Vanahärrad

Ahoi!

Kas teil on miski või keegi, kelle nägemine teid lihtsalt niisama nutma võib ajada?

Minul on.

Mina võin täiesti niisama nutma hakata, kui ma näen elunäinud auväärseid vanahärrasid.

See on lausa uskumatu, kuidas nad mulle hinge lähevad!

Loomulikult lähevad mulle hinge ka vanaprouad.  Neid ja nende toimetusi nähes läheb mul ka alati hing hellaks, kuid heldimuspisaraid  tulevad mu silma siiski rohkem  vanahärrade peale.

Ma ei tea, kas tuleb see sellest, et vanamemmed muutuvad vahel aastatega kibestunumaks, kes meist ei teaks õelaid nalju vanatüdrukute kohta, või on asi selles, et naiste puhul on see eluspüsimine ja mitte alllaandmine tavalisemad kui meeste puhul.

Naised saavad ju alati hakkama, lähevad kas või läbi tule ja vee.

Aga mehed..??

Kui ma näen tänavapildis vanahärrasid, jään ma neid alati teraselt silmitsema. 

Ma vaatan nende kõnnakut, nende näoilmet ja kogu nende välimust.

On vanahärrasid, kelle näos on kortsud ja armid, mis annavad tunnistust tema raskest eluteest ja elutarkusest, kuid nende selg on vaatamata sellele sirge ja jalg tatsub rõõmsalt.

Ja on vanahärrasid, kelle näost võib samuti leida neid kortse ja arme, kuid kelle samm on jäänud armetuks ja töntsiks.

Esimeste vanahärrade puhul tulevad mul alati liigutuspisarad silma. Neid on nii tore vaadata ja mul  tekib  alati tunne, et läheks ja kallistaks neid kohe, sest nad on nii tublid, et nad on meil olemas.

Teiste vanahärrade puhul tulevad mul vahel lisaks liigutuspisaratele silma ka valupisarad.

 Valus on vaadata kuidas nad on oma eluteele üksi jäänud. Vahel ei ole neil isegi lapsi, lastelastest rääkimata.

 Nende pühapäevasid ei täida ootused, et millal saaks kuulata lastelaste rõõmsaid kilkeid. Vaid nende päevi täidavad need ootused, millal keegi tuleks külla ja ajaks paar sõna juttu.

Ka need vanahärrad on oma kortsude, armide ja oma elutarkusega imetusväärsed! 

Igal juhul vajavad need mõlemad vanahärrad meie tähelepanu  ja tunnustust.

Võibolla just sellepärast need vanahärrad mulle nii südamesse lähevadki, kuna ma tean, kui palju ma neile võlgnen.

Vaadake vahel mõnda papit, kes teie ees seisab või kellest te just mööda ruttasite.

 Nemad on just need mehed, tänu kellele oleme me praegu sellisel kodumaal, kus oleme!

Nemad on just need mehed, kellele võlgneme me tänu ja austuse tehtud töö eest!

Nemad on just need mehed, kes kunagi olid väiksed poisikesed ja hüppasid rõõmsalt porilompides kuid nüüd vajavad  vahel meie abistavad kätt, et nendest porilompidest mööda astuda!

Nemad on need mehed, kelle kohta võib öelda, et nemad on saatnud midagi suurejoonelist korda nii oma elus kui meie ajaloos!

Nemad on need mehed, keda oli meil vaja ja keda on meil vaja alati mäletada!

Nemad on meie , meie omad eesti vanaisad meie omad onud , meie omad isad ja  meie omad naabrimehed!

Nemad on MEIE MEHED!

Katike

Pisikesed asjad

Ahoi!

Tänane jutumull on pisikestest asjadest.

Inimest ei tee õnnelikuks mitte suured asjad vaid just need pisikesed asjad. 

Pisikesed asjad on need, mida me vahel oma elus tähele ei pane, kuid kui hakkame neid teadlikult märkama, siis näeme, kui imeline see maailm meie ümber on, kus me elame.

Juba see, et hommikul paistab päike, peaks meid rõõmsaks ja tänulikuks tegema. 

