Sünnipäeva trall

Heips

Minu tänane hommik algas koogiga. Ja seda seetõttu, et minu teisel poolel on täna sünnipäev!

Sünnipäeva koogiga alustasin juba tegelikult  eile varahommikul.

Nii kui väisuks oli mehe taga kinni langenud võtsin  munad, suhkru,mikseri ja hakkasin  neid vahustma.

 Peale poole tunnist vahustamist olid mul käed selle masina hoidmisest nii väsinud. 

Eks oleks saanud ka kiiremini need munad vahtu, kuid kuna ma nad külmikust võtsin, siis ei jäänudki muud üle, kui olla kannatlik ja muudkui mikserdada.

Kui esimene koogipõhi ahju läinud, oli kell 7 saanud. 

Õnneks polnud naabrid mu ukse taha tulnud, kuid eks nad  ikka mõtlesid, et ma olen segi läinud, sest kes see ikka nii vara kooki hakkab tegema.

Peale tunni ajast küpsetamist ja pläkerdamist tuli mul kogu pardak köögis ära kolistada, riided selga ja kiirel sammul soome keele kursuse poole minema hakata.

Koju naastes jätkasin koogiga. Nüüd vaja see koogilego üheks suureks koogiks kokku panna.

Jätkuvalt murdsin aga pead, et kuhu ma küll selle koogi külma panen.

Korra käis peast läbi isegi see kuhugi rõdu peale peita kuid kuna sinna paistis nii ilus sügisene päike, vajus see variant peagi ära.

Õnneks sain ma kuidagi külmkappi natuke ruumi teha. Taldriku ette tõstsin igasugused purgid ja püüdsin seda koogikest võimalikult palju ära maskeerida.

Õhtul kui minu teine pool koju tuli,  hoidsin hinge kinni kui ta külmkapile lähenes. Õnneks ta  seal midagi peale piima ei märganudki.

Öösel ärkasin üles ja käisin salaja tikke otsimas ning küünlad, mis tordile olid mõeldud võtsin ka juba peidukohast välja.

Igaks juhuks numbrilisi küünlaid ma ei ostnud, ses mine tea äkki oleksin muidu unise peaga numbrid tagurpidi tordile pannud ja vaevalt keegi selle üle rõõmustanud oleks.

Hommikul õnneks ärkasingi mina kõige ennem üles.

Hiilisin kööki, panin küünlad tordile ja koogi peitsin ahju. Igaks juhuks, et kui sünnipäeva laps peaks enne äratuskella ärkama. Ise aga hiilisin magamistuppa tagasi.

Kui sünnipäeva laps ärkas ja vetsu läks, jooksin mina kiiresti kööki, süütasin küünlad ja panin koogi laule.

Unise sünnipäeva lapse  talutasin kättpidi  laua juurde ja soovisin talle õnne.

Kui küünlad said puhutud, hakkas suitsuandru omalt poolt sünnipäeva lapsele oma kriiskava häälega laulma.

Kell liikus aga halastamatu kiirusega edasi ning peale megamõnusat kaisutamist  läks minu teine pool tööle ja mina pugesin suure teki alla.

Nüüd siis tõmban natuke hinge ja peagi lähen poodi, et kingitus koju tuua ja õhtul jätkata sünnipäeva tähistamisega, mille sisse kuulub loomikult ka väljas söömine.

Mmmm, ainuüksi mõte megaheast sushist ja nuudlitest paneb mul juba praegu sülje jooksma.

Katike

Linnu mõtted

Heips!

Ma tulin täna hommikul vabatahtlikult kell pool 8 üles.

 Laupäeva hommikuti võiks iseenesest küll kauem magada, kuid millegi pärast tundus soojast voodist välja ronimine palju õigem tegu kui seal edasi vedeleda.

Tegin endale tassi kuuma teed, tõmbasin oma rohelise imepehme hommikumantli selga ja läksin rõdu peale, kus polnud pooltki nii soe kui toas või voodis.

Ja nii ma siis olin seal rõdu peal iseendaga ja mõtlesin, nautisin.

Ega ma midagi otseselt välja ei mõelnudki ja see ei olnudki eesmärk.

Eesmärk oli lihtsalt olla oma mõtetega üksi.

