Ravitseja Katike

Ahoi!

Lugesin hiljuti ühte mõttetera, mis kõlas nii: "Meid tõmbavad ligi partnerid, kellel on samad puudused mis meie vanematel/hooldajatel, lootuses nende läbi terveneda, kui nad end muudavad, arenevad".

Mina nõustun täielikult selle targa lausega.

öeldakse ju, et vastandid tõmbuvad, kuid samas kui kaks inimest on täiesti erinevad ja neid ei  ole midagi sarnast,ühist  siis ei saa ka suhtest asja.

Ehk siis peab olema, midagi, mis oleks partnerite vahel ühist ja ma arvan, et need puudused ongi need, mis on tihtipeale selleks ühisjooneks.  

Olen näinud paare, kelle puhul ma ei oskaks küll alguses öelda, et miks just nemad koos on, nad on nii erinevad, kuid lähemal tutvusel, suhtlusel tulebki välja, et neid ühendab see miski, mis on neile omane. 

Nende puudus.

Mina olen enda kõrvale leidnud alati "katkised" mehed. 

Neil kõigil on olnud miski asi, mis neid piinab ja mis neile haiget on teinud ja seda valu kannavad nad endaga kaasas, isegi kui nad seda püüavad mitte välja näidata. 

Kui nad on minu kõrval, olen ma alati saanud selle valu põhjuse teada, siis on nad avanenud ja lasknud mind oma puuduste juurde.

Vahel ongi mul tunne, et ma olen nagu halastajaõde, kes ravib neid valusid ja arme, mis nende meeste südames on.

Õnneks olen ma nii mõnegi armi suutnud terveks ravida ja seda on ka suhetes näha olnud, et peale väikest tervenemiskuuri on asjad hakanud muutuma paremuse poole. 

Ja mitte ainult minu arust paremuse poole vaid ka minu "patsiendite" arust.

see tervenemise protsess ei ole muidugi lihtne. See nõuab tööd ja vaeva. see toob endaga kaasa konflikte ja pisaraid, kuid see on igati vajalik.

Samas kehtib ka siin see kuldreegel, et mitte kedagi ei saa muuta, ega parandada enne kui ta seda ise tahab.

Läbi nende haavade paranemis, olen ma ka ise pidevamalt tugevamaks muutnud ja nii on ka minu haavad ja armid muutunud tervemaks.

Ehk siis need katkised mehed, kes on minu kõrval olnud on just need õiged mehed, sest nende puudused ja nrkused on ka minu puudused ja nõrkused.

Suhe tähendabki minu jaoks üksteisele toetumist, üksteise aitamist, austamist

ja koos kasavmist, arenemist. 

Ei saa olla nii, et ainult üks pingutab ja üks areneb suhtes, mõlemad peavad seda tegema ja mõlemad peavad suhtesse panustama, ja läbi selle arenevad ja paranevad mõlemad.

Katike

Leemekulbliliigutaja

Ahoi!

Tänane tubliduse preemia tuleb mulle.

Olen enda üle täitsa uhke, kuna keetsin suurepärase värskekapsa supi valmis.

Ja seda  kõike tegin  ma esimest korda elus.

Noh ega ma ise seda  oma algatusel tegelikult poleks tegema hakanudki, kuid vanaema palus.

Kui minu hommikukohvi oli joodud ja muud olulised toimetused tehtud siis vaatasingi ühel hetkel värske lihaga tõtt.

Ega see liha ennast küll väga katsuma ei kutsunud, kuid kui olin mõtted saanud mujale ja ei mõelnud enam, et tegu on lihaga, võtsin noa ja näitasin, kes on boss.

Kui potike oli ilusti keema pandud, jooksin õue muru niitma.

Ja nii ma siis tegin seda suppi, et vahepeal olin õues ja niitsin muru, siis jooksin teise tuppa, küsisin, et mida ma nüüd selle supiga tegema pean ning seejärel  läksin, võtsin kulbi ja olin  köögis leemekulbiliigutaja.

