Kevad

Heips!

Uskumatu, aga ongi käes see  kaua oodatud kevad.

Eile väljas jalutades olin ma nagu vasikas, kes on esimest korda üle pika talve välja saanud.

Metsa all olid ülased, mida ma nuusutasin ja pildistasin. Suurte pungadega mustikavarsi oli mul loomulikult vaja ka tuppa tassida. Ja see, et nad mäe otsas olid, ei takistanud mind, nagu kaljukits ronisin ma nende poole.

Kuidagi iga aasta on see olnud nii, et ma ootan ja ootan kevadet ning ühel hetkel ta ongi käes ja mina olen selle saabumise hetke jälle maha maganud.

Nii läks ka see aasta. 

Kuigi ma käisin igapäev väljas nii, et nina oli taeva poole ja ma üritasin õhus tunda seda kevadelõhna, siis kuidagi äkki oligi ta käes ja seda õiget saabumise hetke ma jälle ei näinud.

Ja kohe nii käes, et lilled õitsevad,puud, põõsad on juba suurtes pungades. 

Isegi minu kaseoksad on rõdu peal ilusti lehte läinud

Ning linnulaul, mis kella 4 ajal hommikul algab on lihtsalt imeline.

Ja see, et ilmataat lubab 21 kraadi sooja, on minu jaoks müstika, kuigi jah väga pikalt see soe ei kesta, aga ikkagi.

Aga ikkagi on kevad käes!

Jehhuu!