Palun värsket õhku

Heips!

Täna öösel, on Soomes kõige suurem püha. Esimene mai on soomlaste jaoks ülioluline. Kuid niipalju kui mina kuulnud olen, siis on see suht jooma ja kisamispidu. 

Eks ma siis õhtul kuulen, mis tänavatel toimub.

Ise ma aga mitte kuhugi selle kis-kära nägemiseks küll minema ei hakka, seda enam, et ilm ei soosi ka väljas olemist.

Eile poes käies oli näha, kuidas inimesed selleks peoks juba valmistusid. 

Homme on ju poed ka kinni ja süüa tuleb jälle varuda mitmeks päevaks, kuid enamusel olid siiski poekorvis sellised näksimise ja joomise asjad.

Ja oi kui palju õhupalle kõigil käes oli!

 Neid müüdi kohe iga nurga peal. Ja neid oli ka igasuguseid, alustades multifilmitegelastest ja lõpetades shampuse pudeli kujuliste pallidega.

Seda, miks üks laps peab hoidma shampuse pudeli kujulist õhupalli oma käes, mina eriti aru ei saa.

Samuti ei saa ma aru soomlaste suurest armastusest suitsetada.

See on lausa kohutav!

 Kodumaal ma selise asjaga küll kokku ei puutunud, et ma oleks pidanud bussijaamast paar meetrit kaugemale kõndima, et ma saaka puhast õhku hingata või et poodi minnes pean hinge kinni hoidma, sest poe ees on tossavad inimkambad.

Kuigi siin on suitsud kallid, tundub mulle, et isegi kui see pakk maksaks siin 50 eurot, oleks tarbijaskond vist ikka sama suur.

Täiesti kohutav!

 Ja pole ka vahet, kes suitsetab. Minu meelest suitsetavad siin enamus inimesed , nii naised, kui mehed, nii noored kui vanad.

Kui ma bussiga kutsekoolist mööda sõidan, siis selle esine on alati nagu sipelga pesa, kus kõik sebivad ja tossavad.  Uskumatu!

Vahel tahaks küll kisada, et palun ma tahan värsket õhku hingata!

Ja noh sama palju kui on suitsetajaid, sama palju on neid suistukonisid ka siin igal pool. Kuigi jah tänavaid puhastatakse siin tihedalt võib siiski prügikastide ümbruses näha meeletuid suistkonide hunnikuid. 

Jube lihtsalt!

Ja nii ma siis käingi siin ringi ja podisen omaette nagu siil, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe see suitsetamise armastus.

Katike

Kuidagi ikka saab...

Ahoi!

"Vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud..."

Sellist tunnet on mul elus ikka väga tihti olnud, kui ma tunnen, et olukord, milles ma viibin, pole just see, mida ma tahaksin.  

Üldiselt tekib mul siis see tunne, kui minu vajadused on rahuldamata ja minu unistused ning reaaslsus omavahel ei klapi.

Kuid on ka olukordi, kus ma ei teagi mida ma tahan.

Kui ma olen sattunud sellisesse mitte minu jaoks rahuldavasse olukorda, siis hakkan ma mässama.

 Siis on mul sada häda ja kõik  häirib mind.

 Tavaliselt häirivadki mind siis täiesti mõttetud asjad ja üldjuhul ikka need, mis on teistega seotud. Enda valesti käitumist on mul raske näha või õigemini sellises olukorras ma ei tahagi seda näha.

Kuid eks terve see elu on just meie enda kujundada.Ei saa teisis süüdistada, kui endale nii hästi ei lähe, kui tahaks.

Oluline on siiski ka unistada, isegi kui need unistused alati täide ei lähe.

 Ning  vahel tuleb oma unistuste maailmast ka maapeale tulla ja vaadata,milline on tegelik olukord.

 Selle tegeliku olukorra puhul tuleb endale tunnistada, isegi, kui see on väga raske ja valus, et asjad ei pruugigi nii olla nagu lootsime.

 Nähes seda reaalsust, tuleb sellega ka leppida ja leida uus tegutsemis viis, mis suudaks meid viia meie unistustele siiski jälle natuke lähemale.

Sest kehtib ju ikkagi tarkuse tera, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ja kui endal jääb jõudu ja tahtmist väheks, tuleks teistelt abi paluda.

Kuigi minu puhul see abi palumine ei tuletavaliselt hästi välja...

Katike

Helikopteri maandumine

Ahoi!

No ma olen ikka maakas, mis maakas.