Vaatasin, kuidas loodus ja inimesed ärkasid.

Kaks tublit inimest jooksid, üks jalutas koeraga. Bussid, mis sõitsid olid pooltühjad, puud tilkusid öisest vihmasajust ja nende okstel askeldasid linnud.

Huvitav, kas linnud ka muretsevad selle ilamelu pärast, mis nende ümber on?

Kas neid paneb ka see muretsema, et meie  ümber on nii palju prügi ja, et inimesed on vahel nii õelad üksteise vastu?

Kas linnud ka kardavad, et sõda võib  tulla?

Või nende elu koosneb siiski ainult linnumuredest, milleks on pesapunumine, söögi otsimine ja järglaste kasvatamine?

Huvitav, millest  üldse linnud mõelda võivad?

Minu teetass sai neid mõtteid mõeldes ja ümbrust jälgides  märkamatult tühjaks ja jalgadel hakkas ka üsna külm.

Nii ma siis suundusingi oma linnumõtetega tuppa tagasi ja läksin kuuma dussi alla.

Huvitav, mida linnud teevad, kui nende jalgadel külm hakkab või neil ei hakkagi mitte kunagi külm?

Katike

Elu koos telgiga

Heips!

Viimased paar päeva on väljas olnud nii sügis kui veel olla saab.

Seetõttu ei olegi ma muud teinud kui toas tee tassi taga istunud. Sain lõpuks oma külmad ja jahedad ilmad, mida ma nii väga ootasin.

Ega need külmad ilmad vist nii hullud ei olekski, kuid kuna minu toas on ka nüüd külm, sest mul on toas telk, siis ei meeldi mulle need ilmad praegu mitte üldse.

Aga nüüd lähemalt, miks mul toas telk on.

Kõik sai kõik  alguse juba kuskil kuu aega või isegi rohkem tagasi.

Ühel pühapäeva hommikul avastas minu teine pool, et elutoa laes on mingi laik ja seina peal on näha veeniresid.

Peagi selgus  naabritega rääkides, et ka neil on sama jama.

Nimelt oli nende peal olev naaber veeuputuse korraldanud, mis siis andis tunda ka meil.

Õigemini korraldasid veeuputuse ülemise naabri lapsed, kes olid dussi voolikuga mänginud nii, et elutoas oli olnud paari sentimeetrine vesi, mis siis lõpuks peale kahekordset uputamist ka meile voolama hakkas.

Läks paar päeva enne kui töömehed tulid ja vaatasid meie olukorra üle. Seejärel oli mitu nädalat vaikust.

Naabrinaise käest sain teada, et talle tulevad peagi töömehed.

Ja kui need töömehed olid tal lõpuks ära käinud, siis ehitati tema elutuppa telk.

Samasugune telk tekkis ka peagi meie elutuppa.
Nii et nüüd ma siis elan koos telgiga. Selle telgi eesmärgiks on kuivatada kuidagi seda seina, sest kogu värv  on seinast ja ka osaliselt laest maha võetud. Ja loomulikult on üheks telgi eesmärgiks ka minu elutoast võtta enda alla suurem osa ruumist.

Meie õnneks pääseme veel rõdule, kuid naabritel on ka see raskendatud telgi tõttu.

Nagu oleks sellest veel vähe, toodi üleelmine nädal sina telki ka puhur, mis teeb üsna kõva lärmi.

Minu teine pool muidugi eemaldas puhuri, minaikka vahel üksi olles topin seda tagasi taha.

Kuid selle puhuri puhul on jama see, et lisaks sellel, et ta puhub telki külma õhku, tuli meil ka aknast külma õhku tuppa.

Helistasime siis onule, et kuule, me külmume siia ära, kui puhuri tõttu veel kaua aknet lahti peame hoidma.

Õnneks tuli kohe järgmisel päeval see mees meile külla koos penoplastiga ja pani selle tuulekaitseks akna ette.

No ja nüüd ma siis elan koos selle telgiga veel paar nädalat ja siis  kui sein ja lagi on kuiv hakatakse seda kõike korda tegema kui aga pole jätkub elu koos telgiga.


Katike

Ups, võtmed jäid tuppa

Heips!