Lõpuks söögilauas kiidusõnu kuuldes, oli ikka uhke tunne küll, et ma sellega hakkama sain!

Seekord ei olnud supp isegi mitte piprane, nagu see oli eelmise supi puhul, mida tegin.

Sest kui ikka pipart suppi sisse ei pane, siis see ei saagi  ju piprane olla.

Ega see supitegu nüüd tõesti nüüd mingi meeletu saavutus pole, vähemalt teiste jaoks, kuid  kuid minu jaoks oli see ikka üsna oluline küll.

Sest nüüd saan öelda, et sammuke jälle iseseisvama elu poole on tehtud  ning taaskord on üks uus asi selgeks õpitud.

Kui ma iga päev ühe uue oskuse omandan, siis oh kui tark ja osav ma varsti olen.

Katike

Taas tasakaalus

Ahoi!

Kui narkomaanid räägivad, et nad tarvitavad erinevaid aineid selleks, et saada mõnutunnet, siis nüüd ma vist mõistan, millest nad räägivad.

Mitte, et ma olen nüüd hakanud mingeid aineid tarvitama.

Oh ei.

Kuigi jah bensiini, värvi ja laki ning kummiliimi lõhnad on endiselt nii head...

Aga minu mõnutunne on hoopis millestki muust tingitud.

Lihtsalt mul on megatore jätkukoolitus taaskord selja taga.

Kõik oli superluks!

 Nii majutuskoht, kui ka loodus selle ümber, inimesed ja koerad, kes aegajalt meiega tutvust käisid tegemas.

Lisaks heale toidule andis oma lisaväärtuse veel ka saunaõhtu ning lauamängude mängimine.

Ja ega rohkem vist polegi õnneks vaja.

Vähemalt praegu tundub mulle küll, et nii tasakaalus, kui ma praegu olen, pole ma ammu olnud.

Lisaks tasakaalule tean nüüd, mida pean tegema, et olla veel parem inimene!

Veel parem Katike!

Ja noh energiat on praegu minus nii palju, et see pidu, kuhu õhtul sõbrannaga lähen, tuleb äärmiselt tantsuline!

Katike

Vihmasadu

Ahoi!

Kui ühte asja on liiga pikalt ja kaua, siis tahaks vaheldust.

Ehk siis, kui ikka mitu päeva on kuum ilm väljas ja päike paistab hommikust õhtuni, siis on vihmasadu üks tõeline õnnistus.

Peale 32 kraadist kuuma ilma saabus täna tõeline äike ja  vihm.

Nähes seda, et taevas läheb üha sinisemaks ja üha kõvemini müristab, võtsin positsiooni värava ees sisse ja hakkasin vihma ootama.

Justkui vihma oleks vajanud sadama hakkamiseks värava lahti tegemist.

Peagi ühines minuga ka vanaisa, kes samuti hakkas vihma ootama ja natukese aja pärast oli meid värava juures juba kolm.

Mina, minu vanaisa ja kass. Ja nii me siis ootasime ja ootasime ja vaatasime pilvi.

Vanaisa oli muidugi arvamusel, et enne kui pilved meieni jõuavad, sajavad need tühjaks, mina aga olin jäärapäine ja ajasin enda jonni, et kohe hakkab sadama. Ja valmistusin juba uksi kinni pannes suureks vihmasajuks.

Ja kellel oli õigus?

Minul oli seekord õigus ja vihma hakkaski sadama.

Mõnus oli kuulata esimesi vihmapiisku puulehtedel ja katusel.

Nüüd on väljas nii mõnus värske lõhn ja porilombid õue peal tunduvad ka nii ahvatlevad.

Ja noh pole mina ainuke siin peres, kes on  lapsemeelne.

Kui väljas juba vähem vihma tuli, jalustas minu vanaisa rahuliku südamega väljas ja nautis vihmapiisku.

