Miks ma olen uhke eestlane?!

Heips!

Tänasel tähtsal päeval, on meie kõigi hinges uhke tunne, et oleme eestlased.

Mina olen küll selle üle uhke, et olen eestlane, kuigi jah tuleb tunnistada, et tegelikult olen ju reeturist eestlane, kuna ei ela oma kodumaal. Aga ma ei ela siin riigis sellepärast, et siin niivõrd parem elu oleks.

Muidugi on siin mõned asjad paremini korraldatud ja ei pea niipalju muretsema, kuid see polegi minu jaoks peatähtis, miks ma siin olen. Mina tulin eelkõige siia, et minu pere saaks koos olla.

Ja ma olen selles väga, väga veendunud ja kindel, et ühel ilusal päeval pakime me asjad ja lähme kodumaale tagasi.

Ja seda ennekõike sellepärast, et seal on Juured ja seal on Kodu!

Minu kodu on Eestimaal. Ja minu juured on Eestimaal!

Miks ma olen uhke oma päritolu üle?

Aga sellepärast, et ma olen uhke oma esivanemate üle!

 Tänu neile olen ma selline nagu ma olen, sest nende veri voolab ka minus. Ka mina olen tükike endist ja vanaaegset Eestimaad, mida minu meelest on väga oluline mäletada, sest sealt on saanud alguse ju meie väärtused ja elukulg.

Ilusat elu meile! (ka reeturitele)

Katike

Olgem tänulikud

Heips!

Paar kuud tagasi kukkus minu tädi libeduse tõttu maha. Õnneks midagi hullu peale väikese peapõrutuse ei juhtunud. 

Hakkasin siin mõtlema, et tegelikult on need õnnetused ju nii lihtsad tulema ja iial ei tea kus või kuna või kellega midagi võib juhtuda. 

Hea on, kui kõik lõppeb väikese ehmatuse või traumaga, kuid on ju ka neid õnnetusi, mis lõppevad eluaegse vigastuse või isegi surmaga.

                                                                                     

Süütu kukkumine võib lõppeda tõsise peatraumaga või selgroo-kaelalüli murumisega võib teab veel millega ja inimene on eluaegne voodihaige. Keha võib muutuda liikumatuks või siis mõistus kaob.

Jube!

Ja tegelikult ei olegi meil midagi väga teha. Loomulikult saab olla ettevaatlik ja kaitsta ennast igasuguste kaitsevahenditega, kiivrid, turvavööd, kaitsmed, kuid kui õnnetus tuleb, siis ta ikkagi tuleb.

Sellepärast tuleks meil elada iga päev õnnelikult ja nautida seda, et me olemte terved, sest mitte kunagi ju ei tea, kaua see kestab. 

Samuti tuleb olla tänulik selle eest, et meie lähedastega on kõik korras, sest nende elukvaliteet ja heaolu mõjutab paljuski ka meie elu. 

Hoidke ennast ja teisi ja olgem tänulikud!

Katike

Vinguja

Heips!

Ma olen ikka üks tüüpiline naine, kes leiab alati midagi mille kallal võiks vinguda.

Ma ei mäleta täpselt kuidas see lugu käis, kuid mõte oli enamvähem selline. Naine vingus, et mees ei too talle lilli ja kui ühel päeval tuli mees lilledega koju, hakkas naine ikkagi vinguma. Et miks küll mees talle lilli tõi, kas ta tegi mingit pättust või midagi lubamatut, sest niisama mees ju lilli ei tooks talle. Ja kui mees lõpuks ütles, et ta nägi, et lilled olid odavad, siis ta mõtleski, et ostab naisele lilli, kuna too kogu aeg vingub, et miks mees talle lilli ei too. Naine, aga leidis kohe uue põhjuse vingumiseks, et mees tõi talle ainult sellepärast lilli, et nood olid odavad ja naine kalleid lilli ei väärigi.

Minuga oli eile suht sama lugu.

Kui minu teine pool töölt koju tuli, pärisin kohe, et miks tal nii kaua läks.

Selgus, et ta oli käinud autot pesemas, mille peale mina kohe nina krimpsutasin, kuna ei näinud selle vajalikkust hetkel.

