ning seal kus oleme kogenud häid emotsioone ja meie soovidega on arvestatud sinna lähme ka alati tagasi.

Mina igatahes lähen küll peagi tagasi oma juukuri juurde, et taaskord elust ja olust muljetada ning saada endale värskem ja vallatum välimus. Sest järgmisel korral laseme kääridel juba loovamalt minu juustega tegeleda. 

Nii, et jah, kui tundub, et oleks vaja kellegagi lihtsalt niisama lobiseda ja sõbrannasid läheduses pole ja meesolevused hakkavad nägusid tegema, kui naine rääkida tahab, siis tasub oma pihiisa-juukuri juurde minna.

Katike

Edusammud

Heips!

Kuna eelmine jutumull jäi üsna lühikeseks, sest minu magu ei tahtnud väga laevasõiduga koostööd teha, siis nüüd tuleb midagi pikemat.

Kui ma  siis lõpuks reede õhtul  laevast näost rohelisena maha sain, oli väga vahva tunne olla üle mitme, mitme aasta jälle Soomes.

Minu edasine reis Soomes kulges autoga.

Oi kuidas ma nautisin seda sõitu, vaatamata sellele, et endiselt oli nii paha olla.

Need ilusad Soome majad, need kiirteed ja kogu see liiklus, vaateaknad, autod ja inimesed...

Noh ühesõnaga kõik see kokku on ikka nii Super!

Ma jumaldan neid pisikesi Soome maju. Nad kõik nii erinevad ja nii ilusad, mitte sellised nagu meie pealinna suured lihakombinaadi majad, mis kõik  on ühesugused.

Ei, ma ei tee praegu siin meie ilusat kodumaad maha! Ei, sugugi mitte. Mulle väga meeldib Eesti!

 Kuid mulle meeldib ka Soome!

Minu süda kuulub nii Eestile kui ka Soomele!

Kui ma varem olin Soomes  olles ainult autoga sõitnud ja natuke kasutanud oma jalgu, et punktsit A punkti B jõuda, siis seekord avanes mul võimalus sõita ka bussi ja metrooga.

 Sõitsin ka trammi või trolliga, kumb see neist täpselt oli, on mul juba meelest läinud.

Sõit metrooga oli äge!

 Kuna ma pole kunagi varem metrooga sõitnud, siis oli mida nautida. Välja arvata need libedad istmed, mille peal mu pepu kogu aeg libises. Kuid eks nad on sellepärast nii libedad, et siis on raske seal magama jääda, kogu aeg tuleb ju valvel olla, et maha ei libiseks.

Julgeksingi oma seekordset Soome reisi nimetada õpelikuks ja harivaks reisiks.

 Näiteks sain metroos sõites kogu aeg arvutada, kui kaua kulub aega, et jõuda sihtkohta.  Nii, et minu ajjupoolkera, mis tegeleb arvutamisega, sai kõvasti trenni. 

Peale matemaatiliste ülesannete sain harjutada ka lugemist.

 Püüdsin igal võimalikul hetkel kokku lugeda neid megapikki soome keelesid sõnu. 

Ja neid miks see nii on  ja mida see tähendab küsimusi tuli minu suust ka nagu 3 aastaselt, kes on just maailma avastama hakanud.

Maailma avastasin ma veel ka shoppamas käies.

 Ning nüüd vist võin juba ka väikese uhkusega öelda, et olen iseseisvalt Soomes  piima ostmisega hakkama saanud.

Nii, et hakkab tulema...

Kõik uus saab ju alguse väikesest sammudest....

Ning nagu turistile kohaselt, nii lõppes ka minu reis Hesburgerit külastades.

 Vahel ju võib. 

Ja reisides tuleb ikka kõiki hüvesid nautida, mida võõrad linnad pakkuvad, seda enam, et kodumaal olles ma ju burgereid ei söö ja coca-colat ei joo.

Kui ma Soome sõites istusin laeva eesotsas, kus oli palju inimesi, siis tagasisõites olen ma laeva keskel.  Akna all ja naudin imelist päikest ja merd.

Mina naudin ilusat vaadet, kuid minu kõrval on kaks eesti meest, kes magavad ja aeg-ajalt ka norskavad.