Jah loomulikult on hulk inimesi, kes leiavad ka päikeses negatiivseid asju. Kui päike paistab, siis ju ei näe autoga sõita ja silmi peab kissitama ning sada põhjust võib veel leida, miks päike on nende arust paha.

Kuid hoopis mõnusam on leida ja märgata neid positiivseid asju, miks päike on hea.

Päike annab meile sooja, päike teeb head, päike muudab meid rõõmsamaks ja päike paneb meid särama ja kutsub õue.

Ja loomulikult kutsub päike tänavatele miniseelikud, kapuutsiga autod (need on need kabriolett autod), ja igasugused kaherattalised.

Mõnus!

Minule mõjus täna hommikune päike väga hästi. Kui ta minu unepoisid oli minema ajanud, vihjasid tema tuppa tulevad kiired, et tolmulapp ja toluimeja oleksid äärmiselt hädavajalikud minu kodus.

 Ja mis võiks veel parem hommikuvõimlemine olla, kui koristamine.

Peale hommikukohvi ja apelsiini mahla nautimist ning koristamist seadsin sammud õue.

Ikka jalg jala ette kulges minu tee, silmad pool kinni päikesest, kuid igati mõnus oli seal libedatel tänavatel kõndida, kuni ühel hetkel kadus maa minu jalge alt.

Õnneks saavutasin ma siiski tasakaalu peale väikest karjatust ja tähelepanu keskpunkti sattumist. Ning tõeline maaga kokkupuude jäi ära.

Jõudnud postkontorisse, võtsid mind seal vastu igati mõnusad ja viisakad teenindajad. 

Nende kohta oleks vist teenindaja isegi vale öelda, sest vahel juhtub, et kui inimene püüab jube hea klienditeenindaja olla, siis kaotab oma inimlikkuse ja kogu tema käitumine on kuidagi võlts.

Nende teenindajate puhul aga oli alles nii inimlikkus kui ka viisakas. 

Postkontorist välja astudes jäi minu põue igati mõnus tunne, mida nad minus tekitasid ja nende head aega sooviv sõbralik hääletoon kõlas veel kaua minu kõrvus.

Uksel kohtusin  vanaprouadega, kes libedusega võitlesid. 

Avasin neile ukse ja nende üllatunud hääletooniga laustud tänusõnad mõjusid kuidagi nii armsalt.

Minu jaoks oli ukse lahti hoidmine täiesti tavaline tegevus, kuid kui palju on meie hulgas neid inimesi, kes seda  peale minu veel teevad?

Jah ega ma ise ka alati viisakas ja tubli ei ole. Kuid üha vähem on neid noori, kes seda teevad, sest neile pole keegi õpetanud, et selline pisike asi, nagu ukse lahti hoidmine võib olla vahel vägagi vajalik. viisakusest rääkimata.

Pisikesed asjad on need, mis teevad meist suure inimese.

Märgakem neid pisikesi asju meie ümber ja pöörakem neile asjadele vahel rohkem tähelepanu.

Katike

Internet kui kaitsevahend

Heips!

Tänane mõttemull peaks olema väga pidulik, kuna oh imet, minu blogil täitus täna 1000 vaatamis, lugemiskorda.

Päris võimas, julgeks ma öelda!

Ma juba üks päev mõtlesin, et huvitav, kes need inimesed küll on, kes minu mullikestel ja tegemistel silma peal hoiavad.

Kuid vist ongi parem, et ma täpselt ei tea, kes need on.

Võõraste inimestega on alati ju  kuidagi lihtsam suhelda. Eks sellepärast on kõiksugu interneti tutvused ka meil nii populaarsed, sest tegelikkuses me ju ikkagi seda inimest ei tunne, kes meil sealpool ekraani on. Ja läbi selle imemasina on oma muredest, mõtetest, soovidest palju lihtsam rääkida, kui seda näost näkku teha.

Internet on muutnud meie kaitsevahendiks, ta pehmendab neid emotsioone, mis muidu inimesega rääkides ilmsiks tuleksid.

Ja kui vahel ajabki mõni asi internetis suheldes tigedaks, siis ennem kui selle vihase või tigedust täis lause teele jõuame panna, on pool viha juba kadunud. 