Kui ma Soome tulin, siis vahtisin ma kogu aeg taeva poole, sest lennukid muudkui lendasid ülepea ja ma ei olnud sellega harjunud.Nüüd on see muutunud ka minu jaoks tavapäraseks.

Seda enam, et ma elan üsna lennujaama lähedal ja iga 5 minuti tagant lendab lennuk mul üle pea.

Kuid eile, kui ma arsti juurest tulin, maandus haigla juurde helikopter.

Hoolimata sellest, et tegelikult kiirustasin ma bussi peale, oli mul vaja seda helikoperdust vaatama jääda.

 Nii ma siis ajasingi kaela pikaks ja vahtisin.

 Vähemalt oli mul selle suure vahtimise käigus taipu teepealt autode eest ära tulla.

Seal seda helikopteri maandumist vaadates tekkis kohe  selline lapse tunne, kes maailma avastab ja kõigest vaimustusse satub.

Õnneks ma ei olnud ainuke, kes seal niimoodi seda jälgis. 

Nii mõnigi jäi veel seisma ja üks naine tegi isegi pilti või filmis. 

Oleksin isegi pilti teinud, kuid kuna mul ei ole seda moodsat telefoni, siis pilt jäi tegemata, kuid selle eest õhin on ikkagi veel sees. 

Nägin ikkagi oma silmaga helikoperdust maandumas!

Kui ma peaks kellelegi kunagi seletama,milline helikopter välja näeb, siis ma ütleks, et see on nagu  üks suur kiil, ainult et mootoriga.

Katike

Kolm kevadist lemmikut

Heips!

Eelmises jutumullis kirjutasin, et kevad on saabunud.

Seda, et kevad on käes, on näha ka minu menüüs.

Kaerahelbepuder on asendamatu hommikusöök  minu toidulaual. Kuigi jah nii mõnelgi õhtul on see sama söök koos moosiga samuti minu laual.

Ja oi, kui hea see on!

Mäletan, et kui ma kõrgkoolis käisin, siis oli ka minu vaieldamatuks lemmikuks igasugused pudrud ja neid ma muudkui sõin ja sõin.

Aga jah, kevadel ma kohe tunnen, et soe hommikupuder on see,mis kohe kindlasti peab päeva juurde kuuluma.

Teiseks kevadiseks lemmikuks on mul sidrunivesi.

Seda võin ma ka meeletutes kogustes juua.

Minu kolmandaks kevadiseks lemmikuks on nõgese tee.

Oi, see on hea!

Lisaks sellele, et ta on hea, on ta ka kasulik. Nimelt puhastab ta organismi ja annab kevadeks energiat ning sada muud head omadust on tal veel.

Ehk siis..

Nõgest tuleks korjata enne õitsema hakkamist – praegu, mil taim on tugevas kasvujõus, on selleks väga õige aeg. Sisaldades palju rauda, aitab nõges hästi kevadväsimuse vastu.

Ent nõgesega ei tohiks liialdada. «Kellel on vereprobleemid, need peaks üldse näpud eemale hoidma – see paksendab verd.Aga kevadväsimuse vastu ja esimeseks energiaks on nõges päris hea.»

Nõgese kõige klassikalisem toime on verd puhastav, taimes on palju vitamiine ja mineraale. Samuti viib nõges organismist välja liigse vedeliku ja soolad, alandab vere suhkrusisaldust ja tõkestab verejooksu.
Nõgest võib küpsetistesse, suppidesse ja salatitesse panna suve läbi. Säilitamiseks kuivatatakse nõgese lehti.

See aasta pole ma veel värskeid nõgesevõrseid tassi pannud, kuid nädalavahetusel on mul plaanis minna metsavahele korilaseks.

Ja seda sama soovitan maka kõigile teistele!

Katike

Kevad

Heips!

Uskumatu, aga ongi käes see  kaua oodatud kevad.

Eile väljas jalutades olin ma nagu vasikas, kes on esimest korda üle pika talve välja saanud.

Metsa all olid ülased, mida ma nuusutasin ja pildistasin. Suurte pungadega mustikavarsi oli mul loomulikult vaja ka tuppa tassida. Ja see, et nad mäe otsas olid, ei takistanud mind, nagu kaljukits ronisin ma nende poole.

Kuidagi iga aasta on see olnud nii, et ma ootan ja ootan kevadet ning ühel hetkel ta ongi käes ja mina olen selle saabumise hetke jälle maha maganud.

Nii läks ka see aasta. 