Kohe näha, et vanad kalad, kes kogu aeg laevaga sõidavad ja end laeva põrandal sama mugavalt tunnevad nagu voodis.

Katike

Teel Soome...

Heips!

Minu tänane jutumull tuleb laevast.

Sõidan Soome ja oi kui põnev siin laevas on.

Põnev oli tegelikult juba sadamas.

 Kui ma oma pileti olin kätte saanud, potsatasin pingile istuma. Minu kõrval istusid väikesed hiinapoisid, kellega hiljem ühines ka nende vanem õde. Kuid kui te arvate, et ma kuulsin nüüd nende hiinakeelset vestlust, siis oh ei...

Nad ei rääkinud sõnagi ja milleks peakski. Nad kõik olid varustatud moodsate nutitelefonidega ja ühel neist oli isegi tahvelarvuti. Ja nii nad siis kõik uurisid seda,  mida need imevidinad neile pakuvad.

Minu vastas istuid samuti hiinlased. Nemad olid juba  vanemad, suisa lapsevanemad. Ja mida tegid nemad?

Loomulikult istusid ka nemad oma nutitelefonide maailmas ja klõpsisid seda.

Nüüd ma olen siis siin  laevas.

Ja on kohe aru saada, et minu laevasõidud on kaugesse minevikku jäänud, sest hetkel on mul küll tunne, et merehaigusega saan ma vist täna väga sõbraks. 

Minu ees istub soome vanaema koos lapselapsega. Lapselaps loeb midagi ja vanaema kirjutab mingit kirja.

 Minust vasakul on perekond. Kolm last, ema ja isa. Ka nende laua peal on arvuti, mida nad kõik kordamööda kasutavad.

Minust natuke eemal istuvad rikkad eesti mehed, nende jutukõminat ja laiamist on kohe kaugelt märgata. Nad on küll väga viisakad, kuid siiski on nende olekust näha, et nad peavad ennast klass kõrgemaks nendest eesti-soome ehitajatest.  Need mehed  on jõudnud oma elus juba sellele elujärjele, kus nad saavad lubada endale  osta laevast alkoholi.

Minust paremal aga on mees, kes enne laeva väljumist suutis kõik oma sõbrad läbi helistada ja küsida kuidas neil läheb ja eriti veel, kuidas neil naistega läheb.

 Tema väidab, et elu siin Eesti riigis on mõttetu ja enne ta siia tagasi ei tule, kui penisonile jääb. Tema pole nõus Eesti tööle tulema, kus ta saab tunnitasu 5 eurot. Tema töötab pigem Soomes, kus tema tunnihindeks tuleb 15 eurot.

Kuid miks see onu, kellel on tunnihinne nii suur, joob salaja siin laevas viina, kus on keelatud oma alkoholi joomine?

Vot nüüd ma küll lõpetan oma jutumulli, sest vastasel juhul tahab minu magu ennast teisipidi keerata...

Edu ja ilusat nädalalõppu  mulle seal teisel pool lompi!

Siis kui me tahame olla vanusetud...

Ahoi!

Iga seitsme aasta tagant läbi inimene oma  elus arenguskriisi, nii on  vähemalt targad mehed öelnud.

 Eks neid kriise ole meie elus tegelikult tihedamalt, kuid need kriisid, mis meid iga seitsme aasta tagant tabavad on kohe eriti olulised.

Inimese vanus on üks huvitav asi.

 Alguses me loeme aastaid, et saaks aga vanemaks. Seejärel   oleme mõned aastad  rahul oma vanusega ja naudime neid rõõme, võimalusi mida ühiskond meile pakub. Ning ühel hetkel hakkame soovima, et oleksime nooremad. See on see hetk, kui naiste vanus seisma jääb.

Esimesed päevad, kuud ja aastad on kõige tähtsamad meie elus. Kuid meil  endil põnnina pole sel hetkel õrna aimugi, kui vanad me oleme.   Meie vanus on sel hetkel oluline ainult meie vanematele ja teistele suurtele inimestele.

Kui aga hakkame ümbritsevast rohkem aru saama, muutuvad ka aastad meie jaoks olulisemaks.

Ning siis  järsku tabaki meid esimene suurem kriis.

