Ahoi!
Vahel on nii, et tahaks öelda ilusaid sõnu, kuid tundub, et kõik need sõnad ja laused, mida öelda tahaks ei suuda edasi anda seda, mida mõtleme, tunneme.
Negatiivsete sõnade, lausetega on justkui lihtsam. Neid leiame alati ja vahel lipsavad nad suust välja enne kui isegi reageerida jõuame.
Need sõnad, mis tulevad südamest on alati siiramad kui need, mida viisakusest öeldakse.
Sõnadel ja sõnadel on suur vahe.
Näiteks õnnesoovidega on tihti peale nii, et seda palju õnne öeldakse rohkem viisakusest kui südamest. Seetõttu olen mina nii mõnigi kord jätnud just selle formaalse palju õnne sünnipäevaks ütlemata. Kui ikka asi südamest ei tule, pole minu meelest mõtet ka öelda.
Seda enam, et teine pool tajub ju nagunii selle ära kas asi on viisakusest öeldud või selles lauses on midagi sügavamat peidus.
Üleeile seisin ma saali ees, kus istus päris palju inimesi ja minu suust lipsas mulle endalegi ootamatult üks lause välja.
Lause sisuks oli see, et sügisest ei tööta ma enam sellel töökohal.
Loomulikult olin ma seda mõtet juba kaua mõelnud ja vaikselt teavitasin ka teisi.
Kuid seda, et ma selle lause välja pahvatan nii suure rahvamassi ees ei osanud ma küll arvata.
Kuid järelikult tuli see kõik sel hetkel südamest ja oli just õige aeg ja koht selle välja ütlemiseks.
Ja kui aus olla, siis kuidagi palju lihtsam on nüüd olla. Justkui suur murekoorem oleks langenud.
Öelda tulebki neid asju, mis on meil südamel, sest siis saavad ka teised lause tõsidusest aru ja nii on meil ka endal lihtsam olla ja parem elada.
Katike
No comments:
Post a Comment