Kuigi ma käisin igapäev väljas nii, et nina oli taeva poole ja ma üritasin õhus tunda seda kevadelõhna, siis kuidagi äkki oligi ta käes ja seda õiget saabumise hetke ma jälle ei näinud.

Ja kohe nii käes, et lilled õitsevad,puud, põõsad on juba suurtes pungades. 

Isegi minu kaseoksad on rõdu peal ilusti lehte läinud

Ning linnulaul, mis kella 4 ajal hommikul algab on lihtsalt imeline.

Ja see, et ilmataat lubab 21 kraadi sooja, on minu jaoks müstika, kuigi jah väga pikalt see soe ei kesta, aga ikkagi.

Aga ikkagi on kevad käes!

Jehhuu!

Soome erinevused kodumaast

Ahoi!

Mõtlesin, et kirjutaks asjadest, millega  ma siin Soomes elades juba natuke harjunud olen.

Nimelt, kui on mingi riigipüha, siis on enamus poode lihtsalt kinni. Kinni, mis kinni.

 Näiteks eile oli palmipuude püha ja poed olid kinni (mitte küll kõik, aga paljud).

 Ja üldse nädalalõppudel avatakse ja suletakse poed teistel kellaaegadel. 

Pühapäeviti avatakse poed aga alles kell 12.00 päev. Mis mõnes mõttes on ka igati mõistlik, sest sealsed töötajad tahavad ju ka pühapäeva hommikuid pere seltsis nautida.

Palmipuude püha puhul on siin selline komme, et lapsed käivad inimeste uste taga, kingivad neile oksakes,mis on sulgedega ehitud, laulavad ja loodavad  nänni vastu saada. Ehk siis natuke nagu meie kadri-mardisandid.

Poega seotud teema on veel see, et kui kodumaal pole vahet, kas võtad käeskantava või ratastel veereva ostukäru, siis siin on enamus ratastel ostukärusid siiski tasulised. 

Paned aga mündi sisse ja saad poes kärutada, hiljem muidugi saad oma mündi tagasi.

Oma kodupoes olen märganud ka kassade numbrite kõrval ratastooli silti, kuigi seda ma pole siiani veel näinud, et erivajadustega inimesed alati just selles kassas oleksid.

Noh ja poe hindadest ma parem ei räägi. Siin on hinnad ikka kallimad, vähemalt minu arust.

Kuna siin on heaoluühiskond, siis seda on tihti peale ka tänavatelt näha, kuid minu arust just mitte positiivsest vaid negatiivsest küljest.

Nimelt võib tänaval kõndides näha ikka päris palju jalgrattaid, mis on lihtsalt kuhugi hetkeks käest ära visatud. Või lapsed on oma mänguasjad vedelema jätnud.

 Arvatakse, et keegi ju nagunii ei varasta neid ära ja üldjuhul ei varastataki. See on muidugi väga positiivne, et asjad, mis on tänavale jäetud, ootavad siiski oma omanikku, kuid samas tekitab see minu meelest inimestest seda, et nad ei hooli oma asjadest. 

Lisaks sellele on siin üsna normaalne see, et ühiskoridorid on tihtipeale paberit ja muud rämpsu täis.

 Kodumaal tuleb ikka oma ukseesine endal puhtaks pühkida, kuid siin käib aeg-ajalt koristaja, kes siis trepikojad korda teeb ja seetõttu inimesed lasevadki paberitel niisamakäest koridori kukkuda, sest ise ju ei pea koristama.

Kuid vaipu meeldib siinsetele inimestele kloppida. Selle jaoks on majade ees kohe spetsiaalsed riistapuud üles pandud, kuhu saab oma vaibakese panna ning seda siis klopitasaga puhastada ning seda võimalust kasutatakse siin ikka usinalt.

Samuti käiakse siin aeg-ajalt kortereid kontrollimas.

 Hiljuti käis meil just onu, kes vaatas kas kõik asjad on korteris ikka olemas, mis standardi järgi peaks olema. Samuti küsis ta meie käest, mis mured meil on ja pani kõik kirja. 

Kui selgub, et korteris on midagi katki, siis kutsutakse hooldusmees. 

Samuti tehakse korterites sanitaarremonti mingite aastate järel, kus siis vahetatakse, kas põrand või köögimööbel välja või tehakse uus vannituba. Samuti vahetatakse aeg ajalt pliidid ja külmkapid välja, kui need on ajale jalgu jäänud ja seda kõike ikka tasuta.

Seda, et kõigis korteristes on olemas juba köögimööbel koos pliidi ja külmkapiga, olen ma vist juba ka eelnevalt kirjutanud.

