Heips!
Minu mõnus nädalalõpp ilma arvutita on nüüd selja taga ja taas olen tagasi selles ühiskonnas, kus arvuti on muutunud esmatarbevahendiks ja ilma selleta on justkui võimatu midagi asalikku korda saata!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis bussijuhtidest.
Bussijuhid on ühed ägedad sellid!
Ma olen jummala kindel, et igal inimesel on mõni bussijuhiga seotud seik meenutada.
Ja neil inimestel, kes lapsena pidi bussiga kooli sõitma, kindlasti meeles ka oma esimene bussijuht.
Mina mäletan oma esimest bussijuhti väga hästi.
Ta oli minu klassiõe vanaisa ja ta sõitis vanaaegse kolhoosi bussiga, sellise ümmarguse bussiga.
Bussi uksed avanesid, sulgusid alati kiiksatuste ja kääksatuste saatel ning akna tihendite vahel kasvas sammal.
Ning nendel päevadel, mil sadas väljas vihma, sadas ka meie bussis seda natuke. Kuid õnneks vihmavarjuga me bussis siiski ei pidanud olema.
Bussis oli ka üksikkoht, seda nimetasime me "mõnnaks" ja alati käis võistlus, kes sinna istuda saab. Seal üksinda istudes oli väga hea ülevaade tervele bussile ja aknast nägi sealt ka väga hästi välja.
Meie võitlused "mõnna" koha pärast lõppesid üsna ruttu, kuna bussijuht otsustas, et tema lapselapsel on eesõigus seal istuda ja nii mina siis sellest kohast ilma jäingi.
Kuigi jah minu klassiõde ei istunud seal alati üksi, vahel võttis ta ka oma sõbranna sinna istuma. Kuid seda mulle küll ei meenu, et mina seal koos kellegagi oleksin saanud istuda.
Mäletan, et ühel hommikul oli bussijuht bussi keskmise ukse võtmed koju jätnud ja tagasi ta enam ei sõitnud, sest muidu oleksid lapsed kooli hilinenud.
Selleks, et me ilusti bussi saaksime, tuli meil kõigil ronida bussijuhi poolsest uksest sisse. Ronisime oma suurte koolikottidega üle rooli ja tema istme ning nii me ilusti bussis olimegi ja sõit kooli poole võis alata.
Minu esimene bussijuht oli selline tõeline bussijuht!
Ta oli natuke kiilakas ja paks. Ning loomulikult oskas ta ka hästi nalja teha. Kuid mida aasta edasi, seda enam oskasin ma juba ära tunda seda, millal on tal hea tuju ja millal mitte.
Aeg ei peatu ja aeg teeb oma korretuurid, nii saabus ka meil see aeg, kui meie kallis koolibuss väsis ära. Ning sammaldunud aknavahedega bussi asemel tuli moodne buss, mille põrandat kattis vaip.
Mäletan kuidas peale esimest sõitu selle uue bussiga, läksin koju ja rääkisin imestunult, et meie bussis on vaip maas. Minu kodused aga arvasid, et ega see vaip sinna kauaks maha ei jää, kuid nad eksisid.
Jah, muidugi oli nüüd palju uhkem ja mõnusam selle bussiga kooli sõita, sest see oli ikka luks buss. Ka bussijuht oli selline tore naljanina.
Kuid need esimesed mälestused ja need esimesed bussisõidud ei unune iial...
Kuidagi mõnus ja soe tunne tekkis, kui nägin bussijuhi õuel seismas seda vana armast ümmargust bussi....
Katike
No comments:
Post a Comment