Käes on kooli aega ja me oleme 7. aastased.

Kui siiamaani oli tegu lapsega, kes on täidsa laps, siis nüüd järku on sellest lapsest saanud koolilaps. Ja tema arvamust hakatakse üha rohkem arvestama.

Ning peale seda esimest suurt kriisi hakkame me juba ise oma aastaid lugema ja  ootama, et saaksime vanemaks. 

Ja ega väga pikalt ei tulegi ju seda uut kriisi oodata.

14. ja puberteet. 

See on see kriis ja aeg, mis meid nüüd tõsiselt paar aastat murrab ja piinab.

Ja kui lõpuks saabub see 21. eluaasta kriis, mille käes ka mina olen vaevelnud, oleme me  juba suured inimesed.

Kõige vahvam  selle 21. eluaasta kriisi juures on see, et me  hakkame tajuma, et meie puhul on tegu, mingi väikese mutrike, kes siin elus suudab midagi olulist korda saata. Ja oh seda üllatust, me oleme jõudnud oma elus sellesse perioodi, kus meid kuulatakse ja meie arvamusega arvestatakse.

Kui pubekana me arvame, et me oleme jube targad, teame kõike ning keegi meist aru ei saa ega kuula  meid, siis nüüd äkki on hakatud meiega ikka väga tõiselt arvestama. Meid kuulatakse, meid märgatakse ja meie käest küsitakse nõu!

Uskumatu!

Enam ei olegi meie puhul tegu lapsega, vaid nüüd oleme me täiskasvanud.

Aga seda nautimise aega kauaks ei jää, sest varsti on uksele koputamas uus kriis.

 Ja nüüd ei ole enam see aeg, mil naudime seda, et keegi meie arvamusega  arvestab, vaid nüüd peab meil juba olema täiesti oma arvamus ning kui meil see puudub, on tekkimas probleem.

Ning mida aastad edasi seda enam peame me suutma enda eest seista, ise hakkama saama. 

 Ning siis vist saabubki see aeg, kui me enam ei oota oma sünnipäevasid, sest vahel tahaks olla lihtsalt noor ja mitte teada kõigile küsimustele vastuseid, mida teised loodavad meilt saada. 

Tahaks lihtsalt olla...

Katike

Natuke poliitikat...vist?!

Ahoi!

Päris mitu päeva ei ole ma midagi kirjutanud. Nüüd siis kirjutan ja kohe poliitilistel teemadel.

Kuigi jah poliitika on küll viimane teema, millest ma aru saan...

Üldjuhul ma väga uudiseid ei loe. Miks?

Aga sellepärast, et minu meelest on seal nii palju negatiivsust ja pseudoprobleeme, et need lihtsalt rikuvad tuju ära.

Ja mida ma siis nüüd natuke aega tagasi tegin?

Lugesin artiklit abortide kohta.

Oeh... 

Olen alati arvanud, et lapsed tulevad just siis kui nad ise tulla tahavad ja just sellisesse perekonda nagu neile meeldib.

Kuna järglaste saamine on meie emakese looduse poolt  niivõrd paika pandud, siis  leian, et see võikski jääda selliseks imeks, mida me väga ei reglementeeri.

Ning lõppude lõpuks tuleks meil ikka leppida ka sellega, et naised on meil need, kes suudavad lapsi ilmale tuua ning igasugused inimkatsed mehi sünnitama panna, tuleks ära keelata või vähemalt vähem neid katseid reklaamida.  

Kuid tagasi tulles selle artikli juurde mida lugesin. 

Üks tark mees meie riigis on öelnud nii : « Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb põhiseaduse paragrahv 16 ka loodet. [...] Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.»

See mõte on ju väga ilus ja hea. Kuid mul tekkis seda lugedes üks küsimus. Võib olla on see rumal küsimus, kuid küsimus on see siiski. 

 Kui Loode on meil põhiseaduse kaitse all ja me peame tema eluõigust kaitsma, siis miks me hakkame lapse vanust arvestama alles siis kui ta on sündinud?  

Mitte siis kui ta on eostatud?

Kui me hakkaks lapse vanust lugema juba eostamise hetkest, siis oh üllatust, oleks me kõik ju palju vanemad...