Tavaliselt on iga maja all ka kuivatusruum, kus saab oma riideid kuivatada.

 Tihti peale on majade all ka pesupesemis ruum, kus siis on üldkasutatav pesumasin ja vahel ka kuivati. Tuleb aga oma pesupesemise aeg kinni panna, pulber ja riided kaasa võtta ning peagi ongi puhtad riided olemas.

Lisaks sellele on tihtipeale majade all  ka keldriboksid olemas ning lapsevankrite jaosk eraldi ruum, et ei peaks neid tuppa tassima.

Mis aga minu jaoks kõige üllatavam oli, on see, et iga maja all on olemas  pommivarjend, kuhu ohu korral siis peab minema.

 Ning iga kuu esimesel esmaspäeval lastekaes üle kogu Soome sireeni, mis siis tähendab, et kui oleks ohu olukord, tuleks selle hääle järgi variendisse minna. Uskumatu ju!

Turvalisus või õigemini mugavus on inimestele tagatud veel ka sellega, et kui naabrid pidutsevad, siis kutsutakse neile politsei. Ning kui inimesele on kolm korda politsei kutsutud, siis peab ta korterist välja kolima. Nii, et pidu siin panna ei saa, nii nagu kodumaal.

Samuti on kellaaegadega kuidagi reglementeeritud see, et mis kella ajani võib pesu pesta ja remonti teha, ja seda kõike ikka selle eesmärgiga, et naabrid kannatama ei peaks. 

Soomlased on minu meelest ka üsna sportlikud. Vähemalt minule on nad küll silma jäänud joostes või kepikõndi tehes. 

Lemmikloomadeks on neil koerad. Ja koerte puhul kehtib see reegel, et üldjuhul on neid kaks. Harva on tänaval näha neid, kellel on ainult üks koer.

Ning hommikuti võib tänaval näha ka 3-5 koeraga inimesi, need on koerte jalutajad, kelle tööks siis ongi koeri jalutada.

Suvel aga on võimalik lastel ja ka täiskasvanutel osta jäätist jäätiseautost, mis siis sõidab majade ette ja autost kostuv muusika, annab teada, et jäätiseauto on õue peal.

Seda, et kogu paberimajandus käib siin ikka paberite kaudu, mitte läbi interneti, olen ma ka eelnevalt juba palju kirjutanud. 

Üldse on siin paberiga, mingi eriline teema. Soomlastele meeldib paberit kulutada.

 Näiteks tuleb iga päev minu postkasti terve hunnik reklaami, nii, et nädala lõpuks on mul suur kilekott täis igasugust reklaaminfot. Täiesti kohutav, milline raiskamine!

Ja postkastid on inimeste välisuste sees. Nagu ameerika filmides, et käib kolksatus ja post ongi läbi ukseprao toas.

Õnneks on siin väga hea ühistransport, trammid, bussid, rongid, metrood sõidavad siin väga tihedalt. 

Ja mis eristab soomlast ja eestlast ühistrantspordis?

 Kui eestlane istub bussi, või rongi, siis istub ta ikka nii, et hõivatud oleks kaks kohta, kuid soomlane istub alati akna alla, et tema kõrvale saaks veel keegi istuda.

Soomlane on viisakas, ta tänab ette ja taha.

Lisaks sellele on bussid varustatud stop nuppudega, millele tuleb vajutada, et oma väljumissoovist bussijuile teada anda. Ning bussi peale soovija peab bussijaamas käe püsti tõstma, vastasel juhul sõidab buss lihtsalt mööda.

Kuid kui kodumaal võib üsna kindel olla, et sebra peale astudes on jalakäial eesõigus, siis siin see reegel ei kehti. On autosid, kes lasevad su üle tee,kuid väga palju on ka neid, kellel ei ole sinust ei sooja ega külma. Nii,et sebra peale ei või siin kindel olla.

Lisaks sellele kõigele muule, mida eelpool kirjutasin on siin täielikuks vaatamisvääruseks minu jaoks see, et pargis jalutades võib vabalt näha oravaid, sest neid on siin tõesti palju ning isegi paneelmajade vahel võib jooksmas näha jänkusid, sest ka neid on siin väga palju.

Nüüd vist said küll enamus asjad kirja, mis minu jaoks siia tulles eriti üllatust pakkusid.

Kuid eks seda avastamise rõõmu on mul veel palju.

Katike

Jälle natuke kodusem...

Ahoi!

Hommikul kirjutasin, et veedan oma tänase päeva diivanit soojendades, aga läks natuke teisiti.

