Heips!
Täna hommikul enne kella 6, kui olin oma teise poole tööle saatnud, istusin keset meie suurt ja pehmet voodit ning vaatasin akna poole, millest kumas läbi tänavavalgustus ning oli kuulda, kuidas autod ja bussid sõidavad.
Kuidagi nii mõnus ja idülliline hetk oli see, et ma kohe ei raatsinud uuesti magama jääda.
Seda hetke rikkus natuke aga köhiv naabrinaine. Tal on ikka mega suur köha ja juba kolmandat hommikut köhib ta niikõvasti, et tegelikult poleks inimestel üldse äratuskella vajagi hommikuks tirisema panna.
Kahjuks ei tea ma täpselt, millises korteris see köhiv naine elab, muidu ma vist läheks ja viiks talle ravimteed ja mett.
Aga jah, mõnus oli seal voodis istuda ja mõelda, et varsti on sügis ja talv.
Mulle meeldib, kui väljas läheb külmaks ja vahel on jube vastikud ilmad. Kohe nii vastikud, et ei taha õue poole vaadatagi.
Aga mulle see meeldib!
Ja just sellepärast, et siis on nii mõnus soojas toas olla. See tunne, kui väljas marutab ja mina saan soojas toas olla, on imeline. Või siis kui pean külma ja vihma käes olema ja siis saabun külmununa tuppa,vot see on mõnus tunne!
Minu meelest külmad ilmad ühendavad inimesi palju rohkem kui soojad ilmad. Külma ilmaga on ju palju parem kaissugi pugeda kui kuuma ilmaga.
Ja kuum tee, kakao, soojad söögid ja sokid, kindad, sallid, tekid, pleedid on selliste koerailmadega parimad abimehed.
Mõnus!
Kui ma olin neid neid külmi mõtteid sel voodis jupp aega mõelnud, pugesin teki alla ja püüdsin uuesti magama jääda.
Olingi vist 5 minutit maganud, kui ärkasin selle peale, et mul hakkas megakülm.
Keerasin siis ennast 2 meetrise teki sisse kookonisse ja tundsin, et vot see on küll maailma parim koht, kus hommikul olla.
Katike
No comments:
Post a Comment