Jagamine

Ahoi!

Eile kirjutasin oma jutumullis, et olen saanud  selle aasta jooksul palju uusi õppetunde ja asju enda kohta teada.

Mina, kes ma olen olnud peres ainuke laps, olen saanud nautida alati seda rõõmu, et mul on oma tuba ja omad asjad. Oma territoorium, kus ma saan toimetada ja valitseda.

Kuid peale kodust välja kolimist, hakkasid asjad muutuma. 

Üha enam pidin hakkama arvestama ka teistega ja nendega omi asju jagama. 

Kooselu noormehega muutis  minu elus juba kõike. See et ma pidin kellegi järelt koristama või ma pidin kellegi harjumustega arvestama, oli minu jaoks  alguses jube  väljakutse.

Lisaks veel see teadmine, et ta ei kavatsegi asju nii teha nagu minu neid tegema peaks,tundus mulle täiesti arusaamatu ja uskumatu.

Kuid ka sellega olen ma nüüd lõpuks enamvähem harjunud, et inimesed teevadki asju erinevalt.

Areng, mis sugune, onju?

Kõige suuremaks väljakutseks oli minu jaoks see, kui pidin ühe koolituse raames ööbima ühikas.

Õnneks olid minu toakaaslased hästi vahvad. Kuid nüüd pidin ma võitlema uue väljakutsega. Nimelt polnud ma eelnevalt kunagi ühikas ööbinud. Ja nüüd siis  pidin ma magama kahe võõra inimesega ühes toas.

 Toas kus eelnevalt on oi, oi kui paljud maganud ja siis veel kasutama kõigiga ühist vannituba. Ning üle mõistuse tundus mulle ka see, et pean koos kellegagi hambaid hommikul pesema.

Jubeee...

Kuid kui see aeg oli käes ja tuligi minna hambahari käes vannitoa poole, kus olid ka teised inimesed, siis ei tundunudki see väga jube...

Kuid kui mõte läks sellele, et ma pean siin võõrastega koos hambaid küürima, siis läks jälle natuke vastikuks kõik see tegevus. 

Nüüd õnneks ei ole minu jaoks enam  võõras kohas ööbimine nii ületamatu raske, kui see oli ehk pool aastat tagasi, kuid natuke vastik on see siiski.

Sest oma padi ja tekk ja asjad on ikka kõige paremad!

Ja kus ma siis hetkel olen?

Olen korteris, kus ma ei saa taaskord olla ainuvalitseja vaid minu ümber on ka teised inimesed ja ma pean nendega jälle asju jagama. 

Jagama ühist kööki, vannituba. 

Õnneks on mul eraldi magamistuba ja enda kohvitassi olen ma juba ka siiapoole suutnud ära tirida, et natukenegi omavalitsust siin teha.

Tegelikult olen ma üsna uhke enda üle, et ma olen suutnud oma hirmudest ja mittejagamisest üle olla ja nüüd suudan juba jagada ka teistega asju.

Ja mis kõige toredam selle juures on,on see, et  mul ei kukugi tükk küljest ära, kui ma asju teistega koos kasutan.

Katike