Kuna meil on endiselt käsil korteri sisustamine, siis täna sai siia jälle midagi toredat ostetud.

Kui me korteri alguses kätte saime, oli meil siin ainult neli seina ja köögimööbel, mis aga on igas Soome korteris juba standartselt sees.

Esimesetel päevadel, kui koristamas ja seinu käisime värvimas, tundus asi isegi natuke nutune, et kuna siia kõik need asjad saavad muretsetud.

Just nimelt muretsetud, sest siis tundus, see mõte, et korteris oleks laud, voodi, ja toolid, diivan täiesti ulmelisena.

Kuid muretsemiseks tegelikult ei olnudki väga põhjust, sest kuidagi kiiresti ja sujuvalt on mõlemad toad asju täis.

Meie esimene söömine nägi korteris välja nii.

Kuna meil oli nii või naa suuremat potti vaja, mis meil siiani oli, läksime poodi ja ostime poti. Samuti otsime me lusikad ning söögiks piima ja hommikusöögihelbed.

Ja nii me siis oma esimese lõuna siin pesas maha pidasimegi. 

Korda mööda sõime me hommikuhelbeid suuret 10 liitrisest potist, istusime põrandal ja vahtisime nelja tühja seina.

Kuid vaadatamata sellele, oli hea tunne, sest lõpuks ometi olime oma pesas ja see söök maitses kuidagi imeliselt hea sealt potist.

Edasi läks kõik juba kuidagi sujuvamalt. 

Samal või järgmisel õhtul õnnestus meil juba ka nurgadiivan osta. 

Ning mõte, et alguses peamegi vast paar kuud sellel magama, jäigi ainult mõtteks, sest peagi oli teises toas ka voodi.

Kõige rohkem aega on läinud meil aga söögilaua ja toolidega.

Söögilaua, tooli ja ka arvutilaua funktsiooni täitis meil ikka  üsna pikka aega üks ja ainuke tool.

Vajadusel oli see meil siis söögilaud, kuhu tegelikult täitsa ideaalselt mahtus kaks taldrikud ära, siis oli see meil arvutilaud ja tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord vedelesid sellel tool-laual ka jalad.

Kuid nüüd on meil olemas laud ja oh seda rõõmu, täna õnnestus meil leida ka äärmiselt ägedad toolid. 

Tänase õhtusöögi saime me veeta juba nii, et me mõlemad istusime  korralikult toolidega laua taga ja sõime.

Kuigi jah tuleb tunnistada, et nende toolide ostmisega kaotasin mina oma peremehe koha laua taga. Ehk siis kui siiani oli minul au ja uhkus istuda laua otsas nagu peremees, siis nüüd seda võimalus mul enam ei ole.

Kuid vaatamata sellele, et mina enam peremehe kohal ei istu on kodu jälle natuke kodusem ning natuke rohkem jälle meie nägu.

Ning lisaks toolide ostule, jõudsin ma valmis küpsetada ka koogi, mida siis hiljem saab laua taga süüa.

Nämma!

Katike

Lebo laupäev

Heips!

Juba teist päeva on väljas nagu sügis. Pime ja vihma sajab.

Kuna täna on laupäeva, siis peaks justkui puhkama.

Kuigi jah, eks ma puhkan siin peaaegu et iga päev.

Minu tänana plaan on soojendada diivanit ja õige pea võtta kätte üks ajakiri ja seda lugeda.

Ning kui lugemisest isu täis saab, otsin oma lapid ja mopid üles ning teen ühe koristustöö ka veel ära.

Seoses laupäevaga tuleb kindlasti õhtul ka midagi magusat küpsetada.

Ehk siis tänase vihmase päeva soovitus kõigile on lebotada ja nautida head lugemist, koristada ja küpsetada midagi magusat, mida õhtul siis süümepiinateda süüa ja nautida küünlavalgust.

Katike

Natuke rõve jutt...

Heips!

Ma kohe olen täna natuke rõvedal lainel, mis puudutab inimese elu.

Hommikul postitasin ma fb-sse kui palju higi(mehed 14000 ja naised 1200 liitrit) ja kui mitu liitrit (tervelt liitri jagu) kõhugaase hingab inimene sisse päeva jooksul.

Ja praegune jutumull hakkab endast sisaldama seda,  kui palju DNA-d me enda kohta iga päev igale poole edastame ning kui palju pisikuid ikka meie ümber on.

Hommikul  vetsus käies  voolab meie dna mööda kanalisatsiooni alla, samuti läheb osake meist kraanikausist alla, kui nägu peseme.