Näost näkku rääkides tulevad tihtipeale  need mõtlematud laused suust ennem välja kui mõelda jõuame. Internetis suhtlemisel on aga alati olemas delete nupp. 

Kõik  need laused, sõnad, mis on kirja teel meie poole või meie poolt teele pandud on alati natuke pehmemad kui need, mida meile öeldakse näost näkku. 

Kui sulle oluline inimene ütleb ikka kõva häälega, et ta armastab või vihkab sind, siis see on see hetk, mis meelde jääb..

Meelde jääb tema hääletoon, tema kehahoiak, tema näomiimika. Meelde jääb sellest, kas siis erilisest või valusast hetkest kõik!

Kogu ruum meie ja tema ümber on muutunud, kui need laused on kõva häälselt kõlanud ...

Kuid läbi interneti öeldes ei muutu midagi. Arvuti ekraan on ikka endiselt sama helendav ja ega me teda väga kallistama ei kipu, kui selle vahendusel meile midagi ilusat öeldakse...

Ja ega see kallistus ei oleks suurem asi kah.

Kõik on kuidagi tehislik natuke isegi võlts.

Mina kahjuks ei suuda kõigile teile oma jutumulle näost näkku rääkida, ja seetõttu kasutan endiselt  tehnikavidinate abi, kuid ilusate sõnade jaoks püüan ma kasutada siiski võimalikult palju oma häält ja keha.

Ilusad sõnad on need mis muudavad meid paremaks, panevad meie kehas voolama energiad ja tekitavad häid tundeid.  

Kui ilusatele sõnadele lisada veel natuke kallistust ja näpuotsaga hellust, siis võime peagi näha tänavatel inimesi, kes käivad sellise erilise pilguga ringi!

 Öeldes neid sõnu ja neid vastu võttes   võime tänada nii ennast kui teisi, et oleme muutnud meie elukoha veelgi ilusamaks ja paremaks paigaks, kus elada!

Ja loomulikult ei tohi unustada ära iseennast!

Ilusad sõnad hommikul iseendale on parim päeva alustamise viis!

Nii, et kes ei ole endale või oma lähedasele midagi ilusat täna öelnud, siis marss kohe seda tegema!!!

Katike

Kevade tulek

Heips!

Fööniks on taas tuhast tõusnud ehk siis olen taas arvutimaailmas tagasi. 

Minu eemaloleku põhjuseks oli gripp, mis mind sõna otseses mõttes jalust võttis.

Laupäeva hommikul tabas mind poolelt sõnalt hääle kadumine. Minu kõlava hääle asemel oli  nüüd vahelduva eduga piiksuv ja kähe mehine hääl, mida aegajalt ilmestasid vaikuse hetked, kus siis püüdsin käte ja jalgadega ennast kuuldavaks ja arusaadavaks teha.

Kuid see oli alles asja algus...

Hääle kadumisele järgnes palavik, mis aga ei tahtnud mitte kuidagi taanduda. 37,8 oli minu stabiilne temperatuur paar päeva. 

Kraadiklaasist ja kuumast teest ja villastest sokkidest said minu parimad sõbrad! 

Hääle tagasi saamiseks istusin laupäeva õhtul jalgupidi tulikuumas sinepivannis ja jälgisin, kuidas minu 10 varbakest aina punasemaks ja punasemaks muutusid.

Sinepivann oli tõesti nagu rusikas silmaauku, sest hommikuks oli hääl juba enamvähem äratuntav ning ma suutsin juba ühtlasel hääletoonil konstrueerida pikki lauseid.

Kuid hääle tagasi tulekuga ei kadunud palavik, hoopis vastupidi. Palavik aina tõusis. 

Teisipäeva hommikuks oli minu haiguste nimekirja lisandunud veel ka nohu. Ja kuna kevad oli kohe, kohe ukse taga, siis tundsin ennast kui esimest kevadekuulutajat, sest nohu oli lihtsalt nii jube ja voolas minu pisikesest ninast  nii nagu kevadisest kasest jookseb mahla.