Ma olen nõus sellega, et abort on iga inimese enda otsus.  

Alati on teiste otsuseid kerge hukka mõista niikaua kui meie pole teiste elu elanud. Me ei saa või õigemini ei tohiks kedagi hukka mõista kuna me ei tea kunagi, mis on teiste inimeste otsuste, valikute taga.

Muidugi oleks väga tore, kui aborte poleks ja meie rahvaarv kasvaks.

 Kuid mis on olulisem, kas kvaliteet või kvantiteet? 

Kas oluline on, et peres kasvab üks õnnelik ja oodatud, armastatud laps või siis kaks-kolm last, keda tegelikult ei armastata ja kes on hooletusse jäetud, sest vanemad ei soovinud neid, aga aborti polnud ka võimalik teha?

Kuid mõteviis, et jäin kogemata rasedaks ja nüüd teen aborti, on minu meelest absurd! 

Kuidas saab kogematta rasedaks jääda?

See on ju võimatu!

Kui ma hakkan sööma, siis mul ei saa ju kõht kogemata täis, vaid ma teen midagi selleks, et mul kõht täis saaks.

 Kui ma seksin, siis ma ju tean, et nüüd ma seksin ning olen teadlik ka tagajärgedest. 

Kogemata ei juhtu mitte midagi ja kunagi ei saa olla natuke rase. 

Katike

Bussis

Ahoi!

Enamuse oma elust olen ma veetnud bussides. 

12 aastat sõitsin kooli ja koolist koju bussidega. Sellele järgnes vabatahtlik maailma avatamine busside abiga ja nüüd siis käin tööl bussiga.

 Nii, et kui minul on vaja punktist A punkti B jõuda, siis võib mind kuskil bussijaamas seismas näha.

Tegelikult ma täidsa naudin neid bussisõite, sest seal kohtab igasuguseid inimesi ja vahavid juhtumisi tuleb seal ka ette.

Eile läksin siis bussiga tööle. 

Buss, millega eile sõitsin oli harjumuspäraselt väiksem, kui teised, seetõttusuutsin  ma selle bussisõidu ajal vist kolm neli korda oma peakese ära lüüa, mis minu puhul on täiesti tavaline.

Bussi sisenedes oli mul vaja kohe pea ära lüüa ning väljudes sai ka pea ikka päris mitu korda lage puudutada.

Istudes siis peale pisikesi matse pähe oma kohale, tõdesin taaskord, et kui bussis on umbes 20-30 kohta ja neist hõivatud on kõigest viis, siis leiab Katike ikka  nendest vabadest kohtadest  sellise istme, mis on katki. 

Nii ma siis istusin terve tee istmel, mille seljatugi oli ammu unustanud oma põhifunktsiooni.

Kuna olin just jooksnud koosolekult bussi peale ja kodus eriti aega süüa polnud, siis otsisin oma põhjatust kotist midagi hamba alla. 

Minu käekotis on alati midagi söödavat. Olgu seal siis sokolaadi või kommi või mõni puuvili. Seekord oli seal üks mahlane õun, millesse ma kohe ka hambad lõin.

 Kui ma olin natuke aega seda õuna söönud, lugesin suurt  trükitähtedega silti millel seisis, et bussis ei sööda ega loobita prahti maha. 

Peale seda sildi lugemist vajasin oma katkisel istmel üsna pisikeseks, sest mulle tundus, et kõik kuulevad ja näevad seda, kuidas ma aplalt oma õuna seal närin. 

Kui õun söödud ja häbitunne sildi mittelugemisest üle läinud, hakkasin inimesi jälgima. 

Ja nagu ikka, nii oli ka seekord bussis üks mees, kes bussijuhiga juttu ajas ja kõiki kohalikke uudiseid teadis. 

Nagu kord ja kohus, nii oli ka seekord  bussis perekond, kes omavahel jagelesid.

 Eriti  hästi jäi mulle meelde nende vestlkusest lause, kus mees oma naisele ütles, et no kuidas sa nii saamatu küll oled.  Naise toidukott oli  jäänud teise istme vahele kinni ja mees ei suutnud mõista, kuidas naine seda kätte ei saa.

Bussis  istus veel üks naine, kes oli moodsa tehniga päris sinapeal. Nimelt kuulas  ta oma telefonist muusikat, klapid peas.