 Ja ma olen täitsa kindel, et õige pea olen mina jalgupidi nendes porilompides, mis õue peal on. 

Katike

Plastiliin ja suhe

Heips!

Väljas on suvi, suvi.

Imeline suvi oma 29-30 kraadi kuumaga.

Aga mulle vahelduseks see ilm täitsa meeldib ja ma ei kurda.

Tegelikult on mulle tänana päev taaskord väga meeldinud. 

Hommik algas varajase ärkamisega ja maasikapõllule suundumisega.  Ja sama moodi algab ka minu homne hommik.

Selline mõnus suvine rutiin.

Täna põllu peal mõtlesin, et kui minu mõtteid, mis ma seal kõik kokku mõtlen saaks kuidagi jäädvustada, saaks vist ikka päris paksu ja sisutiheda raamatu. 

Jube mõnus on seal mõelda, sest keegi ei hakka minu mõtteid maha tegema või siis oma mõtetega ei sõida minu ideedesse sisse.

Tänase päeva kõige asjalikum mõte on vist alljärgnev.

Nimelt hakkasin ma armumise ja suhete peale mõtlema.

Taaskord.

Kui me armume, siis me oleme nii õnnelikud ja see inimene tundub meiel igati ideaalne olevat. 

Me naerame koos ja naudime koos käimisi. Me teeme kõike impulsiivselt ja ei mõtle üle. Vaid naudime.

Ja siis kui me oleme kindlas suhtes, siis hakkame me tasapisi igale asjale sõrgu vastu ajama. 

Me mõtleme, kas ikka on mõtet minna sinna ja tänna ning vaatame kui palju on kell enne kui kuhugi minema hakkame.

Järsku on kell meile nii oluliseks muutunud.

 Kuid armununa võisime kas või terve öö koos veeta ja igasugu asju teha ja siis varahommikul veel tööle minna ja olla asjalik.

Kuid nüüd mõtleme ja kaalume.

Suhtes olles tekivad inimesele järsku igasugused vead külge. Ta ei oska süüa teha, ta on lohakas, ta jonnib, ta ei tee komplimente, ta vaatab võõraid mehi, naisi. Ta ei räägi minuga, ja teab mis sada häda veel...

Kust küll sellised asjad tulevad?

Ma küll ei oska kõigi eest rääkida, kuid ma tean, miks minul selline tontide nägemine tekib.

Nimelt sellest, et ma mõtlen üle ja mul järsku tekib arvamus, et mina tean kuidas asjad peaksid olema ja hakkan seda inimest kodustama. Enda käe järgi välja voolima.

 Loomulikult suhtes seda tehaksegi, et muututakse ja voolitakse natuke teineteist, kuid sellega ei tohi liiale minna.

Nagu pahatihti mina seda teen.

Inimene on nagu plastiliini tükk.

Aga, mis juhtub plastiliiniga?

Plastiliiniga juhtub see, et alguses me võtame ühe tugeva tüki, mis meile väga meeldib ja  siis hakkame seda voolima.

 Ja siis voolime ja voolime.

 Ning lõpuks kui oleme selle õige kuju valmis saanud, siis naudime seda mingi aeg, kuid see tüütab meid peagi ära.

Ja siis...

Siis me käkerdame selle voolitud töö tagasi suureks tükiks,lootes saada temast see sama esialgne tükk, mis aguses oli.

Kuid me ei saa seda enam, sest vooline on jätnud temasse oma jälje.

Ja me olemegi ilma sellest, millesse, kellesse alguses armusime.

Oleme ilma sellest tugevast plastiliini tükist, kõigi tema vigade ja agade ja ogadega.

Ehk siis, tuleb armastada inimest sellisena nagu ta on ja ainult natuke teda ja ka ennast voolida lasta.

Kuid oluline onmalles jätta see loomulikus, see, kes ta tegelikult on.  

 See tugeva plastiliini tükk!

Katike

Murede jagamisest on kasu

Ahoi!