Ning enne kui minu nohumaraton läbi sai, jõudis minu kehatemperatuur  38,8  kraadi saavutada.

Nähes seda temperatuuri teisipäeva hommikul, hakkasin juba kartma, et kas ma üldse enam kevadet näen...

Pole ma ju aastaid nii kõrges palavikus olnud.

Kuid kolmapäeva hommikul oli kevad käes, nohu peaaegu läinud ja palavikkki alanenud!

Ja eile saabus päev, kui hommikul vaatas mulle peeglist vastu üsna inimliku ja terve näoga neiu.

Nii, et on mida tähistada! 

Tähisame minu haiguse kadumist ja kevade algust!

Kuid säärejooksu kevade tuleku puhul vist veel väga näidata ei taha, sest miinuskraadid on üsna krõbedad ja haige olemise tunne veel  ka üsna hästi meeles.

Kuid vaatmata sellel, et karupüksid on jalas, saab hing ikka rõõmustad, et kevad on saabunud ja tervis jälle korras!

Ja peagi saabub ka see soe kevad...

Katike

Unistused

Tsau!

Unistamine on üks maailma mõnusamaid tegevusi.

  Ja unistamise puhul on suureks plussiks veel ka see, et seda saab igal ajal teha ja see on täiesti tasuta. Õnneks ei ole mitte keegi seda veel maksustanud!

Mina olen üks megasuur unistaja.

 Mulle meeldib unistada ja  fantasseerida asjadest, mis ja kuidas võiksid olla.

Kui ma kohtun uute inimestega, siis ma hakkan koheselt fantasseerima ja unistama, kuidas ja mismoodi minu suhtlus selle inimesega edaspidi välja näeb.  Ma hakkan ette kujutama, millist elu see inimene elab, milline on tema argipäev ja milline on tema kodu.

Mida rohkem ma inimest tunnenn ja mida rohkem ta minu südamesse poeb, seda enam muutuvad need unistused intiimsemaks ja sügava sisulisemaks.

Ma hakkan endale ettekujutama erinevaid situatsioone ja neid oma peas läbi mängima. Tihti mõtlen, et mis oleks võinud olla siis ja mis sis, kui mina või tema oleks hoopis niimoodi käitunud.

Unistada on tore ja hea.

Kuid iga hea asjaga kaasnevad ka riskid.

Nii ka unistamisega.

Mina võin ju oma unistustes luua ideaalse maailma,kus kõik toimib ja kus kõik ongi nii ilus nagu mina tahan.

Kuid kas see unistuste maailma ka päriselt eksisteerib ja toimib on juba hoopis teine teema.

Vahel teevad meie unistused meile haiget. 

Seda sellepärast, et me unistamegi nendest ilusatest asjadest, millest puudust tunneme ning soovime kogu südamest, et need täituksid, kuid meie unistused ja soovid ei pruugi teise poole unistuste ja soovidega ühtida.

Ja kas üldse see teine pool teab meie soovidest, unistustest?

Enamus lahkhelisid saabki ju sellest alguse, et üks on mõelnud enda jaoks mingid asjad selgeks, ja eeldab, et teine pool ka sellest aru saab ja need unistused täidaks. Kuid minu teada pole veel mitte keegi meist mõtete lugeja.

Jah, ka mina olen korduvalt ja korduvalt saanud haiget just sellepärast, et olen loonud endale oma unistuste maailma, kus kõik on nii ilus ja hea nagu mulle meeldib.

Ja ikka ja jälle juhtub see, et kahjuks ei tee alati reaalsus ja unistused omavahel koostööd.

Kukkuda oma unistuste maailmast reaalsusesst teeb vahel väga haiget!

 Ja see kukkumine paneb ka alati mõtlema

Paneb mõtlema, kas minu unistused olid  siis liiga kõrged või on tegu reaalsusega, kus minu unistused ei saagi kunagi täituda?

Vaatamata korduvalt haiget saamisele ja tundes, nähes oma purunenud unistuste kilde, ei loobu ma iial unistamast!

Ehk ei olnud praegu nende unistuste jaoks õige aeg ja koht, kuid kui saabub õige aeg ja koht ning õige inimene, siis täituvad  ka kõige pöörasemad unistused!