Minu hea mees oli mulle aga sokolaadi ostnud, kuid selle asemel, et ma sellest rõõmu tunneks ja tänulik oleks, vingusin ma ikka jupp aega selle autopesu kallal.

Jube naine ikka!

Tegelikult ju oleks võinud asja võtta nii, et tubli mees, et auto ära pesi ja nii armas, et ta ka mind ära ei unustanud ja mulle sokolaadi ostsi.

Täna ma juba olen tänulikum selle sokolaadi eest ja kuna see on mulle ostetud siis võin ju täieõiguslikult terve tahvli üks nahka pista!

Jee!

Katike

Juba tuleb

Heips!

Ja ongi käes, kevad ma mõtlen!

Täna ujutas väljas ja linnud lausid nagu pöörased.

 Mul on nii hea meel, et mul on lõppude lõpuks olemas seksikad kummikud, sest nendega on ikka ülimõnus läbi suurte porilompide minna.

Nii kui päike ennast pilve tagant täna välja ajas, tundsin ma kuidas mul tuleb energiat. Muidu olen siin nagu suur unekott, kes ainult magaks ja liiguks voodi ja külmkapi vahet. Nüüd aga päikest nähes, tahtsin kohe õue ja põranda- tolmulapp käisid ka käes kuidagi ülikiiresti.

Ja linnud, oi need kohe oskavad laulda ja tuju heaks teha!

Kuigi jah, mitte alati.

Nimelt on meie magamistoa akna all üks hullumeelne tihane, kes armastab hommikuti kelle nelja paiku laulma hakata. 

Kuigi ma ise tõusen ka alati umbes sellele ajal, sest tahan olla tubli naine, kes enne mehe ärakamist võileivad valmis teeb, meeldiks mulle ikka ise ärgata,  või siis teise poole äratuskella helina peale ärgata, mitte ühe meeletult kõvasti laulva linnu hääle peale.

 Ühest küljest on see tema laulmine armas, kuid kuna ma olen nii ärksa unega, et kuulen sedagi kui naabrimees aevastab teisel pool seina, siis hullumeeleselt laulev linnuhääl on minu kõrvade jaoks juba nagu trompeti heli.

Aga jah, palju pole jäänud, kui saab juba seda kevade lõhna ka nuusutada...ma loodan

Katike

Kus on lapse müts

Heips!

Käisin esmaspäeval  soome keele kursusel nagu kord ja kohus.

Meiega liitus seekord  üks iraanlanna, kellel oli 6 kuune laps. 

Kui me koju hakkasime tulema, vajus mul imestusest suu lahti. Nimelt pani ta oma lapsele ainult kombeka kapuutsi pähe ja muud ei midagi. Ja oleks siis see kapuuts siis veel ligi pead olnud, vastupidi, see oli selline löta-löta lapse pea ümber. Ma kohe vahtisin seda naist jupp aega.

Täiesti uskumatu!

Väljas oli üsna tuuline ja jahe ilm, nii, et isegi mina peitsin oma peakolu kapuutsi sisse ära. Aga, et nii väiksele lapsele ei panda mütsi pähe, uskumatu lihtsalt!

Mõtlesin, et küsin ta käest, et kus lapse müts on. Kuid kuna ma enne nägin, et tema soome keele õppimine käis nii, et õpetaja võttis soome keelse sõna ja googel translatega tõlkis siis selle tema keelde, ei hakanud ma midagi talle ütlema. Muidu seletaks ma käte jalgadega vist siiamaani talle seda, et lapsele tuleb müts pähe panna.

Kusjuures tal endal oli küll oma pea korralikult rätikusse mässitud, eks vist rohkem ikka usulistel põhjustel kui külma ilma tõttu, kuid no niipalju aru võiks ju ikka peas olla, et lapsele tuleks ka midagi pähe panna.

Üldse siin Soomes on kuidagi see lastele mütsi pähe panemine vähe populaarne. 

Sügisel nägin tänava peal noori emasid, kellel oli moodu pärast endale müts pähe pandud, kuid nende 2-3 aastased olid paljaste peadega ja tuul oli tol päeval kohutav.

Paar nädalat tagasi tuli bussi isa, kes oli ise kurguni talveriietesse ennast mässinud, paari aastasel lapsel aga oli pea paljas ja juuksed tuule käes lehvimas.