Minu eilsele tundepuhangule, tuleb nüüd vist natuke tasakaalukam jutumull.

Ja kuigi ma endiselt tahan olla see musi, kallis naine Katike, olen ma ikka väga uhke ka selle üle, kes ma praegu tegelikult olen.

Olen üks õnnelik inimene, kelle ümber on toetavad inimesed!

Ja ma olen õnnelik, et olen osadele inimestele ka lihtsalt sõber Katike!

Kuigi minu eilne päev algas tõesti emotsionaalselt väga kurnavalt ja valusalt, lõppes see siirate ja positiivsete tunnetega.

Eks tegelikult ongi nii, et see siirus ja ausus on need asjad, mis elus edasi viivad.

Selleks, et saada oma muredest üle, on vahel vaja neid teistega jagada.

Ja seda tegin ka mina.

Ma ei läinud kellegi õlale eile nutma, ega kurtma, vaid ma lihtsalt suhtlesin inimestega.

Ja kuulates, kuidas teistel läheb ja nähes seda, et meil kõigil on tegelikult mured ja probleemid ning vahel tülid teistega, see kõik liidab meid veelgi enam teistega kokku ja muudab veelgi lähedasemaks. 

Ning see annab jõudu ka oma muredega tegeleda ning näha seda, et need ei olegi tegelikult ületamatud ja hiiglaslikud nagu alguses tundusid!

Ja naer on see, mis alati aitab elus edasi.

Tegelikult ju pole ühtegi asja, mille üle ei saa ka naerda.

Vahel aitab ka must huumor kõige hullematest asjadest üle.

Ja nii olingi mina eile õhtul väga positiivses tujus juba ja lootsurikas. Ning leidsin, et elu tuleb nautida ja lasta asjadel minna.

Aeg on see, mis paneb asjad paika ning kui me midagi väga tahame, küll siis nii ka läheb, kui nii minema peab.

Minu heaoleku tuju jätkus veel täna hommikulki, kuigi unetunde jäi väheseks, kuid sellest hoolimata sain veeta tunde maasikapõllul ja tunda seda, kui tore ja ilus see elu maal ikka on!

Katike

Tahan olla rohkem kui sõber Katike!!!

Heips!

Praegu tahaks karjuda ja nutta!

Ja seda kohe nii  kõvasti teha, et terve maailm kuuleb!

Mulle meeldib, kui inimesed minu ümber on õnnelikud ja kui ma ise olen ka õnnelik.

Mulle meeldib, kuid inimesed üksteist leiavad ja armastavad.

Mulle meeldib olla armastatud ja ise kedagi armastada.

See on minu jaoks nii müstiline ja ilus, et kui kohtuvad kaks inimest, kes enne olid täiesti võõrad, et siis mingi ime läbi ühel  hetkel võib neist saada paar, armastjate paar, abielupaar, perekond.

Kuid kas see müstika ja ilu saab iga inimesega olla?

Kuidas seda müstikat tekitada saab??

Ma ei tea sellele küsimusele vastust, kuid ma tahaks teada.

Tahaks teada juba sellepärast, et siis ei oleks nii valus!!!

Ja miks ma siis täna karjuda ja nutta tahaks?

Aga sellele inimlikul põhjusel, et mul on tunded...

Mul on tunded, mis tahaksid arenenda millekski enamaks, kui sõprussuhe!

Ja kui ma nüüd aus olen, siis need tunded ongi juba enamaks arenenud...

Kuid...

Kuid millegi pärast on tunne, et keegi sealt kuskilt tahab, et asi jääb ainult sõpruseks...

Sest seda müstikat ja ilu on tõsisema suhte jaoks vist kahjuks  liiga vähe..

Hetkel..

Minu roll selles inimese elus saab vist olla ainult sõbra oma, sõber Katike.

Mind ei häiri see, et ma võin jääda ainult sõbraks selle inimese elus. Ei, selle üle on mul hea meel, sest ma ei tahaks seda inimest oma elus kaotada.