Katike

Inimene või kodutu...

Heips!

Te kõik kindlasti teate kõik seda tunnet, mis valdab  keha ja hinge, siis kui äsja on tuldud  kuuma dussi alt või siis kuumast saunast.

Jube mõnus tunne on see!

Eks?

Justkui taassünd oleks toimunud!

Aga mis tunne on see, kui sa pead magama pargipingi peal, sinu jalad on läbimärjad ja väljas puhub jäine tuul?

 Või sinu esimesteks mõteteks on hommikul, et kuidas ja kuhu saaks  minna, et natukenegi magada ja end soojendada?

Mina ei tea, mis tunnesee on ja ma loodan, et ma ei saa seda ka mitte kunagi tundma!

Kuid kahjuks on meie seas üsna palju neid inimesi, kelle elu just selline ongi.

Miks ma seda kõike nüüd räägin?

Aga sellepärast, et mul on alati olnud kodututest kahju!

Mul on neist kahju, kuna nemad on tegelikult ju samasugused inimesed nagu me kõik. 

Lihtsalt nende elu on on kulgenud allakäigu treppi mööda, samal ajal kui meie eluke on ülesmäge liikunud.

Kurb on vaadata neid inimesi ja mõelda, et ka neil on kuskil perekond.

Ka neil on kuskil ehk lapsed. 

Ja ka neil on olnud kunagi kodu, mida nüüd ühel või teisel põhjusel enam kahjuks pole.

Ka neil on olnud kunagi suured unistused nagu meil kõigil.

Ja ka praegu on neil unistused ja soovid...

Lihtsalt nende suurte unistuste asemele on tekkinud nüüd unistused, soovid, mis on palju olulisemad ja reaalsemad kui  ehk meie omad.

Kui meie unistame suuremast palgast ja paremast autost ja ilusamast korterist, mõistvamast ja tähelepanelikumast mehest või ideaalvälimusega naisest, siis nemad unistavad sellest, et saaks öösel magada kuskil turvalises ja soojas kohas või, et saaks natukenagi süüa.

Näha hommikul kella kuue ajal bussijaama pingi peal magamas kolme kodutut, kes sooja saamiseks ja turvalisuse huvides, kõik ühise pingi peal magavad, ei ole just kõige ilusam vaatepilt hommikul.

Jah, lihtne oleks ju keerata pilk mujale ja teha nägu, et neid ei ei ole seal või et neid ei ole meie ühiskonnas, nagu paljud ka meie seast teevad....

Aga ...

Aga kas mina tahan, et teised  mind ei märka ja minust enam välja ei tee?

Ei taha ju!

Mina tahan olla keegi!!

Mina tahan olla see mutrike, keda märgatakse ja kes on oluline!!

 Tahan olla kodanik ja ennekõike inimene!

Ja kodutu tahab ju ka seda.

Ka tema tahab olla inimene, mitte, õhk, kellest tuima näoga mööda käiakse!

Ka tema tahab olla inimene oma soovide ja muredega, oma unistuste ja rõõmudega...

Kuid kas me laseme tal seda teha?!

Kas me laseme kodutul olla inimene?

Või kodutu on meie jaoks kodutu?

Katike

Ökokosmeetikamutt

Ahoi!

Minu sõbrannad pole mind juba aastaid normaalseks pidanud, kui nad seda  kunagi üldse teinudki on.

Peamiseks põhjuseks on minu teistmoodi maailmavaade ja ökondus.

Ega ma nüüd mingi tubli roheline inimene küll ei ole, kuid loodan, et minu areng on sinnapoole teel.

Näiteks olen ma  hakanud prügi sorteerima. Paberid on mul alati ahju või vanapaberisse läinud, kuid nüüd olen hakanud ka pakendeid eraldi kotti panema. Kõik muu ülejäänud jama läheb endiselt ühisesse prügikotti. Kuigi kujutan ette, et eeskujulikud prügisorteerijad kisaksid praegu õudusest, kui  nad seda kuuleksid, loeksid.

