Ahoi!
Nagu ma ka eelnevalt olen juba kirjutanud, siis siin riigis olen mina selle selgeks saanud, et kui reaalselt midagi käega katsuda ei saa, ei tasu uskuda, et kõik on korras ja toimib.
Hiljuti tulid siia tööle minu kaks tuttavat.
Ühe tuttava puhul on tegu noore neiuga, kelle eesmärgiks on esimese palga eest osta endale Iphone 5( või mis iganes selle nutiasjanduse nimi ka oli).
Teise tuttava tuleku eesmärgiks oli aga tulla siia tööle, et saada endale jalad alla.
Nimelt on tal kodumaal kaks last keda ta koolitama ja toitma peab ning nagu ma aru olen saanud, siis töötu olemine ei ole tema jaoks midagi uut.
Loomulikult tulid nad suurte lootustega siia.
Esimesel õhtul saadi siis tööandjaga kokku ning järgmisel päeval käidi proovipäevalgi.
Kolmandal päeval aga oli tööd ainult noorele neiule ja teda taheti testida, et kuidas ta hakkama saab, sest teise töötaja puhul oli tegu koristajaga,kes kodumaal saanud selle ameti kohta isegi paberi.
Nii tuligi üksikemal minna hoopis paberimajandust ajama.
Õnneks läks tal kõik hästi ja ta sai endale aastase isikukoodi.
Seda, et Soomes on võimalik saada endale ka ainult aastaks kehtiv isikukood, ma varem ei teadnudki.Õnneks on minu iskukood siiski elu lõpuni kestev.
Ja kuigi rõõm oli suur, et ta sai paberid korda, jäi see üsna üürikeseks.
Peagi selgus, et talle ei olegi tööd pakkuda. Mis siis, et tal olid paberid rohkem korras, kui neiul ja neil mõlemil oli tööleping ja kõik oleks pidanud justkui toimima, ei olnud see aga üldse nii.
Ja täna ostab ta siis endale koju sõiduks pileti.
Kurb.
Kurb on see, et see unistuste maa, kus on pudrumäed ja piimajõed ja teab, mis asjad veel, näitab oma varjukülgi päris sageli ja eriti kurb on minu meelest see, et see kes vajas justkui rohkem raha ja abi, ei saanud oma olukorda vähemalt sel hetkel mitte kuidagi paremaks muuta.
Kuid loodetavasti saabub peagi tööandjalt talle uus kõne, et ka talle on tööd pakkuda.
Nii, et ei ole siin riigi mitte midagi kindlat.
Kindel on aga see, et mina veedan tänase pool vihmase päeva ajakirjade seltsis ja diivanil vedeledes.
Katike
No comments:
Post a Comment