Ühes oma jutumullis kirjutasin, et ma vist hakkan tihedamini nüüd naabrite käest soola või jahu launuks käima küsimas, kuna mul on nii ilus naabrimees.

No vot, ega siin ei tasu kõva häälega midagi rääkida.

Midagi otseselt ma laenamas küll ei käinud, kuid põhjus naabrite uksekella lasta oli nädalavahetusel täitsa olemas.

Käisin oma teise poolega poes ja kui me siis kaubaga oma korteri ukse taha olime jõudnud vaatasime üksteisele otsa, et kumb meist ukse lahti teeb. 

Aga...

Aga selgus, et meil ei ole võtmeid.

Mina tuulepea olin oma võtmed tuppa jätnud, eeldades, et eks mu teine pool võtab need ikka kaasa. Tema aga eeldas, et kuna võtmeid tavapärases kohas, kapi peal, ei olnud, ju siis mina võtsin need kaasa. 

Loomulikult me kumbki enne ukse sulgemist ei küsinud teineteise käest, et kas meil võtmed kaasas on,eeladsime, et on.

Ja nii me siis seisimegi ukse taga koos oma eeldustega.

Soomes on hea süsteem, et kui võtmed koju jäävad, helistad ühele onule, kes siis kuskil tunni aja jooksul sulle ukse lahti teeb, aga see maksab. 

Nädalavahetusel on see eriti kallis, muidu on kuskil 35 euro kanti  päevasel ajal.

Loomulikult hakkas meil rahast kahju ja no tundi aega ka ei tahaks ukse taga olla.

Nii tuligi minu teisel poolel geniaalne mõte, et läheks naabrite rõdu kaudu meie rõdule ja sealt juba rõduukse kaudu tuppa.

Lasime siis uksekella.

Naabrimees (kes ikka ei olegi nii ilus, kui esimesel korral tundus) ei jaganud vist väga matsu, kui talle oma olukorda seletasime, kuid lasi siiski mu mehe tuppa.

Ja nagu niuhti tegi minu teine pool meie korteri ukse seestpoolt lahti.

Rõõm tasuta tuppa saada oli suur, kuid seda rõõmu varjutasid etteheitvad pilgud, mida aegajalt ikka üksteise poole pildusime, kuni  lõpuks väsisime ja kogu olukorra unustasime ja naljaks keerasime.

Minu teine pool küsis eile, et äkki peaks kolmanda ehk siis varuvõtme viimagi naabrite poole, et siis ei pea enam läbi rõdude turnima.

Lubasin, et püüame siiski veel minna seda teed, et ma oma mälu natuke rohkem kasutaksin.

Katike

Nägin madu

Heips!

Ma käisin eile seenel.  

 Jälle.

Nii mõnus on ikka metsas olla ja seda enam, kui igal sammul on seened, mis lausa kisendavad, et korja mind ja korja mind.

Eile käisime siis kahes metsas. 

Esimeses sai ämber küll juba peaaegu täis, kuid läksime siiski veel ka teise metsa. 

No nii igaks juhuks.

See teine mets oli tõeliselt ilus!

Kuigi seeni oli vähe, oli seal meeletult palju kaljusid, mida mööda sain turnida. Sellest turnimisest andsid minu põlevad täna hommikulgi veel  tunda.

Lisaks kaljudele oli seal ka suur järv, mis pakkus meeletult ilusat vaatepilti.  

Olin nagu paradiisi

Kaljud, vesi, kanarbik, samblad, mõned seened, põdra kaka ja  pohlad pakkusid tõelist loodusenaudingut.

Kuigi jah need pohlad olid nii valmis ja tumepunased, et kui ma need endale suhu pistsin tekkis küll tunne, et ma saavutan vist kohe päris korraliku joobeastme. 

Kogu see metsas käik olekski võinud lõppeda nii idülliliselt, kui ma poleks näinud ussi.

Appi, kui jube see oli!

Jalutasin ja järsku kuulsin mingit susinat ja kui ma endast meetri kaugusel asuvat männipuud vaatasin, nägin ma selle taha väänlevat ja susisevat  musta ussi minemas.

Oee, kui jube see oli!!!

See oli minu esimene uss, keda ma oma elus näinud olen!