Aga ma arenen ja see on ju kõige olulisem!

Lisaks ökondusele on igasugused tšakrate teemad minu jaoks ka südamelähedased. 

Olen oma kehaga üsna hea sõber ja kuulan enamajaolt alati, mida ta mulle ütleb.

Näiteks kui ta ütleb, et öösel on vaja ära süüa üks praemuna, siis seda tuleb ka teha või kui minu keha kisab, et oot, oot , äkki peaks nende küpsistega natuke piiri, siis seda püüan ma ka teha.

Tuleb tunnistada, et sellel talvel või õigemini kolmel viimasel kuul, ma oma keha väga kuulanud pole. 

Eks ta ikka on  mulle märku andnud, et võiks midagi muuta ja see toit ei meeldi ja natuke jalutamist ei teeks paha, kuid millegi pärast olen neid hüüdeid eiranud. 

Ja nagu ikka,  kui keha ei kuulata lõppeb see haigusega, nii sain minagi oma haigused kätte.

Aga nüüd on kevad ja oi, kui indu täis ma olen, et teha oma kehaga koostööd ja olla jälle tema parim sõber!

Sidrunivesi on nüüd iga päevaselt minu asendamatuks joogiks. Ning täna oleksin ma lausa ökokosmeetikamuti tiitlit väärt!

Minu peas on praegu munamask, ja minu nägu on nagu tulnukal, kellel parasjagu  nahka üle kõrvade tõmmatakse. Nimelt on tegu munamaskiga, mis minu näolt koorub.

Täna on tegu minu näol ja peas küll poe munadega, kuid õnnelike kanade munad ootavad külmkapis oma järjekorda.

Ja tšakratega sai ka täna natuke suhteid soojendatud.

Nii, et kevad võib tulla ja ökokosmeetika ralli jätkub!

Katike

Alkoholi joobes reisija

Ahoi!

Taaskord hakkab üks nädal lõpule jõudma.

Minu nädal oli üsna tegude- ja väljakutsete rohke ning loomulikult mahtus sellesse nädalasse ka üks bussireis.

Sõitsin siis mina eile taaskord bussiga. Olles oma kompsudega bussis istet võtnud,  avastasin taaskord, et valisin endale istme, mille seljatugi oli katki.

Kuid ega see ei olnud ju minu jaoks mingi uus olukord.

Minu ees istus noormees, kes istus facebookis, ja noh uudishimulik nagu ma olen, siis piilusin natuke, mida ta seal räägib. Aga ausalt lugesin ainult kaks lauset ja need olid ka mittemidagi ütlevad !

Minu läheduses istus veel paar noormeest. 

Bussis oli meie kaasreisijaks  üks alkoholi joobes mees, kes siis peaaegu igas suuremas peatuses tahtis pissil käia. 

Lõpuks avastas ta, et bussis on vets, ja seda võiks ju kasutada.  

Püüdsin bussis magada, kuna päike, mis nii mõnusalt paistis ja paitas muutis mu uniseks.

 Tekkis kohe selline kassi tunne, kus tahaks ennast sirutada päikese käes ja magada, nagu seda kassid tihtipeale armastavad teha. Lihtsalt olla ja laiselda.

Kuid minu uni ei olnud eriti rahulik, sest see joobes mees arvas, et bussis  on igav sõita kui kellegagi ei räägi. Nii ta siis suhtles telefoni teel oma sõpradega, kuid siis sai tal kõneaeg otsa.

Siis küsis ta ühelt noormehelt, et kas too annaks talle oma telefoni, et ta tahab helistada ja ise pakkus veel kahte eurot selle eest. Noormees keeldus telefoni andmisest, öeldes, et tal pole kõneaega.

Saabus vaikus.

Kuid mitte kauaks. 

Jutukas mees leidis endale uue vestluskaaslase, kelleks seekord oli üks sõduripoiss. Juttu oleks neil ehk kauemakski jäänud, kuid noormehe peatus saabus. Kuid kõige olulisemad jutud said neil  vist räägitud, sest üks esimese küsimusi oli, et kas sul pruuti on.