Isegi sünnitusmajas ei panda lastele mütse pähe. Meile kodumaal on küll nii, et nii kui laps siia maailma pea pistab, siis see peidetakse kohe mütsi sisse, kuid siin on asjad teisiti. Enamik vastsündinuid on kogu aeg ilma mütsita.

Väga imelik minu meelest!

Igas riigis on ikka eri arusaamad tervisest ja elust.

Tagasi tulles selle soome keele kursuse juurde siis ei olnud see mitte esimene kord, kui meie tunnis googel translatet kasutati. 

Mõni nädal tagasi tuli üks somaallane  meie rühma, kes alles detsembri kuus oli siia riiki tulnud.

Ja tema ei oska samuti peale oma emakeele mitte ühtegi teist keelt. Ning ega õpetajatel ei jäägi muud üle, kui oma nutitelefonid sisse lülitada ja nende abil siis tõlkida. 

Kusjuures peab mainima, et kõigil neil rätikutel, kes siin riigis on, on meeletu lobapidamatus (nagu minulgi. Nad ongi ainult telefoni otsas. 

Maru osavalt panevad nad selle telefoni endal sinna rätiku abil kõrva külge paigale ja siis muudkui räägivad ja kõnnivad. Ja loomulikult pole nende puhul tegemist väikeste telefonidega, mõnel on see telefon peaaegu sama suur kui minu läpaka ekraan.

Vot sellised lood siin pool sood.

Katike

Kuhu on jäänud lust lillepidu

Heips!

Hakkasin siin üks päev mõtlema oma elu peale.

Mitte, et mu elul nüüd midagi viga oleks, ma olen sellega täitsa rahul, kuid kuidagi imelik on mõelda millisesse eluetappi ma juba jõudnud olen.

Alles see oli, kui ma koolis käisin. 

Mäletan üsna eredalt, et siis oli koolitööde tegemine minu ainuke kohustus ja kõik muu oli lust ja lillepidu. 

Siis järgnes kolimine ja kõrgkooli minek. Ka siis oli elu veel üsna lust ja lillepidu. Kõik oli kuidagi nii lihtne ja paigas. Teiste poolt suures osas  ära planeeritud, kuna tuli kooli  minna, kuna sai koju.

Ja nüüd...?

Nüüd ei ütle mulle mitte keegi, mida ja kuna ma tegema pean. Mina ise pean teadma, et nüüd tuleb sinna minna ja siis seal too teha või sealt too ära tuua.

Kõike tuleb ise teha. Eks see käibki täiskasvanuks saamise juurde.

Kuid kuhu kadus see lust ja lillepidu?

Alles paar aastat tagasi olid meil sõbrannadega peas aina mõtted, kuidas peole saaks minna ja oi kuidas me ilusate meeste peale suud siis  vesistasime. Eks seda teeme me veel praegugi, mina igatahes küll, kuid kuidagi muutunud on see kõik.

Ei ole enam sellist muretut elu.

Nüüd on pere ja kohustused ja kõik käib kuidagi teist rada pidi.

Ühest küljest on see hästi tore ja ma olen oma elukorraldusega väga rahul, kuigi vahel tundub, et kõik oleks justkui ühesugune.

 Kuid teisest küljest on jube kahju, et selline lillepidu on kadunud.

Loomulikult saab sellist pidutsemist tuua ka pereeluga seotud ellu, kuid see ei ole enam see. Soojendatud supp pole enam kunagi nii hea kui värske supp (piimasupp välja arvata muidugi).

Täna nägin ühte naist kolme lapsega, kes olid kõik väikeste vanusevahedega. Seda naist vaadates jäi mulle mulje, et ta oli vägagi oma eluga rahul ja oli täitsa inimese näoga, ei olnud laste kasvatamisest ei halliks ega hulluks läinud. Väga tubli naine!

Elu tulebki jagada etappidesse, siis on seda kõike kergem seedida ja ehk siis ei lähe ka mina tulevikus ei halliks ega hulluks, kui minul kodus lastekari kasvab.

Targad raamatud räägivad, et tuleks teha endale 5 aasta plaan, et siis õnnestuvad asjad kõige paremini.