Mul tõusid kõik karvad, mis mul üldse kuskil keha peal on püsti ja nii ma siis seisin oma püstiste karvadega seal ja tõstsin hädakisa, et siin on uss.

Lihtsalt jube!

Lisaks karvadele mis mul vähemalt 15 minutit püsti olid ja ma juba kartsin, et need enam ei lähegi tavaolekusse tagasi, tuli mul suurest ehmatusest ka higi välja.

Sellega muidugi oli minu seene korjamine ka korjatud. 

Näitasin ainult jalaga, kus mõni seen oli, kuid ise ma enam ei kummardanud neid võtma.

Kui ma praegu sellele veel mõtlen, hakkab mu karvapüstitaja lihas taas tööle.

Vastik kohe!

Aga õnneks on nüüd mul need seened kodus ja ootavad, millal ma neid purki pistma hakkan.

Nii tore on ikka selliseid kodukana toimetusi teha, mis siis, et korter on juba kolmandat nädalavahetust seenelõhna täis, nii, et sellest tekib varsti juba üleküllus.

Katike

Külmad mõtted

Heips!

Täna hommikul enne kella 6, kui olin oma teise poole tööle  saatnud, istusin keset meie suurt ja pehmet voodit ning vaatasin akna poole, millest kumas läbi tänavavalgustus ning oli kuulda, kuidas autod ja bussid sõidavad.

Kuidagi nii mõnus ja idülliline hetk oli see, et ma kohe ei raatsinud uuesti magama jääda. 

 Seda hetke rikkus  natuke aga köhiv naabrinaine. Tal on ikka mega suur köha ja juba kolmandat hommikut köhib ta niikõvasti, et tegelikult poleks inimestel üldse äratuskella vajagi hommikuks tirisema panna.

Kahjuks  ei tea ma  täpselt, millises korteris see köhiv naine elab, muidu ma vist läheks ja viiks talle ravimteed ja mett.

Aga jah, mõnus oli seal voodis istuda ja mõelda, et varsti on sügis ja talv. 

Mulle meeldib, kui väljas läheb külmaks ja vahel on jube vastikud ilmad. Kohe nii vastikud, et ei taha õue poole vaadatagi.

Aga mulle see meeldib!

Ja just sellepärast, et siis on nii mõnus soojas toas olla. See tunne, kui väljas marutab ja mina saan soojas toas olla, on imeline. Või siis kui pean külma ja vihma  käes olema ja siis saabun külmununa tuppa,vot see on mõnus tunne!

Minu meelest külmad ilmad ühendavad inimesi palju rohkem kui soojad ilmad. Külma ilmaga on ju palju parem kaissugi pugeda kui kuuma ilmaga.

Ja kuum tee, kakao, soojad söögid ja sokid, kindad, sallid, tekid, pleedid on selliste koerailmadega parimad abimehed.

Mõnus!

Kui ma olin neid neid külmi mõtteid sel voodis jupp aega mõelnud, pugesin teki alla ja püüdsin uuesti magama jääda.

 Olingi vist 5 minutit maganud, kui ärkasin selle peale, et mul hakkas megakülm. 

Keerasin siis ennast 2 meetrise teki sisse kookonisse ja tundsin, et vot see on küll maailma parim koht, kus hommikul olla.

Katike

Ilus naabrimees

Heips!

Minu eilne päev möödus metsas seeni korjates.

 Isver kui mõnus ja lõõgastav tegevus see ikka on.  Inimene, eriti kohe naised on kohe korilasteks loodud.

Kui me siis oma seenesaagiga koju tulime ja ma suurema osa neist juba ka potti keema olin pannud, hakkasin  pannkooke pannkoogitordi jaoks tegema.

Munad olid suhkruga juba poolenisti vahustatud, kui avastasin, et minu jahutagavarad on suht otsas.

Kuna kell oli just kuus saanud, ei olnud mul võimalik ka poodi minna. Siin ju pannakse nädalavahetusel poed nii vara kinni.

Ega siis muud, kui läksin naabrinaise ukse taha.Uksele aga ilmus tema mees.

Oeh, oleks ma seda teadnud, et tal nii ilus mees on!

Ma oleks kohe midagi ilusamat selga pannud, mitte higise näo ja sassi juustega seenelõhnast läbiimbunud riietega seal seisnud.