Meie pikaajaline tutvus ja suhtlus on minu jaoks nii olulised, et ma tahan seda jätkata ja ma tean ka seda, et ka tema tahab...

Kuid valus on sellepärast, et minu unistused on taaskord purunenud...

Ja teada ju on, et ma olen suur unistaja.

Ma tahan olla midagi enamat kui sõber Katike!!!

Ma tahan teha seda inimest õnnelikuks!

Ma tahan olla ise õnnelik!

 Ma tahan olla kallis!

Ma tahan olla musi!

Ma tahan olla  kallis naine Katike!

Katike

Uus mõte

Ahoi!

Kui siiani on minu päevad siin Soomes möödunud üsna tubaselt, siis eile "pääsesin" ma koduarestist ja käsin väljas.

Ja eilse väljaskäimise tagajärjed on minu kehal ilusti ka näha.

 Olen nagu leevike- punase rinnaesisega. Lisaks sellele on mul püksid  ka ilusti jalga päevitatud ja jalad on poolenisti punased. Nii, et kure ja leevikese segu olen nüüd.

Ühesõnaga käisin eile päikest võtmas ja oma esimesed vees mulistamised sain ka tehtud. 

Igati mõnus oli!

Eriti meeldis mulle see koht. 

Tegu oli tehisjärvega, mille kaldad olid korralikult niidetud ja hooldatud ning kõik inimesed tundsid seal ennast mõnusalt, olenemata vanusest ja soost.

Ja õnneks leidus rannas ka minust valgemaid inimesi. Ja loomulikumalt ka pruunemaid. 

Silma jäi eriti üks mees, kes oli nagu sokolaad ja noh nii mõnigi neeger oli tulnud samuti rannailma nautima. Kusjuure veel dressidega. 

Lisaks rannas olemisele, sain ma nautida ka saunamõnusid. 

Paar jutumulli tagasi rääkisin ma et mul on raske võõrastega asju jagada ja nüüd käin veel ühissaunas, olles teadlik et eelnevalt on seal võõrad inimesed käinud. 

Aga sel hetkel seal  olin mina sauna vallutaja ja ma tundsin seal ennast nagu kala vees ning muu mind ei huvitanud.

Areng missugune onju!?

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida vaid sellest , et et peale ranna- ja saunamõnusid oli mul päris huvitav vestlus ühe meesterahvaga.

 Ja meie vestlusest jäi mulle eriti meelde üks tema mõte. 

Tark, nagu ma vahel püüan olla, olin ma ka eile õhtul ja nii me siis rääkisimegi maailmaasjadest. Noh päris poliitikani me küll ei jõudnud, kuid nutitelefonidest ja laste tarkusest ja suhetest rääkisime küll. Ja surmast ka. 

Ja mida tema ütles. 

Tema oli nagu ka mina arvamusel, et maailm on ikka natuke hukas küll ning, et me inimesed ise hävitame seda ja tegelikult siin elus on kõik tasakaalus või noh vähemalt peaks olema, kuid praegu on toimumas just see, et tasakaal hakkab paigast ära minema.

Ja siis ta ütles, et tema arust on inimeste tuhastamine vale, sest see viib ka asjad tasakaalust välja.

 Öeldakse ju, et mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Kuid meie tuhasatame inimesi ja ei lase neil enam mullaks muutuda. Seeläbi ei  tooda me ka uut pinnast, mulda, ega lase uuel elul areneda.

Ma pole ise varem sellise mõttekäigu peale tulnud, kuid nüüd tundub see see tema mõtte ikka vägagi õige minu jaoks.  

 Vot, mida kõike me veel teada ei saa.

Ja taaskord tuleb tõdeda seda, et mida rohkemate ja erinevate inimestega suhtled, seda rohkem see sinu maailmapilti rikastab.

Katike

Natuke ausust paluks

Heips!