Noh minu 5 aasta plaan on olla siis  kodusoojendada ja peret kasvatada ja hoida. Ja ehk siis vahele ka mõned lustid ja lillepeod lükkida.

Kuid ikkagi jääb küsimus, et kuhu küll kõik need aastad kadunud on?

Ja kas ma tõesti olen juba nii vana???

Katike

Esimene kodu-aastapäev

Ahoi!

Aeg lendab kuidagi megakiirelt, vähemalt minu arust.

Täna sai juba aasta sellest, kui me  endale oma pesa saime.

Mäletan seda nii eredalt, nagu oleks see alles eile olnud.

Enne seda aga kui võtmed kätte saime eelnes mitu pingelist kuud, kui meil polnud õrna aimugi, kas meil õnnestub korter saada või ei. Oi, see oli jube aeg!

 Nüüd tagasi vaadates ma ikka imestan, et kuidas ma küll suutsin selles eelmises kohas elada.? Seda enam, et seal oli ju ainult üks väike tuba meile ja ei mingit mõnusat voodi. Rääkimata sellest, et ma oleks saanud köögis või vannitoas segamatult olla.

Nüüd aga on köök minu territoorium, vannitoas võin ka kasvõi tund aega olla ja mis kõige mõnusam, iga õhtune saun on  lubatud, kui selleks ainult tuju ja tahtmist on.

 Mõnus!!!

Ja keegi ei keela mul siin vabalt Eeva kostüümis ringi joosta või pesunäitust korraldada.

Aasta aega tagasi siia korterisse tulles, vaatasid meile vastu vaid tühjad seinad. Mitte midagi ei olnud siin, välja arvatud köögi mööbel, mis on igas korteri juba sees. Nüüd aga enda ümber vaadates, tekib tunne, et tahaks mõnda tühja nurgakest, aga no ei ole seda enam.

Uskumatu kui palju kraami ja asju meil siin on!

 Ma ikka naeran, et kui me nüüd kolima hakkame, et siis tuleb tellida suur rekka, sest vastasel juhul me kolime mitu päeva.

Aasta aega tagasi ei kujutanaud ma  ka seda eriti ette, kuidas see elu meil siin korteri minema hakkab. Kõik tundus kuidagi nii imelik olevat. Ma isegi ei oska öelda, mis mõttes imelik, aga oli kuidagi selline imelik. Ma olin ühest küljest hästi rõõmus, et meil on oma pesa, kuid samas see kõik ka natuke hirmutas mind. Kas me majanduslikult hakkama saame?  Kas ja kuna kõik vajalikud asjad ostetud saavad? 

Hirm oli ka selle ees, et kas minu ja mu teise poole maitsed ühtivad kodu sisustamisel. Tean ju omast käest väga hästi seda, kui kiiresti on tülid ja erimeelsused tulema, kui hakatakse ühist kodu rajama.

Aga kõik on kuidagi sujunud väga hästi ja kui ma õigesti nüüd mäletan, siis pole meil vist isegi ühtegi sõda sellepärast olnud, et kas laud sinna või hoopis sinna panna.

Alles mõned kuud tagasi hakkasin ma tundma, et vot see ongi nüüd minu kodu. Eks ma varem tundsin ka, et siin ma nüüd elan ja olen, kuid kogu aeg olid justkui midagi puudu, mingi klõps oli minust läbi käimata, et ma suudaksin tõesti iga keha rakuga seda mõista ja tunnetada, et see on nüüd minu koht.

Nüüd aga on see minuni jõudnud ja mulle meeldib see tunne!

Minuga on alati nii, et isegi kui ma kuskil juba elan, siis selle õige tunde tekkimisega läheb mul kaua aega.

Alguses kui ma kodumaal käisin ja minu teine pool küsis, et kas ma juba koju ei taha tulla, ei suutnud ma eriti tõesti oma kodu igatseda. Igatsesin küll teda, kuid mitte sea korterit. Nüüd aga on igatsus oma voodi ja pesa järgi ka kodumaal olles minu sisse pugenud.

Eks iga asi võtab aega ja nõuab  tööd ja pingutust. Ja kui asi on seda väärt, et pingutada ja vaeva näha ning oodata (mida minul on eriti raske teha, sest ma tahan kõike nüüd ja kohe), siis ma usun, et elatakse ka kõige suuremad sõjad ja mõõnad ning raskused üle.  