Õnneks aga oli neil jahu, kuigi ka nemad olid pannkooke just küpstanud.

Täna jahu tagasi viies visakasin enne nende ukse taha jõudmist ikka peeglisse ka pilgu, et noh nii igaks juhuks.

Aga oleks ma seda tõesti varem teadnud, et tal nii ilus mees on, mul oleks juba varem jahu või sool või kasvõi suhkur otsa saanud.

Katike

Milline mees...

Heips!

Käisin üks päev poes ja kuna väljas olid mõnusad soojakraadid, otsustasin, et luban endale ühe jäätise.

Peale 10 minutilist valmis, siin ei ole häid jäätiseid, leidsin lõpuks ühe enamvähem hea jäätise.

Kuna kodus oli mul ehitustöid tegev remondimees, ei saanud ma koju tulla.

 Nii ma siis istusingi kaubanduskeskuses ja hakkasin oma jäätist paberist lahti koorima.

 Silmanurgast aga märkasin, et minu kõrvale istus ilus araabia mees. 

Ega ma väga palju teda ei näinudki, kuid sellest juba piisas, et mul läksid käed nõrgaks ja nii ma oma jäätise maha pillasingi, natuke läks isegi tema jalgade peale.

Oih....

Kui ma siis vist näost natuke punasena oma jäätise maast üles tõstsin nägin ma, et see mees oli tõesti ilus.

Millised ilusad tumedad silmad ja juuksed. 

Oeh...

Ja see keha oli ka ikka täitsa ilus ja kui ta mind siis veel naeratades vaatas....

Õnneks hoidsin ma siis oma  jäätisest väga kõvasti kinni.

Kui see mees aga püsti tõusis, oli näha, et ta on pisike könn...

Ja sellege meenusid mulle kohe minu kalli sõbranna kuldsed sõnad:" Maamehed peavadki olema lühikest kasvu, muidu ei mahu nad traktorisse ära!"

Ju vist on lood nii ka araablastega .

Katike

Seenele, seenele

Heips!

Oeh, kui asjalik ma täna olen olnud.

Kes see ikka koera saba liigutab, kui koer ise, võiks nüüd minu puhul vanasõna kasutada.

Nimelt käisin ma täna seenel. 

Nii mõnus oli metsas olla ja seeni korjata. Just korjata, sest seeni oli ikka tõeliselt palju.

Ühe koha peal laius 20 kivipuravikuga seeneala, justkui keegi oleks sinna seeneseemet visanud.

Kodumaal olles olen ma harjunud, et mets on nagu mets ikka, selline tavaline ja üsna tasapinnaline.

Täna aga tuli mul suurest kajust üles ronida, sest seeneahnus oli mul nii suur. Eks selle ronimise käigus sai nii mõnigi kilokalor kulutatud.

Lisaks seentele oleks ma koju võinud ka liha tuua. 

Nimelt usinalt seeni korjates kuulsin ma järsku sahinat. Kui pilgu maast tõstsin, seisis peaaegu minu jalge juures kährik, kes vaikselt minust eemaldus. Tema vist mind nii väga ei märganudki. 

See seente korjamine oli muidugi päeva kõige kergem osa. Ka puhastamine ei valmistanud mulle raskusi. Kuid edasine oli juba keerukam.

Üks panni täis läks kastmeks, aga edasi...?

Ega siis muud kui marineerida.

 Loomulikult puudus mul igasugune eelnev kokkupuude marinaadi tegemisega.

Küsisin siin retsepti ja nõu tarkadelt inimestelt, kuidas seda marinaadi teha tuleb, samuti piilusin interneti avarustesse.

Alustasin tublisti, mõõtsin kõik vajalikud kogused potti nagu retseptis oli, kuid hiljem, kui maitsema hakkasin lisasin veel äädikat, siis soola, siis suhkrut ja noh seda ringi kordasin ma kolm korda kindlasti.

Nüüd on nad kõik mul seal purgis ja eks näis, mis üllatus mind siis ootab kui ma ühel hetkel need seenepurgid lahti teen.

Igatahes tasus see metsas käimine ära. Nii seente saamise mõttes kui ka nende kalorite mõttes, mis sinna metsa jäid. Ning loomulikult selle mõnusa looduse pärast.

