Pisikesed asjad

Ahoi!

Tänane jutumull on pisikestest asjadest.

Inimest ei tee õnnelikuks mitte suured asjad vaid just need pisikesed asjad. 

Pisikesed asjad on need, mida me vahel oma elus tähele ei pane, kuid kui hakkame neid teadlikult märkama, siis näeme, kui imeline see maailm meie ümber on, kus me elame.

Juba see, et hommikul paistab päike, peaks meid rõõmsaks ja tänulikuks tegema. 

Jah loomulikult on hulk inimesi, kes leiavad ka päikeses negatiivseid asju. Kui päike paistab, siis ju ei näe autoga sõita ja silmi peab kissitama ning sada põhjust võib veel leida, miks päike on nende arust paha.

Kuid hoopis mõnusam on leida ja märgata neid positiivseid asju, miks päike on hea.

Päike annab meile sooja, päike teeb head, päike muudab meid rõõmsamaks ja päike paneb meid särama ja kutsub õue.

Ja loomulikult kutsub päike tänavatele miniseelikud, kapuutsiga autod (need on need kabriolett autod), ja igasugused kaherattalised.

Mõnus!

Minule mõjus täna hommikune päike väga hästi. Kui ta minu unepoisid oli minema ajanud, vihjasid tema tuppa tulevad kiired, et tolmulapp ja toluimeja oleksid äärmiselt hädavajalikud minu kodus.

 Ja mis võiks veel parem hommikuvõimlemine olla, kui koristamine.

Peale hommikukohvi ja apelsiini mahla nautimist ning koristamist seadsin sammud õue.

Ikka jalg jala ette kulges minu tee, silmad pool kinni päikesest, kuid igati mõnus oli seal libedatel tänavatel kõndida, kuni ühel hetkel kadus maa minu jalge alt.

Õnneks saavutasin ma siiski tasakaalu peale väikest karjatust ja tähelepanu keskpunkti sattumist. Ning tõeline maaga kokkupuude jäi ära.

Jõudnud postkontorisse, võtsid mind seal vastu igati mõnusad ja viisakad teenindajad. 

Nende kohta oleks vist teenindaja isegi vale öelda, sest vahel juhtub, et kui inimene püüab jube hea klienditeenindaja olla, siis kaotab oma inimlikkuse ja kogu tema käitumine on kuidagi võlts.

Nende teenindajate puhul aga oli alles nii inimlikkus kui ka viisakas. 

Postkontorist välja astudes jäi minu põue igati mõnus tunne, mida nad minus tekitasid ja nende head aega sooviv sõbralik hääletoon kõlas veel kaua minu kõrvus.

Uksel kohtusin  vanaprouadega, kes libedusega võitlesid. 

Avasin neile ukse ja nende üllatunud hääletooniga laustud tänusõnad mõjusid kuidagi nii armsalt.

Minu jaoks oli ukse lahti hoidmine täiesti tavaline tegevus, kuid kui palju on meie hulgas neid inimesi, kes seda  peale minu veel teevad?

Jah ega ma ise ka alati viisakas ja tubli ei ole. Kuid üha vähem on neid noori, kes seda teevad, sest neile pole keegi õpetanud, et selline pisike asi, nagu ukse lahti hoidmine võib olla vahel vägagi vajalik. viisakusest rääkimata.

Pisikesed asjad on need, mis teevad meist suure inimese.

Märgakem neid pisikesi asju meie ümber ja pöörakem neile asjadele vahel rohkem tähelepanu.

Katike