Mõtlesin, et kui ma nüüd oma jutumulli siin ära kirjutan, et ehk hakkab siis mul endal kergem.

Noh asi selles, et ma ei tea, mida teha. 

Õigemini ma ei tea, mis oleks praeguses hetkes õige, mis vale käitumine.

Paar nädalat tagasi vaatasin filmi "Dilemma"- minu meelest oli tegu väga hea filmiga. 

Film rääkis sellest, kuidas kutt saab teada, et tema parima sõbra naine petab teda. Mees annab naisele võimaluse, et too lõpetaks kõrvalsuhte ja räägiks mehele, et pettis teda, kuid siis selgub, et ei ole selle kuti sõber seal suhtes ka midagi nii süütu ohvrike. Ning siis läheb juba kogu triangel lahti ja vaesel mehel, kes suurele saladusele jälile sai, tekib palju probleeme ja kõik sellepärast, et ta õigel ajal suud lahti ei teinud.

Mina olen nüüd peaagu samas olukorras. 

Õnneks pole tegu minu sõprade või sõbrannadega. Kuid petmisega on tegu küll.

Nimelt üks minu uus tuttav petab oma naist, kellega ta koos elab. Muidugi nende suhe on üsna noor, nii paari- kolme kuune, aga ikkagi. Natuke vara nagu petmiseks. Seda naist ma tal ei tea, kuid olen kohtunud selle naisega, kellega petetakse ja see vaeseke vist ei tea, et temaga petetakse. Elu nagu seebikas!

No vot ja nüüd ma siis olen oma teadmisega siin. 

Ühest küljest oleks ju aus öelda sellele naisele, et kas sa tead, et sinuga petetakse teist naist.  Võimalik, et ta teabki, kuid ma kahtlen selles.

 Kuid samas, mida see annab, kui ma sellele naisele seda räägin?

Mis see minu asi tegelt on, onju? 

Igaüks elab nii nagu oskab ja tahab ja küll omad vitsad hiljem peksavad.

Samas kui ma meenutan seda aega, kui mind peteti, siis oleks ma sellele, inimesele, kes mulle seda öelnud sel hetkel oleks, suure medali aususe eest kinkinud.  Mäletan, et ütlesin tookord endale, et kui mina tulevikus näen, et kedagi petetakse siis annan sellest kohe teada kannatajale.

Aga nagu näha, siis praegu olen vait nagu sukk.

Kuid ma lohutan end sellega, et tegu pole minu sõpradega ja kuna tegu on minust vanemate inimestega ka, siis ei hakka ma oma nina tõesti sinna torkima.

Kuid nõme on lihtsalt kõrvalt vaadata  seda, kui alatult inimesed ikka üksteisega käituvad.

See, kes petab, eks temal ole ka kindlasti natuke nõme olla, kuid ennekõike kannatavad ju ikkagi need sinisilmsed naised, kes loodavad, et mees neid armastab ja hoolib nendest.

Mitte, et ma ei tahaks öelda, et ainult mehed petavad. Kuid see lugu räägib sellest poolest, kus minu teada petab ainult mees.

Jääb ainult loota, et see nõme olukord laheneb  varsti kõigile võimalikult positiivsel kujul ja mina suudan oma nina mitte teiste asjadesse toppida. 

Loodan, et inimesed hakkavad  ausust rohkem hindama!

 Mina leian, et olgugi, et vahel on ausus valusam kui vale, on see siiski alati kasulikum ja vajalikum, eriti omavahelistes paarisuhetes!

Ja vist hakkas nüüd natuke kergem tõesti see olemine mul, sain vähemalt kellelegi ära rääkida, mida tunnen ja näen.

Katike

Jagamine

Ahoi!

Eile kirjutasin oma jutumullis, et olen saanud  selle aasta jooksul palju uusi õppetunde ja asju enda kohta teada.

