Heips!
Mõtlesin, et kui ma nüüd oma jutumulli siin ära kirjutan, et ehk hakkab siis mul endal kergem.
Noh asi selles, et ma ei tea, mida teha.
Õigemini ma ei tea, mis oleks praeguses hetkes õige, mis vale käitumine.
Paar nädalat tagasi vaatasin filmi "Dilemma"- minu meelest oli tegu väga hea filmiga.
Film rääkis sellest, kuidas kutt saab teada, et tema parima sõbra naine petab teda. Mees annab naisele võimaluse, et too lõpetaks kõrvalsuhte ja räägiks mehele, et pettis teda, kuid siis selgub, et ei ole selle kuti sõber seal suhtes ka midagi nii süütu ohvrike. Ning siis läheb juba kogu triangel lahti ja vaesel mehel, kes suurele saladusele jälile sai, tekib palju probleeme ja kõik sellepärast, et ta õigel ajal suud lahti ei teinud.
Mina olen nüüd peaagu samas olukorras.
Õnneks pole tegu minu sõprade või sõbrannadega. Kuid petmisega on tegu küll.
Nimelt üks minu uus tuttav petab oma naist, kellega ta koos elab. Muidugi nende suhe on üsna noor, nii paari- kolme kuune, aga ikkagi. Natuke vara nagu petmiseks. Seda naist ma tal ei tea, kuid olen kohtunud selle naisega, kellega petetakse ja see vaeseke vist ei tea, et temaga petetakse. Elu nagu seebikas!
No vot ja nüüd ma siis olen oma teadmisega siin.
Ühest küljest oleks ju aus öelda sellele naisele, et kas sa tead, et sinuga petetakse teist naist. Võimalik, et ta teabki, kuid ma kahtlen selles.
Kuid samas, mida see annab, kui ma sellele naisele seda räägin?
Mis see minu asi tegelt on, onju?
Igaüks elab nii nagu oskab ja tahab ja küll omad vitsad hiljem peksavad.
Samas kui ma meenutan seda aega, kui mind peteti, siis oleks ma sellele, inimesele, kes mulle seda öelnud sel hetkel oleks, suure medali aususe eest kinkinud. Mäletan, et ütlesin tookord endale, et kui mina tulevikus näen, et kedagi petetakse siis annan sellest kohe teada kannatajale.
Aga nagu näha, siis praegu olen vait nagu sukk.
Kuid ma lohutan end sellega, et tegu pole minu sõpradega ja kuna tegu on minust vanemate inimestega ka, siis ei hakka ma oma nina tõesti sinna torkima.
Kuid nõme on lihtsalt kõrvalt vaadata seda, kui alatult inimesed ikka üksteisega käituvad.
See, kes petab, eks temal ole ka kindlasti natuke nõme olla, kuid ennekõike kannatavad ju ikkagi need sinisilmsed naised, kes loodavad, et mees neid armastab ja hoolib nendest.
Mitte, et ma ei tahaks öelda, et ainult mehed petavad. Kuid see lugu räägib sellest poolest, kus minu teada petab ainult mees.
Jääb ainult loota, et see nõme olukord laheneb varsti kõigile võimalikult positiivsel kujul ja mina suudan oma nina mitte teiste asjadesse toppida.
Loodan, et inimesed hakkavad ausust rohkem hindama!
Mina leian, et olgugi, et vahel on ausus valusam kui vale, on see siiski alati kasulikum ja vajalikum, eriti omavahelistes paarisuhetes!
Ja vist hakkas nüüd natuke kergem tõesti see olemine mul, sain vähemalt kellelegi ära rääkida, mida tunnen ja näen.
Katike
No comments:
Post a Comment