Ja siis oli bussis üks  suurte kottidega seelikus neiu,  kes ei osanud silti lugeda, et bussis ei sööda ning bussi sisenedes ja väljudes lõi ta korduvalt oma pea ära.... 

Katike

Milleks meile tähtpäevad?

Heips!

Tänane jutumull tuleb köögist ja seda sõna otseses mõttes.

 Istun köögis laua taga, joon kohvi, kuulan raadiot

 ja teen süüa.

Kuigi täna on sõbrapäev ei küpseta ta mingit südamekujulist kooki  ega valmista suurepärast õhtusööki. Ma lihtsalt ei ole selleks   veel suuteline. Püüan hoopis ühe supiga täna hakkama saada.

Raadios rääkis enne  üks mees, kuidas ta oli hommikul oma naisele üllatuse laua peale jätnud. Ja kui nüüd naine koju läheb leiab köögi laua pealt südamekujulise lilleseade ja mehe poolt küpsetatud soolase koogi (naine magusat ei pidanud armastama, tahaks näha seda naist, kes magusat ei armasta).

 Oh milline mees...

Ka saatejuht ütles,peale selle mehe juttu, et paljud naised kindlasti mõtlevad nüüd, et oleks mul ka selline mees.

Tegelikult on ikka päris naljakas, et me vajame mingeid päevi selleks, et julgeksime olla hoolivamad ja sõbralikum üksteise vastu. 

Jõulud on meil ju selleks, et saakisme lubada endal palju süüa.  Vabandus on meil ju liigsöömiseks kohe varnast võtta, et no kord aastas võib ju.  Jajõulude ajal saab ju kingitusi...

 Nii, et jõulud on meil pühad, mis lubavad meil palju süüa ja kinke saada ja ka teha, mis muidugi meid nii palju enam ei rõõmusta.

Siis tuleb vana aasta. See lubab meil ka üsna palju süüa ja juba tunduvalt rohkem pidutseda ning alkoholi tarvitada. Ka  kõik väiksed lapsed fännavad seda õhtut, sest sel sel ööl võivad nad  kaua üleval olla. Rakette tahavad ju kõik näha.

Ja uus aasta esimesel päeval võivad siis alkoholi lembelised inimesed oma haiget pead parandada. Kas äkki sellepärast ongi see päev meil punast värvi?

 Ning siis me imestame, miks meie kultuuris on alkoholil nii sügavad juurde. Aastast aastasse saadetakse vana aasta koos pudeliga ära ja uus võetakse samuti vastu pudelit kaisutades ja kummutades.

Kui jaanuar möödub üsna rahulikult ja uus aasta lubadustest kinni pidamisega, siis veebruaris on ju sõbrapäev. Ning see on päev, mil võib jälle armas ja hea  ning hooliv teineteise vastu olla.

 Naised ootavad oma meestelt pesukomplekte ja muid hinnalisi kingitusi, kõiksugu pehmed südamekesed ja ninnu-nännu asjad on ka sel päeval eriti teretulnud.

Ka mehed saavad sel päeval oma naiselt rohkem tähelapanu ning ehk mõni jonnituju ja kodusõda jääb sel päeval naise poolt maha pidamata. Osades peredes lõhub ehk tavapärast hommikurutiini  naise poolt mehele antud musigi.

Sõbrapäev on päev, mis lubab meil olla natuke parem inimene ja näidata oma hoolivust välja.

Ja siis tuleb märts.

 Naistepäev! 

Oi mehed värisege, kes te selle päeva ära unustate. Ja oh seda kisa ja kära, kui mees on kiires elutempos unustab sel päeval oma silmarõõmule lilli tuua!

Peale naistepäeva on suur vaikus ja paus. Siis võime me olla tavalised inimesed. Tavalised mornide nägudega eestlased. 

Nüüd võime me olla need inimesed, kes pool uniselt ajavad  endale riideid selga ja hommikuslööki sisse. Lapsed pakitakse riietesse, asjad autodesse ja siis võib sõit kooli, lasteaeda ja tööle alata. Õhtul sama ringiga koju.