Katike

Kapi sisu

Heips!

Mäletan, et kõrgkooli ajal oli meil vaja kirjutada essee tervislikust toitumisest, mille pidi ülesehitama enda menüü põhjal.

Tol hetkel oli minu menüü põhikomponendeks mitmeviljapudrud ja alati oli mul külmkapsi olemas õunad, kurk ja tomatid.

Kuna ma elasin üksi ja liha pole mulle kunagi väga maitsenud, siis ei pidanud ma seda ka oma menüüsse lisama. Kui selline kiskjalik isu  ka siis peale tuli, käisin kuskil väljas liha söömas.

Nüüd aga on minu külmkapi ja ka muude kappide sisu ikka täielikult muutunud.

Kurk, tomat ja õunad on endiselt mul kapis olemas. Kuid ilmtingimata peab mul  nüüd kapis olema ka  jahu, margariin ja pärm ning munad. Kui need asjad on olemas, siis meie pere nälga ei jää.

Tänagi ühildasingi ma omavahel pärmi ja jahu ning paar tundi hiljem oli meil köögis kausi täis moskva saiu, taldriku täis õuna-kaneeli rulle ja kaneelisaiakesi.

Kõrgkooli ajal oleks ma küll kõva häälega selle jutu peale naernud, kui keegi oleks mulle öelnud, et ma nii palju aega hakkan köögis veetma, nagu ma seda nüüd teen. Aga see täitsa meeldib mulle nüüd. Eriti siis kui lõpp tulemusega rahule jään.

Eks see küpsetamise ja kokkamise geen on mul vanaemalt pärit. 

Väikesest peale olena ma harjunud sellega, et alati on midagi head süüa olnud. Kuskil ikka on mingi kook või saiakesed.

Oma pere ja kodu üles ehitades tunnen ma iga hetkega üha rohkem, kui oluline on see, et iga nädal valmiks mingi enda tehtud küpsetis. 

Ja üha olulisemaks pean ma ka seda, et ma teeksin toidu algusest lõpuni ise.  Frikadellisupp valmigu ikka algusest lõpuni minu käte vahel, ei mingeid poe frikadelle. 

See aasta sain isegi esimeste hoidistega ise hakkama. Ning arvata on, et see oli alles algus

 Kodule  annab see kokkamine ja isetegemine kohe selle õige  kodu tunde, kui köögist tulevad head lõhnad.

Näiteks ei saa mina nendest inimestest aru, kes ainult väljas söövad. Loomulikult meeldib ka mulle väljas süüa ja lasta ennast kummardada. Kuid kui see oleks igapäevane...Ei mina nii ei suudaks elada. 

Pigem olgu mu kodus ja köögis suur segadus ja ma ise üle pea jahuga koos, kuid vähemalt on mu süda rahul, et kõik see on enda tehtud ja tänu sellele kokkamisele viin ma edasi meie pere traditsioone.

Katike

Oma õnne valaja

Heips!

Uus aasta on kestnud juba 16 päeva ja ma tundsin juba esimestel selle aasta minutitel, et see ei ole kohe üldse mitte minu aasta.

Kuidagi viltu veab kõik. 

Ja kõik on kuidagi nii nagu mulle mitte kuidagi ei sobi. Kõik asjad häirivad mind ja kõige suuremaks häirivaks faktoriks kogu selle kupatuse juures olen ma loomulikult ise.

Mul kohe on selline loomulik anna, et ma suudan ennast üles kütta, isegi siis kui probleem on peaaegu et olematu või polegi teda. Mina  aga suudan selle suureks ajada nagu mammuti.

 Samuti on minu loomulikuks andeks veel jonni ajada. Ma raiun muudkui ühte asja, kuigi lõpus ei usu enam ise ka mida räägin, kuid see ei tähenda, et ma alla annaks.

Noh ja nii see minu uus aastagi algas. 

Mul oli vaja kohe paar intriigi üles keerutada. Loomulikult oli hiljem lõbu laialt, kui ma ise ka aru sain, kui nõme ma ikka vahel olla suudan.

