Ahoi!
Tänane tubliduse preemia tuleb mulle.
Olen enda üle täitsa uhke, kuna keetsin suurepärase värskekapsa supi valmis.
Ja seda kõike tegin ma esimest korda elus.
Noh ega ma ise seda oma algatusel tegelikult poleks tegema hakanudki, kuid vanaema palus.
Kui minu hommikukohvi oli joodud ja muud olulised toimetused tehtud siis vaatasingi ühel hetkel värske lihaga tõtt.
Ega see liha ennast küll väga katsuma ei kutsunud, kuid kui olin mõtted saanud mujale ja ei mõelnud enam, et tegu on lihaga, võtsin noa ja näitasin, kes on boss.
Kui potike oli ilusti keema pandud, jooksin õue muru niitma.
Ja nii ma siis tegin seda suppi, et vahepeal olin õues ja niitsin muru, siis jooksin teise tuppa, küsisin, et mida ma nüüd selle supiga tegema pean ning seejärel läksin, võtsin kulbi ja olin köögis leemekulbiliigutaja.
Lõpuks söögilauas kiidusõnu kuuldes, oli ikka uhke tunne küll, et ma sellega hakkama sain!
Seekord ei olnud supp isegi mitte piprane, nagu see oli eelmise supi puhul, mida tegin.
Sest kui ikka pipart suppi sisse ei pane, siis see ei saagi ju piprane olla.
Ega see supitegu nüüd tõesti nüüd mingi meeletu saavutus pole, vähemalt teiste jaoks, kuid kuid minu jaoks oli see ikka üsna oluline küll.
Sest nüüd saan öelda, et sammuke jälle iseseisvama elu poole on tehtud ning taaskord on üks uus asi selgeks õpitud.
Kui ma iga päev ühe uue oskuse omandan, siis oh kui tark ja osav ma varsti olen.
Katike
No comments:
Post a Comment