Heips!
Ühes oma jutumullis kirjutasin, et ma vist hakkan tihedamini nüüd naabrite käest soola või jahu launuks käima küsimas, kuna mul on nii ilus naabrimees.
No vot, ega siin ei tasu kõva häälega midagi rääkida.
Midagi otseselt ma laenamas küll ei käinud, kuid põhjus naabrite uksekella lasta oli nädalavahetusel täitsa olemas.
Käisin oma teise poolega poes ja kui me siis kaubaga oma korteri ukse taha olime jõudnud vaatasime üksteisele otsa, et kumb meist ukse lahti teeb.
Aga...
Aga selgus, et meil ei ole võtmeid.
Mina tuulepea olin oma võtmed tuppa jätnud, eeldades, et eks mu teine pool võtab need ikka kaasa. Tema aga eeldas, et kuna võtmeid tavapärases kohas, kapi peal, ei olnud, ju siis mina võtsin need kaasa.
Loomulikult me kumbki enne ukse sulgemist ei küsinud teineteise käest, et kas meil võtmed kaasas on,eeladsime, et on.
Ja nii me siis seisimegi ukse taga koos oma eeldustega.
Soomes on hea süsteem, et kui võtmed koju jäävad, helistad ühele onule, kes siis kuskil tunni aja jooksul sulle ukse lahti teeb, aga see maksab.
Nädalavahetusel on see eriti kallis, muidu on kuskil 35 euro kanti päevasel ajal.
Loomulikult hakkas meil rahast kahju ja no tundi aega ka ei tahaks ukse taga olla.
Nii tuligi minu teisel poolel geniaalne mõte, et läheks naabrite rõdu kaudu meie rõdule ja sealt juba rõduukse kaudu tuppa.
Lasime siis uksekella.
Naabrimees (kes ikka ei olegi nii ilus, kui esimesel korral tundus) ei jaganud vist väga matsu, kui talle oma olukorda seletasime, kuid lasi siiski mu mehe tuppa.
Ja nagu niuhti tegi minu teine pool meie korteri ukse seestpoolt lahti.
Rõõm tasuta tuppa saada oli suur, kuid seda rõõmu varjutasid etteheitvad pilgud, mida aegajalt ikka üksteise poole pildusime, kuni lõpuks väsisime ja kogu olukorra unustasime ja naljaks keerasime.
Minu teine pool küsis eile, et äkki peaks kolmanda ehk siis varuvõtme viimagi naabrite poole, et siis ei pea enam läbi rõdude turnima.
Lubasin, et püüame siiski veel minna seda teed, et ma oma mälu natuke rohkem kasutaksin.
Katike
No comments:
Post a Comment