 Nendel kuudel ei olegi justkui seda hoolivust ja armastust nii väga vaja teineteise vastu välja näidata.  Meil on ju jube kiire  ja  pole ju kuskilt seda aega võtta, et teeks romantilise õhtu, kingiks kallimale lilli või üllataks teda millegagi.

Ja siis saabub jaanipäev. Hea hetk, et saada üle pika aja oma sõpradega kokku või minna kodukohta. Sest viimati sai ju sõpradega, perega koos oldud jõulude ajal.

Ja kui juba kokku saada, siis loomulikult tähistada seda taaskord pudeliga. Sest kuidas sa muidu ikka vorstikesi grillid või tantsupõrandal jalga keerutad?Töömured ja muud x-mured on ju meid nii pinges hoidnud, et raske on ennast lõdvaks lasta.

Kui jaanipäeva tähistatud ja mälu värskendatud, et mis ja kuna juhtus, siis saab taaskorda olla tavainimene. Kuni jõuludeni. Sest enne seda polegi eriti suuri tähtpäevi, mis meid milleski kohustaksid või midagi tähistama paneks.

Tegelikult  on ikka väga kurb, et me vajame mingit tähtpäeva selleks, et öelda oma lähedastele kuidas neist hoolime või et julgeksime neid niisama  üllatada, kallistada  või neile midagi ilusat kinkida.

Me ei vaja ju selleks kalendrit ja mingeid tähtpäevi,  et muuta maailma paremaks!

 Meil võiks olla ülepäeviti, kas jõulud, kus sisi sööme head ja paremat või siis kord kuus sõbrapäev, mil helistame oma sõpradele ja täname neid, et nad on olemas!

Parem maailm on ju meie endi teha!

Katike

PS! Supp vist tuli päris söödav seekord....

Vastlapäevad Katikese moodi

 Heips!

Ilusat vastlapäeva ja pikka ligu meile kõigile! 

Kuidas siis möödusid minu vastlad?

Mina ei kuulu nende inimeste hulka, kes ootavad  pikkisilmi seda aega, mil poeletile tulevad vastlakuklid.  Jah head nad küll on, kuid ei midagi erilist. Ja milleks oodata vastlapäevani nnede vastlakuklitega? Vahukoort ja saia võin ma iga päev ju süüa, kui isu tuleb.

Ja nagu ikka tagant järgi oleme me kõik targad, nii hakkasin ka mina alles õhtul uurima, mida siis vanarahvas oma tarkusega meile selleks päevaks lubanud või keelanud on.

- Pikk kelguliug tõotas head viljasaaki, piimarikkaid lehmi, koheva villaga lambaid ning üldse edukat ja rõõmsat aastat. Liulaskmine oli ka sümboolne tervitus saabuvale kevadele - pika liuga sõideti kevadele vastu. Liulaskmisest võttis vanasti osa kogu pere ja kindlasti pidi lustijate hulgas olema ka pereema.

Nii, et mina jään nüüd heast viljaaagist ja koheva villaga lammastest ilma, kuna minul jäi see aasta liug laskmata. Aga eks nüüd olen targem ja kui tulevikus metsa kolin, siis hakkan kindlasti ka sel päeval .liugu laskama.

- Vastlapäeva peeti rohkem naiste pühaks, seepärast olid paljud naistetööd - ketramine, kudumine, õmblemine - keelatud. Selle keelu vastu astujaid ootas ees vilets vilja- ja karja-aasta.

Õnneks pole ma seda tava rikkunud. Niit ja nõel ning muud asjad on minust täna ikka väga suure kaarega mööda läinud.

- Vastlapäeval olid keelatud kõik tööd, mille tegemisega kaasneb suur lärm.

Noh jah, kui arvestada seda, et nõude pesemise ajal suudan ma alati pottide , pannidega kolistada, siis võiks vist öelda, et lärmi on täna ikka natuke olnud.

- Põrand tasus kas üldse pühkimata jätta või siis pühkida üheksa korda - see kindlustas hea linasaagi.

Ja mida tegin mina? Loomulikult oli vaja täna põrand puhtaks saada. Kuid üheksa korra asemel, sai põrand üle käidud kõigest kaks korda.

- Nägu pesti vastlapäeval samuti üheksa korda, see pidi lisama ilu ja muutma inimese kogu aastaks virgeks.