 Lisaks naharakkudele voolab torudest alla koos hambapastaga ka toidujäätmeid koos meie sülje ja verega, kui igemed veritsevad.

Edasi jagame me oma keharakke riideid vahetades. 

Voodisse, põrandale, trepikotta, bussijaama, no ühesõnaga igale poole, kus me ennast natukenegi liigutame. 

Elu jooksul kaotab mees 58kg ja naine 62kg naharakke. 

Söömise ajal satub samuti meie pärilikku infot igale poole. Eks sellepärast olegi mõistlik, kui ikka igal inimesel on oma kindel kohvikruus ja nõud. 

Kõige rõvedam on muidugi poes käia. 

Sealsed pakendid on ju eelnevalt teiste inimeste dna-d täis ja oi kui räpane on veel raha, mida me puutume. 

Ma ei saa nendest inimestest aru, kes käivad väljas ja tuppa tulles käsi ei pese.

Jubeeeee....!!!!

Välja minnes katsume  ju ukselinke, poes toidukorve (on keegi näinud, et neid toidukorve keegi puhastaks, desinfitseeriks?), erinevaid pakendeid, seejärel asetame toidu kassalindile ja paneme hiljem selle sealt omale kotti koos miljoni bakteriga. Ja loomulikult see räpne raha, mille siis kassiirile anname ja vastu võtame.

Ja kui nüüd mõelda veel seda, et me oleme poest ostnud midagi, mida kohe tarbima hakkame oma mustade kätega, siis on ikka jube küll.

 Kuigi tunnistan üles, et eks ma ise ka ikka aegajalt joon poest ostetud mahla kohe pakist, kuigi tean, et seda ei tasuks teha.

Sama lugu on ju ühiskasutatavate vetsudega. Ka need pole eriti puhtad(kuigi mõned on ikka palju puhtamad, kui inimeste enda isiklikud potid kodus. Kas teie teadsite seda, et kõige rohkem pisikuid vetsupotil asub mitte prill-laual või poti sees vaid nupul, kust vett peale vajutame ja kui palju on neid inimesi, kes seda nuppu kodus pesevad?) ja neisse jätame me samuti väga palju oma dna-d.

Ja kui me ühistrantspordiga veel liigume, no see on umbes sama ju kui prügikastis istuda.

 Ma muidugi meeletult pooldan ühistrantsporti ja selle kasutamist, kuid kui mõelda kui räpane koht see on, siis on natuke ebemeeldiv küll sinna toolile istuda, kus võivadki olla need mustmiljon keharakku, mida inimesed endast kogu aeg maha jätavad. Ja siis tassin ma need veel hiljem endale ka koju...

Väkk..!!!

Oma dna-d jagame me aga igal võimalusel.Sest juuksed, mis meil peast kukuvad on ju samuti seda pärilikkust täis. Või kui mõnel tipkal murdub küüs...

Või kui me nina nuuskame.

Ja meie näpujäljed.

Ehk siis kuigi me saame olla reaalselt ainult ühes kohas korraga, on meid tegelikult igal pool. Tuleb lihtsalt meie osakesed kokku koguda.

Ja oi kui rõõmus ma selle üle oleks, kui inimesed hakkaksid mõistma, kui oluline on käsi pesta!

Siis muutuksid ka paljud kohad palju puhtamaks.

Katike

Film, mis pani mõtlema...

Heips!

Vaatasin eile õhtu filmi ja mind jäi see natuke kummitama.

Nimelt see, et mis siis on õige ja kellel on õigus?

Film rääkis mehest, kes kunagi oli olnud spermadoonor.

 Kuna tema sperma oli olnud kõrgkvaliteediga, siis oli see rasestanud 533 naist, ehk siis oli tal 533 last, kellest nüüd 142 soovisid teada saada, kes on nende isa.

Loomulikult lõi selline teadmine mehe maailma üsna sassi. 

Salamisi hakkas ta siis uurima, kes tema lapsed on ning kohtus nendega, algul neile ütlemata, et on nende isa.

Asi läks muidugi kohtusse, kuna spermadoonorite nimesid ei tohi avaldad,tegu on anonüümse teemaga, kuid samas oli lastel justkui ka õigus teada saada, kes on nende isa.

Ja vot mind hakkas ka see asi kummitama.

Kuidas siis oleks õigem, kellel on õigus?

Selge on see et spermadoonorid peavadki anonüümsed olema, vastasel juhul ei läheks ju keegi seda annetama ja terve küla teaks, et näe, need on sinu lapsed. Või siis võiks lapse soovi puhul kohe naabrimehelt abi paluda.