Nii, et kõik seenele!

Katike

Kokandus rubriik

Heips!

See jutumull on pühendatud minu kokandus rubriigile.

Eelnevalt olen vist seda juba kirjutanud, et mul puudus väga kaua aega köögist tainarull.

 Nüüd on see lõpuks  olemas, kuna ühel hetkel läks seda mul ikka väga tihti vaja ja see pudeli kilekotti mässimine tüütas mind juba ära. 

Kuigi tänu sellel, et mul ei olnud enne tainarulli, tean teistele soovitada, et väga hea tainarulli asendaja on klaasist pudel.

 Kuid asja ajab ära ka plastikpudel, kui see on vett täis pandud. 

Mõlemate puhul mässisin ma nad enne tainaga kokku puutumist kilekoti sisse, et nagu vähe viisakam ja toidusõbralikum  asi oleks.

Nüüd aga tunnen ma puudust lihavasarast.

Juba pikemat aega oli mul snitsli isu. 

Kuid no millega sa seda liha tambid, kui lihavasarat ei ole?

 Ja rusikad ei ole mul ka nii tugevad, et need selle tööga hakkama saaksid.

Kuid, oh seda õnne, kui kodus on ehitaja.

Nii leidiski minu teise poole ehitustööriistade hulgast haamer kööki oma tee.

Taakord kilekott abimehele ümber ja peagi oli snitsel valmis.

Ja tulemus oli hiljem vägagi snitsli sarnane.

Eks see õigeta asjade puudumine toobki inimese loovuse esile, tuleks nüüd selle kohta öelda. 

Nii tegelikult on iga asjaga. Oi kui lihtne on öelda, et mul ei ole seda ja teist ja kolmandat ning nüüd ma ei saagi mitte  midagi teha.  Selle suure vabandamise najal on muidugi lihtne edasi istuda.

Kuid tegelikult peaks me just  siis hakkama  mõtlema, et kui ei ole,siis kuidas ma selle probleemi lahendaksin, et saaksin siiski soovitud lõpptulemuse.

Oluline pole ju, kuidas asju tehakse, vaid see, et nad tehtud saaksid ning mida originaalsemat me asju lahendame, seda huvitavamaks meie maailm muutub.

Mitte et minu tainarulli ja lihahaamri puudumine nüüd maailma väga huvitavaks oleks muutnud, kuid  eks te saite mu mõttest aru küll, mida ma öelda tahtsin..

NB! Õigekirja sõpradele tuleks nüüd vist öelda, et jah ma tean,ei ole olemas tainarulli vaid on olemas taignarull. Lihtsalt minu kodukohas on kõigil tainarull....

Katike

Paljajalu Soome

Heips!

Augusti lõpus sai mul aasta täis sellest, kui ma olen Soomega seotud.

Kui aasta aega tagasi sai otsus vastu võetud, et tuleb ära Soome tulla, siis süda peksis mul ikka päris kiiresti ja kõik tundus natuke hirmutav olevat, et kas ja kuidas.

Kuid nüüd kui ma Eestist, puhkuselt, siia tagasi tulin, siis sellest hirmust polnud jälgegi, pigem oli hinges tunne, et sai tehtud igati õige otsus. 

Seekordne Soome tuleks aga erines eelmistest kordadest.

Nimelt kui ma maalt Jõgevale tulin, oli täielik sügis saabunud ning minu kuiva ilma jalanõud said ikka totaalselt märjaks. 

Seetõttu ei olnudki mul võimalik neid järgmisel päeval jalga panna.

Õnneks aga olid mul emme juures kingad, mille siis suure hurraaaga jalga panin.

Nii tore oli üle pika aja kontsadega käia. 

Kuid seda toredat tunnet oli vist ka ainult 10-15 minutit, sest siis tundsin ma et jala peale hakkab vill tulema.

Koos oma kontsade ja villiga tuterdasin ma kuidagi rauteejaama ära.

Rongis võtsin ma jalanõud jalast ära ja oi, milline jumalik tunne see oli.

Pealinna saabudes tuli mul jalaksed taaskord nendesse piinakingadesse suruda.