Mina, kes ma olen olnud peres ainuke laps, olen saanud nautida alati seda rõõmu, et mul on oma tuba ja omad asjad. Oma territoorium, kus ma saan toimetada ja valitseda.

Kuid peale kodust välja kolimist, hakkasid asjad muutuma. 

Üha enam pidin hakkama arvestama ka teistega ja nendega omi asju jagama. 

Kooselu noormehega muutis  minu elus juba kõike. See et ma pidin kellegi järelt koristama või ma pidin kellegi harjumustega arvestama, oli minu jaoks  alguses jube  väljakutse.

Lisaks veel see teadmine, et ta ei kavatsegi asju nii teha nagu minu neid tegema peaks,tundus mulle täiesti arusaamatu ja uskumatu.

Kuid ka sellega olen ma nüüd lõpuks enamvähem harjunud, et inimesed teevadki asju erinevalt.

Areng, mis sugune, onju?

Kõige suuremaks väljakutseks oli minu jaoks see, kui pidin ühe koolituse raames ööbima ühikas.

Õnneks olid minu toakaaslased hästi vahvad. Kuid nüüd pidin ma võitlema uue väljakutsega. Nimelt polnud ma eelnevalt kunagi ühikas ööbinud. Ja nüüd siis  pidin ma magama kahe võõra inimesega ühes toas.

 Toas kus eelnevalt on oi, oi kui paljud maganud ja siis veel kasutama kõigiga ühist vannituba. Ning üle mõistuse tundus mulle ka see, et pean koos kellegagi hambaid hommikul pesema.

Jubeee...

Kuid kui see aeg oli käes ja tuligi minna hambahari käes vannitoa poole, kus olid ka teised inimesed, siis ei tundunudki see väga jube...

Kuid kui mõte läks sellele, et ma pean siin võõrastega koos hambaid küürima, siis läks jälle natuke vastikuks kõik see tegevus. 

Nüüd õnneks ei ole minu jaoks enam  võõras kohas ööbimine nii ületamatu raske, kui see oli ehk pool aastat tagasi, kuid natuke vastik on see siiski.

Sest oma padi ja tekk ja asjad on ikka kõige paremad!

Ja kus ma siis hetkel olen?

Olen korteris, kus ma ei saa taaskord olla ainuvalitseja vaid minu ümber on ka teised inimesed ja ma pean nendega jälle asju jagama. 

Jagama ühist kööki, vannituba. 

Õnneks on mul eraldi magamistuba ja enda kohvitassi olen ma juba ka siiapoole suutnud ära tirida, et natukenegi omavalitsust siin teha.

Tegelikult olen ma üsna uhke enda üle, et ma olen suutnud oma hirmudest ja mittejagamisest üle olla ja nüüd suudan juba jagada ka teistega asju.

Ja mis kõige toredam selle juures on,on see, et  mul ei kukugi tükk küljest ära, kui ma asju teistega koos kasutan.

Katike

Lõpupidu

Heips!

 Selja taha on jäänud taaskord üks lõpupidu. 

Lõpetajaks ei olnud küll mina, kuid väikeseks asjapulgaks olin ma selle lõpetamise juures siiski.

Kui me muidu kirume õpetajasid ja mis salata õpetajad ütlevad ka õpilaste kohta vahel paar krõbedat sõna, siis lõpupeod on alati need, kus räägitakse ainult head ja negatiivsetest asjadest ei räägita sõnagi. Neid nagu poleks olnudki.

Kuid vist iga asjaga on nii, et kui lõpp on käes ja aeg on teha kokkuvõtteid, siis ei tundu need mured, mis enne olid justkui hiiglaslikud mäed enam pooltki nii suured ja jubedad.

Kõik on siis muutunud kuidagi paremaks ja ilusamaks.

Minu meelest vajame me kõik aeg- ajalt lõpupidusid. 

Olgu selleks siis kooli lõpupidu või mõne muu asja lõpetamine. Me vajame kindlaid lõpetamisi.