Kuid samas on ju ka lastel õigus teada, kes on nende vanemad. Olgu need lapsed siis kas viljastatud loomulikul või kunstlikul teel.

Ühest küljest see mees ei olnud nende laste isa,sest ta ei olnud ju nende emadega koos. Kuid teisest küljest tänu temale said need lapsed ju üldse siis ilma sündida, poleks olnud tema spermat,poleks olnud ka neid lapsi.

Samas on ju absurdne, et mees saaks olla isa 533 lapsele,kuid  kui mõelda selle peale, kui palju on üks mees võimeline tootma seemnevedelikku, siis see number on ju täitsa väike veel...

No vot, võta siis kinni, mis on õige, mis vale.

Igatehes jäi see film mind kummitama ja sellised filmid, kus ma ka järgmisel päeval mäletan, mis seal toimus ja mis tekitab soovi asjade üle arutada, mulle meeldivad.

Katike

Ei lähe nii nagu võiks...

Ahoi!

Nagu ma ka eelnevalt olen juba kirjutanud, siis siin riigis olen mina selle selgeks saanud, et kui reaalselt midagi käega katsuda ei saa, ei tasu uskuda, et kõik on korras ja toimib.

Hiljuti tulid siia tööle minu  kaks tuttavat.

Ühe tuttava puhul on tegu noore neiuga, kelle eesmärgiks on esimese palga eest osta endale Iphone 5( või mis iganes selle nutiasjanduse nimi ka oli).

Teise tuttava tuleku eesmärgiks oli aga tulla siia tööle, et saada endale jalad alla. 

Nimelt on tal kodumaal kaks last keda ta koolitama ja toitma peab ning nagu ma aru olen saanud, siis töötu olemine ei ole tema jaoks midagi uut.

Loomulikult tulid nad suurte lootustega siia.

 Esimesel õhtul saadi siis tööandjaga kokku ning järgmisel päeval käidi proovipäevalgi.

Kolmandal päeval aga oli tööd ainult noorele neiule ja teda taheti testida, et kuidas ta hakkama saab, sest teise töötaja puhul oli tegu koristajaga,kes kodumaal saanud selle ameti kohta  isegi paberi.

Nii tuligi üksikemal minna hoopis paberimajandust ajama.

Õnneks läks tal kõik hästi ja ta sai endale aastase isikukoodi. 

Seda, et Soomes on võimalik saada endale ka ainult aastaks kehtiv isikukood, ma varem ei teadnudki.Õnneks on minu iskukood siiski elu lõpuni kestev.

Ja kuigi rõõm oli suur, et ta sai paberid korda, jäi see üsna üürikeseks.

Peagi selgus, et talle ei olegi tööd pakkuda. Mis siis, et tal olid paberid rohkem korras, kui neiul ja neil mõlemil oli tööleping ja kõik oleks pidanud justkui toimima, ei olnud see aga üldse nii.

Ja täna ostab ta siis endale koju sõiduks pileti.

Kurb.

Kurb on see, et see unistuste maa, kus on pudrumäed ja piimajõed ja teab, mis asjad veel,  näitab oma varjukülgi päris sageli ja eriti kurb on minu meelest see, et see kes vajas justkui rohkem raha ja abi, ei saanud oma olukorda vähemalt sel hetkel mitte kuidagi paremaks muuta.

Kuid loodetavasti saabub peagi tööandjalt talle uus kõne, et ka talle on tööd pakkuda.

Nii, et ei  ole siin riigi mitte midagi kindlat.

Kindel on aga see, et mina veedan tänase pool vihmase päeva ajakirjade seltsis ja diivanil vedeledes.

Katike

Midagi maitsvat kõhule...

Ahoi!

Oi, kui täis minu kõht on ja kui raske on olla.

Käisin  täna Hiinakas sushit ja megahäid nuudleid söömas.

Ja teada on ju see, et kui mina juba välja sööma lähen, siis teen seda kogu raha eest.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada aga sellest, kui mõnus koht see oli.

Teenindus oli super ja kogu miljöö samuti. Hiina tsink-plek-pangi muusika, mis taustaks mängis, ei hakanud samuti kõrvadele vaid oli pigem mõnus vaheldus raadiost tulevatele igapäeva hittidele.

Ja loomulikult see maitsev riis!

Igatahes leidsin mina oma menüüsse uue lemmiksöögi, milleks on sushi tuunikalaga, ehk siis tavainimese keeles riis tuunikala kreemiga. 