Kuid kuna vill oli kanna peal nii suur, otsustasin ma sadamas kingad siiski jalast ära võtta ja need hoopis kotti pakkida.

Ja nii ma siis tatsasingi paljaste jalgadega laeva peale.

 Kuna kõigil oli nii kiire laeva peale minekuga ei märganud vist mitte keegi minu paljaid varbakesi. Samuti ei vaadanud laeva peal mind keegi imelikult.

Nii hea, et laeva peal ikka vaipkate on, nii mõnus oli seal jalutada.

Ega ma siis laeva pealt maha tulleski enam neid jubedaid jalanõusid jalga ei pannud. Ka sealt tulin ma paljaste jalgadega koju.

Ning minu reisi lõpptulemus lõppeski sellega, et lisaks laevale ja rongile, kus ma paljaste jalgadega olin, kõndisin  ma  hiljem ka mööda asfalt teed koju.

Nüüd on mul need kingad ilusti kapis ja salaja käin neid ikka piilumas, et kui vill terveks saab, siis panen need kasvõi kodus jalga, et jalad ära harjuksid kontsade kandmisega.

Ning selle toreda paljajalu käimise peale on mul nüüd mitte nii tore nohu ja aevastamise maailmameistri võistlustelt  võidaksin ma  kohe kindlasti esikoha.

Ja taaskord tuleb tunnistada seda, et horoskoop peab minu puhul ikka paika.Veevalaja kohta öeldakse, et kui keegi ilmub pidulikule peole paljaste jalgadega ja on seejuuures veel igati uhke, siis võite kindel olla, et see on veevalaja. 

Peole ma veel paljaste jalgadega pole jõudnud, kuigi tantsinud olen peol küll ja küll paljaste jalgadega (oh, olid ikka ilusad need noorusaja peod) kuid Eestist Soome olen ma nüüd küll paljaste jalgadega tulnud ja no piinlikkust ma küll sellepärast ei tundnud. Nii, et veevalaja, mis veevalaja!

Katike

Peaaegu nagu koolis

Heips!

Kõik, kõik on uus septembri kuus...

Ja ongi jälle sügis käes, uskumatu kuidas aeg lendab.

Eelmisel aastal 1 septembril olin ka koolipingist nii kaugel, kui kaugel vee olla saab, kuid sellel aastal olen ma taaskord sellele istmele natuke lähemal.

Nimelt oli mul täna esimene soome keele kursuse päev.

Või noh tegelikult seda ainult soome keele kursuseks ei saagi nimetada, sest õpetaja räägib korraga paralleelselt kolme keelt, soome, inglise ja vene keelt. Nii, et nüüd saan ma  natuke ka oma inglise keelt värskendada.

Seltskond on meil  seal kirju ja seda sõna  otseses mõttes.

Eestlasi on kaks, siis on üks poolatar, kaks indialast ja üks tumeda nahaline, kelle rahvust ma küll määrata ei oska ja kuna ta sõnagi ei soome ega inglise keeles ei räägi, siis ma aru ka ei saanud, mis maalane ta on. Lisaks on  veel üks venelane, süürlane ja vist ka araablane.

Ja nii me siis seal laua ümber istume ja pusime.

Õnneks oli tänane päev minu jaoks lihtne. Eks  sellepärast, et tegu on ikkagi algkursusega ja minu eelmisest kursusest on mul midagi  isegi grammatika osas meeles.

Asja tegi kergemaks muidugi ka see, et meil on lisaks põhiõpetajale ka kaks lisaõpetajat, kes siis vastavalt rahvusele aitavad tõlkida soome keelsest teksti arusaadavamasse keelde. 

Meil on vedanud sellega, et meie abiõpetaja on elanud Mustamäel ja oskab nii mõndagi eesti keeles rääkida.

Kuid enda kiituseks pean ütlema seda, et kuigi meie õpetaja saab eesti keelest aru, pusisin mina täna ainult soome keelt rääkida.

Ja seal, nähes, et ma ei olegi kõige rumalam tekki mul kohe suurem julgus ja isegi väike hasart neid soome keelseid vigaseid lauseid pusida.

Nii, et peagi tuleb poodi minana ja oma pliiatsite, kustukummide arsenali suurendad.

Katike