Ja viimasel ajal olen ma hakanud iseendaga tülitsema. Kuna kodus on kõik korras ja polegi nagu mille pärast tülitseda, siis tülitsen ma aegajalt oma sisemise minaga.

Eks see minu nõmetsemine tulebki hetkel sellest, et asjad on tasakaalust paigast ära ja kõige suuremaks mureks on just see, et ma ei ole veel aru saanud, mis täpselt paigast ära on. Tundub, et mul hakkab jälle mingi identiteedikriis saabuma, kus ma ei tea ise ka mida ma tahan.

Ja nii ma siis iseendaga aru ja võitlust peangi.

Või õigemini ma tean küll mida ma tahan, mul on isegi ilus kujutluspilt sellest olemas, kuid tee kuidas sinnani jõuda on natuke ähmane ja see tekitab trotsi.

Täna võtsin ennast kokku ja hakkasin koristama.

 Ma muutun alati hästi tigedaks kui mul kodu korrast ära on või kui asjad on vales kohas. 

No ja täna tegin ma siis kõik oma köögikapid korda ja loopisin võimalikult palju jama minema. Nii mõnus oli seda teha, täiesti teraapiline tegevus oli see!

Ja nagu öeldakse, et killud toovad õnne ja iga üks on meist endale oma saatuse sepp, siis otsustasin ka mina olla iseenda õnne sepp.

Nimelt lõhkusin ma koristamise käigus mulle jõuludeks kingitud suure klaaskausi ära , nii et terve köök oli õnnekilde täis. 

Ja nagu ma eelnevalt juba ütlesin, et see koristamine on täielik teraapiline tegevus, ja killud toovad õnne,  siis nüüd ma tunnen, siin diivanil istudes, et elu on ikka nii ilus ja ma kohe ei oskagi praegu mitte millegi kallal viriseda ega vinguda. 

Justkui nagu tasakaal oleks tagasi tulnud!

Homme vaatan, et  ehk annab veel midagi ära lõhkuda...

Katike

Tehnikavõõras naine

Heips!

Ma pean kohe ausalt üles tunnistama, et ma olen ikka päris kiviaja inimene ja mitte kuidagi ei oska ma nende tänapäeva masinatega ringi käia.

Nimelt oli mul täna soov ühte dvd-d vaadata. 

Kuid kuna minu arvutil puudub selline ava, kuhu see toppida ja dvd mängijat meil ka kodus pole, jäi ainukeseks variandiks see panna playstationi sisse.

Jah, meil on see masin kodus olemas. Ja esimesed suuremad peretülidki on sellepärast maha peetud.

Aga see selleks.

Ühesõnaga oli mul vaja see dvd sinna masinasse toppida. Sellega sain ma ilusti hakkama, kuid kõik ülejäänu oli minu jaoks juba nagu kosmoseteadus. 

No ei osanud mina mitte ühtegi nuppu seal puldi peal vajutada nii nagu vaja. Lõpuks kui ma olin need kõik läbi klõpsinud, osutus neist siiski mingi nupp õigeks, kuid sellest ma aru ei saanud milline. 

Kuid millegi pärast ei tahtnud see masin ikka minuga koostööd teha ja kui ma olin oma 10 minutit neid nuppe seal suvaliselt klõpsinud, andsin ma alla.

Minu närvid on mulle kallimad ja olulisemad kui selle dvd vaatamine.

No ma kohe ei oska nende aparaatidega ümber käia.

Ja mulle ei mahu pähe, kuidas lapsed oskavad neid kasutada. Nad lihtsalt võtavad uue asja kätte ja naks, naks on neil kõik selge, kuidas ja mismoodi midagi kasutada tuleb.

Eelmine aasta ostsin ma endale siis lõpuks nutitelefoni. Et nagu ka ajaga kaasas käia.

 Tegelik  ostmise põhjus oli aga ikkagi see, et vajadusel oleks hea gepsu kasutada, kui me kuskil seiklema peame ja ei peaks eraldi fotokat kaasas kandma.

Selle aparaadi kasutamine valmistas mulle ka algul raskusi.

 Ja kui aus olla, siis pole mul siiani õrna aimugi, mida see telefon kõike ära oskab teha. Ja need äppid, millest kõik jahuvad on mulle täiesti võõras teema ja mul pole neist õrna aimugi.