Nämma!

Kuigi jah tuleb tunnistada, et vaatamata sellele, et ma sõin viis tundi tagasi, on minu kõht siiani nii suur nagu õhupall ja jube raske on olla.

Vahel tuleb endale ikka lubada sellist luksust, et minna siin välja sööma, kuigi jah arve numbrit ei tohi kaua vaadata, sest muidu tekivad süümekad.

Lisaks mõnusale söögielamusele, sain ma kolada täna mööda kirpareid (kaltsukiad).

Loomulikult oli see ka omaette elamus, sest nii vahva on ikka vaadata ja näppida igasugu asju, mis sinna müüki on toodud.

Ja mida rohkem ma neis käin, saan ma aru, et  uus pood, peaks olema täiesti viimane koht, kuhu asju minna ostma.

Suur kirpari ralli lõppes sellega, et minul on nüüd kodus megasuur lauamängude raamat, mida lapsepõlves kunagi mängida sai.

Ning oi kui uhke tunne oli kassas seista selle raamatuga ja näha, kuidas lisaks minu silmadele särasid ka ühe tüdruku silmad, nii suurt raamatut nähes.

Tänane õhtu kulgeb igatahes lauamängude saatel.

Ning lisaks sellele, et mängida on mõnus, arnedab see ka minu soome keele oskust, sest juhised on soome keelsed.

Nii, et kui ma muid sõnu ja väljendeid selgeks ei saa, siis varsti oskan vähemalt öelda, et mäng on läbi või jäta üks käik vahele...

Katike

Loodus aitab...

Ahoi!

Kui ikka kodutornaado nimega Katike kodust üle käib, siis on kogu õhkkond muutunud.

Kui nüüd  aus olla, siis eilses kodusõjas mina küll peasüüdlane ei olnud, kuid see selleks.

Selge on see, et minu iseloom on  igati äge ja sellega annab ikka koos elada ja seda taluda.

Kuid eks see teebki mind erilisemska, kui on teised.

Mina ei ole  mingi sussnaine, kes endast üle sõita laseb ja kõigega nõus on. Mul on ikka vaja oma arvamust avaldada ja selle eest seista, isegi siis kui see alati õige pole (kuid sellest saan ma tavaliselt hiljem aru, et mul õigus ei olnud).

Eile peale seda tornaadot läksin välja.

Ja peab ikka paika küll see tarkusetera, et looduse aitab kõige vastu.

Nii mõnus oli jalutada!

Jalutamise tulemusena leidsin ma enda kodu lähedalt ühe metsatuka, kuhu oli tehtud terviserada.

 Istusin siis pingi peale ja nautisin seda olemist.

Linnud laulsid ja üks musträstas sahistas kogu aeg minu ümber.

Kuna parki oli tehtud ka koertepark, siis kuulsin,nägin rõõmsaid koeri, kes omavahel sotsialisseerusid.

Lisaks koertele lendas peaaegu iga 5 minuti tagant minust üle  lennukid.  Ma ikka veel harjun sellega, kui suured nad on ja kui palju neid on.

Seal metsavahel istudes ja kevadelõhna nuusutades, mida ma kusjuures alles eile esimest korda siin tundsin, sain ma aru, et elu on ikka ilus küll.

Isegi kui vahel tuleb ütlemisi, on raske ja jamasid ning ei saa alati kohe seda mida tahaks, siis tegelikult on kõik ju ikkagi väga hästi.

Ja see tunne, kuidas värske õhk kopsudesse tuleb ja linnulaul kõrvu paitab, annab ikka nii palju jõudu, et edasi minna.

Kuigi jah sinilille ja lumikellukeste ilust olen ma see aasta ilma jäänud, sest no mitte kuskil pole ma neid siin näinud. Järgmine aasta vist külvan neid ise kuhugi metsavahele.

Lisaks eilsele mõnusale olemisele, otsustasin endale täna hommikul teha megamõnusa hommikusöögi, et see mõnus olemine kestaks ikka pikalt.

Loomulikult oli selleks kausitäis neljaviljahelbe putru...

Nämma!!!

Seekord jätsin moosi lisamata, ikkagi kevad ju tulemas ja suveks vaja vormi saada.

Ja kuna inimene pole kunagi millegagi päris rahul, siis veelgi ideaalsemast hommikust oli tõesti puudu see, et ma oleks seda hommikusööki saanud nautida rõdu peal lillede keskel, kuid õnneks on peagi ka see aeg käes, kui minu toaks saab rõdu.

Katike