Tõmbasin endale mantli uuesti peale ja mõtlesin, et nüüd saab magada. Kuid oh ei.

 Bussi peale saabus neiu, kelle naeru oli terve buss täis. Ja see ei olnud ilus naer. See oli selline punnitatud ja tähelepanu nõudev naer ja kuigi sel neiul oli oma noormees ka kaasas, naeris ta ikkagi iga lause peale, mida see purjus mees ütles.

Meie viimased 20-30 kilomeetrit kulgesid siis bussis nii, et joobes mees hõikas üle bussis, kus mu naljatilk on ja siis see neiu piilus bussi istmete tagant ja naeris iga mehe lause peale oma punnitatud naeru.

Olen ammu juurelnud selle küsimusi kallal, et kas alkoholi lõhnadega inimesi võiks bussi lasta või ei?

 Kas need inimesed, kes tarbivad bussis alkoholi, tuleks bussist välja tõsta või lasta neil rahus edasi sõita, sest neil on ju pilet?

Kas purjus ja natuke lärmakatele sõitjatele tuleks äkki politsei kutsuda?

Või oleme ühisel bussisõidul  kõik kaaskannatajad?

Katike

Hall kurb teisipäev..

Heips!

Inimese 6 põhiemotsiooni on: 

1. kurbus

2. rõõm

3. vastikus

4. viha

5. üllatus

6. hirm

Igapäevaselt tunneme me neid kõiki, mõnda rohkem, mõna vähem. Ja eks see ole ka suuresti meie endi teha, milliseid emotsioone me tahame oma päevas rohkem, vähem tunda.

Kas me tahame olla terve päev vastikute emotsioonide küüsis, kuna hommikul oli taas lumi maha sadanud ja see tekitas meis hetkeks vastikuse tunde?

Või tahame me ringi joosta ja üllatuda kõigi asjade peale?

 Eks kõige rohkem püüdleme me oma igapäevaelus selle rõõmu tundmise poole. 

Olen väga kindel, et meie kõigi peades vasardab see rõõmu tundmise kohustus, ,mis  meile meelde tuletab , et ära ole vihane ära ole kurb,  vaid ole rõõmus. Seda enam, et igal pool ju räägitakse kui oluline on positiivseid emotsioone tunda ja kui hea see tervisele on. Ning kuidas negatiivsed emotsioonid ja tunded meie organismi ja inimsuhteid lõhuvad.

Negatiivsed emotsioonid mõjuvad tõesti organismile halvasti, olen sellega täiesti nõus. Ja olen nõus ka sellega, et positiivne mõtlemine on vahel justkui imerohi!

Kuid samas olen ka kindel, et pidevas rõõmuseisundis olemine ja üllatumine kõigi asjade peale kurnab samuti meie keha.

Vahel on vaja võtta meil kõigil üks sinine esmaspäev või siis hall teisipäev.

 Need on need päevad, mil julgeme tunda neid kõiki emotsioone, ka negatiivseid, ja neid ka teistele näidata. 

Mina võtsin täna endale kurva teisipäeva!

Las olla vahelduseks ka  kurb teisipäev.

Ja ma isegi mitte ei püüa mitte kuidagi oma tuju rõõmsamaks muuta.

Kuigi jah tuleb tunnistada, et sokolaadi kommid krabasin küll poest enda ostukorvi, olles teadlik sellest, et sokolaadi kommid on parimad tujutõstjad.

Teate, kuidagi jube hea on olla ja nautida seda teadlikult võetud kurba teisipäeva.

Jah, ma ei kõndinud täna tänavatel suu kõrvuni, nagu see mul tavaliselt on. 

Poes olin küll müüjaga igati viisakas ja naeratasin talle, kuid ka see ei tulnud niivõrd südamest ja säravalt kui tavaliselt.

Ka minu toa koristamine kulges üsna emotsioonivaeselt, kuigi tavaliselt kaasnevad selle tegevusega nii viha tunne, sest asjad on jälle vales kohas kui ka üllatuse tunne, et oh kui ilus ja puhas nüüd kõik on, ning loomulikult rõõmutunne, et ma olen ikka nii tubli!