Kui me oleme mingi asja lõpetanud ja sellele joone alla tõmmanud on ka palju kergem edasi liikuda. Kuid kui kõik on lahtine ja muutuv, on tunduvalt raskem ka edasi liikuda.

Seoses selle lõpupeoga, mis meil koolis toimus on ka minu elus üks periood taaskord läbi.

Läbi sai tööaasta, kus ma sain enda kohta nii mõndagi uut teada ja see kõik, mis ma teada sain ei olnud õnneks positiivne. Just nimelt õnneks, sest  negatiivsed asjad ongi need, mis aitavad meil elus edasi liikuda ja ennast veelgi paremaks muuta.

Mina olen oma õppetunnid saanud sellelt aastalt ja olen nendega rahul.

Need on minu õppetunnid ja see on minu lõpetamine!

Nüüd on uus algus ja uued õppetunnid ning uued lõpetamised ees.

Oluline on, et me kõik leiaks endas selle aja ja hetke, mil tunneme, et oleks aega teha kokkuvõtteid ja teha üks lõpupidu, et siis saaks uuesti edasi liikuda.

Katike

Paneme hullu

Heips!

Taakord on mul selja taga väga vahva koolitus!

Koolitusel oli koos väga tore seltskond ja koolituse koht oli samuti uus ning huvitav.

Mis aga eriti vahva ja tore oli, oli see, et koolitajad olid nii energilised ja jagasid seda kõike ka meiega.

Ja, mis ma siin ikka pikalt räägin.

Annan  parem kohe paar head nõuannet, mida meiega koolitusel jagati.

Ehk siis pole mõtet mõelda üle!

 Me ei tea kunagi mis juhtub järgmisel minutil, kuidas me siis teame, mis võib juhtuda järgmisel päeval või järgmisel nädalal?

Ja vahel tuleb lihtsalt panna hullu.

Ning kuna suvi on käes, siis see on minu meelest parim aeg mitte üle mõelda ja hullu panna!

Katike

Õiges sõnad õigel ajal

Ahoi!

Vahel on nii, et tahaks öelda ilusaid sõnu, kuid tundub, et kõik need sõnad ja laused, mida öelda tahaks ei suuda edasi anda seda, mida mõtleme, tunneme.

Negatiivsete sõnade, lausetega on justkui lihtsam. Neid leiame  alati ja vahel lipsavad nad suust välja enne kui isegi reageerida jõuame.

Need sõnad, mis tulevad südamest on alati siiramad kui need, mida viisakusest öeldakse.

 Sõnadel ja sõnadel on suur vahe. 

Näiteks õnnesoovidega on tihti peale nii, et seda  palju õnne öeldakse rohkem viisakusest kui südamest. Seetõttu olen mina nii mõnigi kord jätnud just selle formaalse palju õnne sünnipäevaks ütlemata. Kui ikka asi südamest ei tule, pole minu meelest mõtet ka öelda. 

Seda enam, et  teine pool tajub ju nagunii selle ära kas asi on viisakusest öeldud või selles lauses on midagi sügavamat peidus.

Üleeile seisin ma saali ees, kus istus päris palju inimesi ja minu suust lipsas mulle endalegi ootamatult üks lause välja.

Lause sisuks oli see, et sügisest ei tööta ma enam sellel töökohal.

Loomulikult olin ma seda mõtet juba kaua mõelnud ja vaikselt teavitasin ka teisi.

Kuid seda, et ma selle lause  välja pahvatan nii suure rahvamassi ees ei osanud ma küll arvata.

Kuid järelikult tuli see kõik sel hetkel südamest ja oli just õige aeg ja koht selle välja ütlemiseks.

Ja kui aus olla, siis kuidagi palju lihtsam on nüüd olla. Justkui suur murekoorem oleks langenud.

Öelda tulebki neid asju, mis on meil südamel, sest siis saavad ka teised lause tõsidusest aru ja nii on meil ka endal lihtsam olla ja parem elada.

Katike