Ahoi!
No ma olen ikka maakas, mis maakas.
Kui ma Soome tulin, siis vahtisin ma kogu aeg taeva poole, sest lennukid muudkui lendasid ülepea ja ma ei olnud sellega harjunud.Nüüd on see muutunud ka minu jaoks tavapäraseks.
Seda enam, et ma elan üsna lennujaama lähedal ja iga 5 minuti tagant lendab lennuk mul üle pea.
Kuid eile, kui ma arsti juurest tulin, maandus haigla juurde helikopter.
Hoolimata sellest, et tegelikult kiirustasin ma bussi peale, oli mul vaja seda helikoperdust vaatama jääda.
Nii ma siis ajasingi kaela pikaks ja vahtisin.
Vähemalt oli mul selle suure vahtimise käigus taipu teepealt autode eest ära tulla.
Seal seda helikopteri maandumist vaadates tekkis kohe selline lapse tunne, kes maailma avastab ja kõigest vaimustusse satub.
Õnneks ma ei olnud ainuke, kes seal niimoodi seda jälgis.
Nii mõnigi jäi veel seisma ja üks naine tegi isegi pilti või filmis.
Oleksin isegi pilti teinud, kuid kuna mul ei ole seda moodsat telefoni, siis pilt jäi tegemata, kuid selle eest õhin on ikkagi veel sees.
Nägin ikkagi oma silmaga helikoperdust maandumas!
Kui ma peaks kellelegi kunagi seletama,milline helikopter välja näeb, siis ma ütleks, et see on nagu üks suur kiil, ainult et mootoriga.
Katike
No comments:
Post a Comment