Ahoi!
Kui ühte asja on liiga pikalt ja kaua, siis tahaks vaheldust.
Ehk siis, kui ikka mitu päeva on kuum ilm väljas ja päike paistab hommikust õhtuni, siis on vihmasadu üks tõeline õnnistus.
Peale 32 kraadist kuuma ilma saabus täna tõeline äike ja vihm.
Nähes seda, et taevas läheb üha sinisemaks ja üha kõvemini müristab, võtsin positsiooni värava ees sisse ja hakkasin vihma ootama.
Justkui vihma oleks vajanud sadama hakkamiseks värava lahti tegemist.
Peagi ühines minuga ka vanaisa, kes samuti hakkas vihma ootama ja natukese aja pärast oli meid värava juures juba kolm.
Mina, minu vanaisa ja kass. Ja nii me siis ootasime ja ootasime ja vaatasime pilvi.
Vanaisa oli muidugi arvamusel, et enne kui pilved meieni jõuavad, sajavad need tühjaks, mina aga olin jäärapäine ja ajasin enda jonni, et kohe hakkab sadama. Ja valmistusin juba uksi kinni pannes suureks vihmasajuks.
Ja kellel oli õigus?
Minul oli seekord õigus ja vihma hakkaski sadama.
Mõnus oli kuulata esimesi vihmapiisku puulehtedel ja katusel.
Nüüd on väljas nii mõnus värske lõhn ja porilombid õue peal tunduvad ka nii ahvatlevad.
Ja noh pole mina ainuke siin peres, kes on lapsemeelne.
Kui väljas juba vähem vihma tuli, jalustas minu vanaisa rahuliku südamega väljas ja nautis vihmapiisku.
Ja ma olen täitsa kindel, et õige pea olen mina jalgupidi nendes porilompides, mis õue peal on.
Katike
No comments:
Post a Comment