Ahoi!
Minu eilsele tundepuhangule, tuleb nüüd vist natuke tasakaalukam jutumull.
Ja kuigi ma endiselt tahan olla see musi, kallis naine Katike, olen ma ikka väga uhke ka selle üle, kes ma praegu tegelikult olen.
Olen üks õnnelik inimene, kelle ümber on toetavad inimesed!
Ja ma olen õnnelik, et olen osadele inimestele ka lihtsalt sõber Katike!
Kuigi minu eilne päev algas tõesti emotsionaalselt väga kurnavalt ja valusalt, lõppes see siirate ja positiivsete tunnetega.
Eks tegelikult ongi nii, et see siirus ja ausus on need asjad, mis elus edasi viivad.
Selleks, et saada oma muredest üle, on vahel vaja neid teistega jagada.
Ja seda tegin ka mina.
Ma ei läinud kellegi õlale eile nutma, ega kurtma, vaid ma lihtsalt suhtlesin inimestega.
Ja kuulates, kuidas teistel läheb ja nähes seda, et meil kõigil on tegelikult mured ja probleemid ning vahel tülid teistega, see kõik liidab meid veelgi enam teistega kokku ja muudab veelgi lähedasemaks.
Ning see annab jõudu ka oma muredega tegeleda ning näha seda, et need ei olegi tegelikult ületamatud ja hiiglaslikud nagu alguses tundusid!
Ja naer on see, mis alati aitab elus edasi.
Tegelikult ju pole ühtegi asja, mille üle ei saa ka naerda.
Vahel aitab ka must huumor kõige hullematest asjadest üle.
Ja nii olingi mina eile õhtul väga positiivses tujus juba ja lootsurikas. Ning leidsin, et elu tuleb nautida ja lasta asjadel minna.
Aeg on see, mis paneb asjad paika ning kui me midagi väga tahame, küll siis nii ka läheb, kui nii minema peab.
Minu heaoleku tuju jätkus veel täna hommikulki, kuigi unetunde jäi väheseks, kuid sellest hoolimata sain veeta tunde maasikapõllul ja tunda seda, kui tore ja ilus see elu maal ikka on!
Katike
No comments:
Post a Comment