Täna ma lihtsalt koristasin, ilma suurte emotsioondeta.

Minus pole praegu ühtegi võlts ega punnitaud emotsiooni, ma lihtsalt olen ja see on jube mõnus.

Ja tuleb tõdeda, et ma tunnen, kuidas minu keha puhkab. 

Ma  tõesti naudin oma kurba teisipäeva ja mul on hea olla!

Homme võib olla võtan endale kollase kolmapäeva ja olen nagu väike päikesejänku, kuid täna naudin oma kurba halli teisipäeva!

Katike

Minu esimene bussijuht

Heips!

Minu mõnus nädalalõpp ilma arvutita on nüüd selja taga ja taas olen tagasi selles ühiskonnas, kus arvuti on  muutunud esmatarbevahendiks ja ilma selleta on justkui võimatu midagi  asalikku korda saata!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis bussijuhtidest.

Bussijuhid on ühed ägedad sellid!

Ma olen jummala kindel, et igal inimesel on mõni bussijuhiga seotud seik meenutada. 

Ja neil  inimestel, kes lapsena pidi bussiga kooli sõitma, kindlasti meeles ka oma esimene bussijuht.

Mina mäletan oma esimest  bussijuhti  väga hästi.

Ta oli minu klassiõe vanaisa ja ta sõitis vanaaegse kolhoosi bussiga, sellise ümmarguse bussiga.

  Bussi uksed avanesid, sulgusid alati kiiksatuste ja kääksatuste saatel ning akna tihendite vahel kasvas sammal. 

Ning nendel päevadel, mil sadas väljas vihma, sadas ka meie bussis seda natuke. Kuid õnneks vihmavarjuga me bussis siiski ei pidanud olema. 

Bussis oli ka üksikkoht, seda nimetasime me "mõnnaks" ja alati käis võistlus, kes sinna istuda saab. Seal üksinda istudes oli väga hea ülevaade tervele bussile ja aknast nägi sealt ka väga hästi välja. 

Meie võitlused "mõnna" koha pärast lõppesid üsna ruttu, kuna  bussijuht otsustas, et tema lapselapsel on eesõigus seal istuda ja nii mina siis sellest kohast ilma jäingi. 

Kuigi jah minu klassiõde ei istunud seal alati üksi, vahel võttis ta ka oma sõbranna sinna istuma.  Kuid seda mulle küll ei meenu, et mina seal koos kellegagi oleksin saanud istuda.

Mäletan, et ühel hommikul oli bussijuht bussi keskmise ukse võtmed koju jätnud ja tagasi ta enam ei sõitnud, sest muidu oleksid lapsed kooli hilinenud. 

Selleks, et me ilusti bussi saaksime, tuli meil kõigil ronida bussijuhi poolsest uksest sisse. Ronisime oma suurte koolikottidega üle rooli ja tema istme ning nii me ilusti bussis olimegi ja sõit kooli poole võis alata.

Minu esimene bussijuht oli selline tõeline bussijuht!

Ta oli natuke kiilakas ja paks. Ning loomulikult oskas ta ka hästi nalja teha. Kuid mida aasta edasi, seda enam oskasin ma juba ära tunda seda, millal on tal hea tuju ja millal mitte.

Aeg ei peatu ja aeg teeb oma korretuurid, nii saabus ka meil see aeg, kui meie kallis koolibuss väsis ära. Ning sammaldunud aknavahedega bussi asemel tuli moodne buss, mille põrandat kattis vaip.

Mäletan kuidas peale esimest sõitu selle uue bussiga, läksin koju ja rääkisin imestunult, et meie bussis on vaip maas. Minu kodused aga arvasid, et ega see vaip sinna kauaks maha ei jää, kuid nad eksisid.

Jah, muidugi oli nüüd palju uhkem ja mõnusam selle bussiga kooli sõita, sest see oli ikka luks buss. Ka bussijuht oli selline tore naljanina.

 Kuid need esimesed mälestused ja need esimesed bussisõidud ei unune iial...

Kuidagi mõnus ja soe tunne tekkis, kui nägin bussijuhi õuel seismas seda vana armast ümmargust bussi....

Katike