Heips!
Selja taha on jäänud taaskord üks lõpupidu.
Lõpetajaks ei olnud küll mina, kuid väikeseks asjapulgaks olin ma selle lõpetamise juures siiski.
Kui me muidu kirume õpetajasid ja mis salata õpetajad ütlevad ka õpilaste kohta vahel paar krõbedat sõna, siis lõpupeod on alati need, kus räägitakse ainult head ja negatiivsetest asjadest ei räägita sõnagi. Neid nagu poleks olnudki.
Kuid vist iga asjaga on nii, et kui lõpp on käes ja aeg on teha kokkuvõtteid, siis ei tundu need mured, mis enne olid justkui hiiglaslikud mäed enam pooltki nii suured ja jubedad.
Kõik on siis muutunud kuidagi paremaks ja ilusamaks.
Minu meelest vajame me kõik aeg- ajalt lõpupidusid.
Olgu selleks siis kooli lõpupidu või mõne muu asja lõpetamine. Me vajame kindlaid lõpetamisi.
Kui me oleme mingi asja lõpetanud ja sellele joone alla tõmmanud on ka palju kergem edasi liikuda. Kuid kui kõik on lahtine ja muutuv, on tunduvalt raskem ka edasi liikuda.
Seoses selle lõpupeoga, mis meil koolis toimus on ka minu elus üks periood taaskord läbi.
Läbi sai tööaasta, kus ma sain enda kohta nii mõndagi uut teada ja see kõik, mis ma teada sain ei olnud õnneks positiivne. Just nimelt õnneks, sest negatiivsed asjad ongi need, mis aitavad meil elus edasi liikuda ja ennast veelgi paremaks muuta.
Mina olen oma õppetunnid saanud sellelt aastalt ja olen nendega rahul.
Need on minu õppetunnid ja see on minu lõpetamine!
Nüüd on uus algus ja uued õppetunnid ning uued lõpetamised ees.
Oluline on, et me kõik leiaks endas selle aja ja hetke, mil tunneme, et oleks aega teha kokkuvõtteid ja teha üks lõpupidu, et siis saaks uuesti edasi liikuda.
Katike
No comments:
Post a Comment