Inimene või kodutu...

Heips!

Te kõik kindlasti teate kõik seda tunnet, mis valdab  keha ja hinge, siis kui äsja on tuldud  kuuma dussi alt või siis kuumast saunast.

Jube mõnus tunne on see!

Eks?

Justkui taassünd oleks toimunud!

Aga mis tunne on see, kui sa pead magama pargipingi peal, sinu jalad on läbimärjad ja väljas puhub jäine tuul?

 Või sinu esimesteks mõteteks on hommikul, et kuidas ja kuhu saaks  minna, et natukenegi magada ja end soojendada?

Mina ei tea, mis tunnesee on ja ma loodan, et ma ei saa seda ka mitte kunagi tundma!

Kuid kahjuks on meie seas üsna palju neid inimesi, kelle elu just selline ongi.

Miks ma seda kõike nüüd räägin?

Aga sellepärast, et mul on alati olnud kodututest kahju!

Mul on neist kahju, kuna nemad on tegelikult ju samasugused inimesed nagu me kõik. 

Lihtsalt nende elu on on kulgenud allakäigu treppi mööda, samal ajal kui meie eluke on ülesmäge liikunud.

Kurb on vaadata neid inimesi ja mõelda, et ka neil on kuskil perekond.

Ka neil on kuskil ehk lapsed. 

Ja ka neil on olnud kunagi kodu, mida nüüd ühel või teisel põhjusel enam kahjuks pole.

Ka neil on olnud kunagi suured unistused nagu meil kõigil.

Ja ka praegu on neil unistused ja soovid...

Lihtsalt nende suurte unistuste asemele on tekkinud nüüd unistused, soovid, mis on palju olulisemad ja reaalsemad kui  ehk meie omad.

Kui meie unistame suuremast palgast ja paremast autost ja ilusamast korterist, mõistvamast ja tähelepanelikumast mehest või ideaalvälimusega naisest, siis nemad unistavad sellest, et saaks öösel magada kuskil turvalises ja soojas kohas või, et saaks natukenagi süüa.

Näha hommikul kella kuue ajal bussijaama pingi peal magamas kolme kodutut, kes sooja saamiseks ja turvalisuse huvides, kõik ühise pingi peal magavad, ei ole just kõige ilusam vaatepilt hommikul.

Jah, lihtne oleks ju keerata pilk mujale ja teha nägu, et neid ei ei ole seal või et neid ei ole meie ühiskonnas, nagu paljud ka meie seast teevad....

Aga ...

Aga kas mina tahan, et teised  mind ei märka ja minust enam välja ei tee?

Ei taha ju!

Mina tahan olla keegi!!

Mina tahan olla see mutrike, keda märgatakse ja kes on oluline!!

 Tahan olla kodanik ja ennekõike inimene!

Ja kodutu tahab ju ka seda.

Ka tema tahab olla inimene, mitte, õhk, kellest tuima näoga mööda käiakse!

Ka tema tahab olla inimene oma soovide ja muredega, oma unistuste ja rõõmudega...

Kuid kas me laseme tal seda teha?!

Kas me laseme kodutul olla inimene?

Või kodutu on meie jaoks kodutu?

Katike