Minul tuleb leppida vist oma praeguse iluga. Ei tule mulle  kahjuks seda ilu kuskilt juurde...

Ja peale juuste pesemist sain teada, et täna pole hea päev selle toimingu tegemiseks.  Üheksa korda tuleks täna oma kiharaid pesta või siis üldse pesemata jätta, vastasel korral  muutuvad need halliks ja tulevad täid. Nüüd ei jää mul muud üle, kui loota,  et minu sõbrannad mu ikka hallipäisena ära tunnevad ja minuga koos tahavad olla.

- Igal rahvakalendri tähtpäeval on omad kombed tüdrukute mehelemineku ennustamiseks. Vastlapäeval pandi seajalakontidele tüdrukute nimed ning kelle kondi sisse koer kõige enne hambad lõi, pidi esimesena mehele saama.

Ei ole mul ei konti, ega koera, seajalgadest rääkimata.Selle asemel on mul ka keedetud ube ja sidruni tee.

Parem ikka, kui mitte midagi.

Katike

Võõrkeel (inglise keel) lämmatab

Tsau!

Ma olen tõeline vana inimene ja seetõttu kulub mul uute asjadega kohenamiseks ikka päris palju aega. Ja mõndade asjadega ei suuda ma vist iial kohaneda. 

Näiteks ei suuda ma kohaneda selle  inglise keele pealetungiga.

See on täiesti õudne, mis toimub!

Kui siin paar päeva tagasi oli uudis, et eesti keel hääbub ja seda pole vaja, siis mul on tunne, et nii see kipub minema jah. Just selles osas, mis puudutab eesti keele hääbumist.

Paljud  poodide nimed on juba inglise keelsed. 

Näiteks New Yorker, Denim Dream, Cold Time, Baby Center jne.

Väljas söömas käies on enamus menüüst inglise keelne või on seal kasutatud mingeid ülimoodsaid nimesid, mis ei anna tavainimesele toid kohta mingit infot ega ettekujutus.

Või siis on minu puhul tegu väga rumala inimesega, kes ei jaga matsu ära.

Artiklite pealkirjad sisaldavad võõrkeelseid sõnu.

Enamus reklaame on täis tuubitud võõrkeelseid väljendeid.

 Lauludest ei tasu üldse rääkida. 

Riietusesemed on samuti võtnud suuna minna võõrkeelseks.

Laste mänguasjad ei kanna enam ammu lihtsaid ja armsaid nimetusi nagu  Karu-Kati või nukk Mari. Vaid Play-Play-d ja Ninjagod ning Angy Birds, Hello Kitty-d ja teab mis x-nimed ja asjad  on vallutanud laste südamed.

Toiduained poeriiulitel on inglis keelsed. 

Kuidas teile maitsevad näiteks  Barilla Penne Rigate torukesed?

Või kas te kasutate Persil duo-geelkapsleid Expert Color?

Kas teie puhastusvehendite riiulis on olemas Ajax Baking Soda Grapefruit-Mandarin või kasutate te hoopis  Orange-Lemon-it?

Kasutate te juuksepesuks L Oreal Elvital Total Repair 5 sampooni?

Tarvitate te oma WC-s Lotus Soft Embo Design toalettpaberit või meeldib teile rohkem Lotus Soft Embo? Või on teie lemmikuks hoopis Grte Cold Orchidea?

Ostate te oma põnnile Pamper Active Jumbo Pack mähkmeid?

On teil kokkupuuteid Aaloe vera joogi Aleo Naturaliga?

Kas te teate, mis asi on Zolotaja Kedrovka Khortytsa?

Kasutab  teie meespool Fa Men Sport Double Power Boost-i?

Millega teie hambaid pesete? 

Mina ei pese hambapastaga vaid hoopis Golgate Whiteningiga ja juurde kasutan veel ka  Oral-B Pro-Experti suuvett.

Vot sellised vahvas segasummakeelses riigis me siis elamegi. Ja selleks, et teada saada, mida toote tegelik nimi eesti keeles tähendab, tuleks meil käia poes nii inglise kui vene keelse sõnaraamatuga.

Head keeleorienteerumist meile!

Katike