Loodus aitab...

Ahoi!

Kui ikka kodutornaado nimega Katike kodust üle käib, siis on kogu õhkkond muutunud.

Kui nüüd  aus olla, siis eilses kodusõjas mina küll peasüüdlane ei olnud, kuid see selleks.

Selge on see, et minu iseloom on  igati äge ja sellega annab ikka koos elada ja seda taluda.

Kuid eks see teebki mind erilisemska, kui on teised.

Mina ei ole  mingi sussnaine, kes endast üle sõita laseb ja kõigega nõus on. Mul on ikka vaja oma arvamust avaldada ja selle eest seista, isegi siis kui see alati õige pole (kuid sellest saan ma tavaliselt hiljem aru, et mul õigus ei olnud).

Eile peale seda tornaadot läksin välja.

Ja peab ikka paika küll see tarkusetera, et looduse aitab kõige vastu.

Nii mõnus oli jalutada!

Jalutamise tulemusena leidsin ma enda kodu lähedalt ühe metsatuka, kuhu oli tehtud terviserada.

 Istusin siis pingi peale ja nautisin seda olemist.

Linnud laulsid ja üks musträstas sahistas kogu aeg minu ümber.

Kuna parki oli tehtud ka koertepark, siis kuulsin,nägin rõõmsaid koeri, kes omavahel sotsialisseerusid.

Lisaks koertele lendas peaaegu iga 5 minuti tagant minust üle  lennukid.  Ma ikka veel harjun sellega, kui suured nad on ja kui palju neid on.

Seal metsavahel istudes ja kevadelõhna nuusutades, mida ma kusjuures alles eile esimest korda siin tundsin, sain ma aru, et elu on ikka ilus küll.

Isegi kui vahel tuleb ütlemisi, on raske ja jamasid ning ei saa alati kohe seda mida tahaks, siis tegelikult on kõik ju ikkagi väga hästi.

Ja see tunne, kuidas värske õhk kopsudesse tuleb ja linnulaul kõrvu paitab, annab ikka nii palju jõudu, et edasi minna.

Kuigi jah sinilille ja lumikellukeste ilust olen ma see aasta ilma jäänud, sest no mitte kuskil pole ma neid siin näinud. Järgmine aasta vist külvan neid ise kuhugi metsavahele.

Lisaks eilsele mõnusale olemisele, otsustasin endale täna hommikul teha megamõnusa hommikusöögi, et see mõnus olemine kestaks ikka pikalt.

Loomulikult oli selleks kausitäis neljaviljahelbe putru...

Nämma!!!

Seekord jätsin moosi lisamata, ikkagi kevad ju tulemas ja suveks vaja vormi saada.

Ja kuna inimene pole kunagi millegagi päris rahul, siis veelgi ideaalsemast hommikust oli tõesti puudu see, et ma oleks seda hommikusööki saanud nautida rõdu peal lillede keskel, kuid õnneks on peagi ka see aeg käes, kui minu toaks saab rõdu.

Katike