Heips!
Ma tulin täna hommikul vabatahtlikult kell pool 8 üles.
Laupäeva hommikuti võiks iseenesest küll kauem magada, kuid millegi pärast tundus soojast voodist välja ronimine palju õigem tegu kui seal edasi vedeleda.
Tegin endale tassi kuuma teed, tõmbasin oma rohelise imepehme hommikumantli selga ja läksin rõdu peale, kus polnud pooltki nii soe kui toas või voodis.
Ja nii ma siis olin seal rõdu peal iseendaga ja mõtlesin, nautisin.
Ega ma midagi otseselt välja ei mõelnudki ja see ei olnudki eesmärk.
Eesmärk oli lihtsalt olla oma mõtetega üksi.
Vaatasin, kuidas loodus ja inimesed ärkasid.
Kaks tublit inimest jooksid, üks jalutas koeraga. Bussid, mis sõitsid olid pooltühjad, puud tilkusid öisest vihmasajust ja nende okstel askeldasid linnud.
Huvitav, kas linnud ka muretsevad selle ilamelu pärast, mis nende ümber on?
Kas neid paneb ka see muretsema, et meie ümber on nii palju prügi ja, et inimesed on vahel nii õelad üksteise vastu?
Kas linnud ka kardavad, et sõda võib tulla?
Või nende elu koosneb siiski ainult linnumuredest, milleks on pesapunumine, söögi otsimine ja järglaste kasvatamine?
Huvitav, millest üldse linnud mõelda võivad?
Minu teetass sai neid mõtteid mõeldes ja ümbrust jälgides märkamatult tühjaks ja jalgadel hakkas ka üsna külm.
Nii ma siis suundusingi oma linnumõtetega tuppa tagasi ja läksin kuuma dussi alla.
Huvitav, mida linnud teevad, kui nende jalgadel külm hakkab või neil ei hakkagi mitte kunagi külm?
Katike
No comments:
Post a Comment