Plastiliin ja suhe

Heips!

Väljas on suvi, suvi.

Imeline suvi oma 29-30 kraadi kuumaga.

Aga mulle vahelduseks see ilm täitsa meeldib ja ma ei kurda.

Tegelikult on mulle tänana päev taaskord väga meeldinud. 

Hommik algas varajase ärkamisega ja maasikapõllule suundumisega.  Ja sama moodi algab ka minu homne hommik.

Selline mõnus suvine rutiin.

Täna põllu peal mõtlesin, et kui minu mõtteid, mis ma seal kõik kokku mõtlen saaks kuidagi jäädvustada, saaks vist ikka päris paksu ja sisutiheda raamatu. 

Jube mõnus on seal mõelda, sest keegi ei hakka minu mõtteid maha tegema või siis oma mõtetega ei sõida minu ideedesse sisse.

Tänase päeva kõige asjalikum mõte on vist alljärgnev.

Nimelt hakkasin ma armumise ja suhete peale mõtlema.

Taaskord.

Kui me armume, siis me oleme nii õnnelikud ja see inimene tundub meiel igati ideaalne olevat. 

Me naerame koos ja naudime koos käimisi. Me teeme kõike impulsiivselt ja ei mõtle üle. Vaid naudime.

Ja siis kui me oleme kindlas suhtes, siis hakkame me tasapisi igale asjale sõrgu vastu ajama. 

Me mõtleme, kas ikka on mõtet minna sinna ja tänna ning vaatame kui palju on kell enne kui kuhugi minema hakkame.

Järsku on kell meile nii oluliseks muutunud.

 Kuid armununa võisime kas või terve öö koos veeta ja igasugu asju teha ja siis varahommikul veel tööle minna ja olla asjalik.

Kuid nüüd mõtleme ja kaalume.

Suhtes olles tekivad inimesele järsku igasugused vead külge. Ta ei oska süüa teha, ta on lohakas, ta jonnib, ta ei tee komplimente, ta vaatab võõraid mehi, naisi. Ta ei räägi minuga, ja teab mis sada häda veel...

Kust küll sellised asjad tulevad?

Ma küll ei oska kõigi eest rääkida, kuid ma tean, miks minul selline tontide nägemine tekib.

Nimelt sellest, et ma mõtlen üle ja mul järsku tekib arvamus, et mina tean kuidas asjad peaksid olema ja hakkan seda inimest kodustama. Enda käe järgi välja voolima.

 Loomulikult suhtes seda tehaksegi, et muututakse ja voolitakse natuke teineteist, kuid sellega ei tohi liiale minna.

Nagu pahatihti mina seda teen.

Inimene on nagu plastiliini tükk.

Aga, mis juhtub plastiliiniga?

Plastiliiniga juhtub see, et alguses me võtame ühe tugeva tüki, mis meile väga meeldib ja  siis hakkame seda voolima.

 Ja siis voolime ja voolime.

 Ning lõpuks kui oleme selle õige kuju valmis saanud, siis naudime seda mingi aeg, kuid see tüütab meid peagi ära.

Ja siis...

Siis me käkerdame selle voolitud töö tagasi suureks tükiks,lootes saada temast see sama esialgne tükk, mis aguses oli.

Kuid me ei saa seda enam, sest vooline on jätnud temasse oma jälje.

Ja me olemegi ilma sellest, millesse, kellesse alguses armusime.

Oleme ilma sellest tugevast plastiliini tükist, kõigi tema vigade ja agade ja ogadega.

Ehk siis, tuleb armastada inimest sellisena nagu ta on ja ainult natuke teda ja ka ennast voolida lasta.

Kuid oluline onmalles jätta see loomulikus, see, kes ta tegelikult on.  

 See tugeva plastiliini tükk!

Katike