 Mina kasutan  oma telefoni  ainult helistamiseks ja smside saatmiseks, pildistamiseks ja  vahel ka facebookis kolamiseks. Ja muud ma temaga teha ei oska ja ega väga ei tahagi.

Telefon olgu ikka helistamiseks.

Natuke nõme on see  küll, et ma nii tehnikavõõras olen. Kuid ma lohutan ennast sellega, et paarikümne aasta pärast kolin ma metsa elama ja seal võin ma olla selline kiviaja inimene edasi.

Katike

Minu naabrimehed

Heips!

Minu tänane jutumull tuleb minu naabrimeestes.

Kui ma Rakveres elasin, siis minu korteri taga või üleval või all, elas naaber, kes armastas suitsu teha.

 Seda, et ta suitsu armastas teha, sain ma selle läbi teada, et minu tuppa tuli siis köögis asuva kubu läbi alati natuke suitsulõhna. Kuid kuna seda oli hästi vähe, siis see oli isegi mingil määral mõnus.

Hiljem kui ma Paidesse kolisin, elas vastasmajas üks onu, keda ma alati köögi aknast jälgisin ja eks tema piilus mind samuti nagu mina tedagi.

Kuna ta oli selline tore vana mees, siis ühel  hetkel tekkis mul kohe tunne, et tahaks talle lehvitada. Kuid kahjuks jõudsin  ma enne sealt ära kolida, kui meil lehvitamiseks läks.

Mäletan, et ühel päeval olin ma natuke isegi mures, kuna naabri onu ei olnud akna peal. Hakkasin juba kartma, et äkki on temaga midagi juhtunud, kuid õnneks õhtupoole oli ta tagasi oma positsioonil.

Nüüd siin maal elades on minu naabriteks samuti eestlased.

 Ühel pool seina elavad noored, kes armastavad väga tihti pidu panna ja köögis askeldades on nende tümps väga hästi kuulda. Kuid kui neil on peopäev, siis on lisaks muusikale ka jutukõmin garanteeritud.

Magamistoa seina taga elavad aga ehitajad. Samuti eestased. 

Kuna ma kuulen üsna hästi ja seinad siin lasevad ka hästi läbi, siis kuulen ma nii mõndagi.

Näiteks ühel õhtul oli väga hästi kuulda seda, kuidas naabrimees seina taga norskas. 

Lisaks sellele, et aegajalt pean ma niigi oma voodis hoope jagama, et saabuks vaikus, tekkis mul tunne, et nüüd tuleb hakata ka seina taguma, et naabrimees vaiksemalt magaks. Õnneks aga pole naabrimehe norskamine kordunud.

Eks see korteris elamine ongi selline, et kuigi oma korteris käib privaatelu, tuleb seda siiski natuke naabritega jagada või siis osa saada naabrite elust.

Lugesin kuskilt grupist juttu, kus naised rääkisid kuidas nende korteris seinad läbi lasevad.

 Naine oli ühel õhtul vetsu soovinud minna, kuid kuna sõbrannal oli mees külas, siis naine vetsu ei läinud, kuna ta kuulis, et keegi  on vetsus.  Naine arvas, et tegu on selle mehega. 

Nii ta siis seisis jupp aega jalad ristis, kuni ühel hetkel tuli see sama mees tema selja tagant magamistoast, mitte vetsust. 

Nimelt olid hoopis naabrid need, kes vetsus käisid. Seinad aga lasid nii kõvasti heli läbi, et tekkis tunne, et keegi on nende vetsus.

Sama on ka meil.

 Õhtul ja hommikul kui on vaikus, on  kuulda, kui keegi kuskil vetsus vett peale tõmba.  Oma vetsus olles on samuti vahel kuulda, kui naabrid vetsus käivad.

Nii, et ega ei saa siin  vetsus ka ennast väga privaatselt tunda.

Kuid samas see on tore, kui hääled meie ümber on, kunagi pole siis igav ja üksinduse tunnet ei saa samuti tekkida!

Katike

Jõulu needus

Heips!

Täna võib veel soovida ilusat uut aastat ehk siis ilusat seda aastat!

Tänane jutumull tuleb aga hoopis eelmise aasta kohta.

Kui ma esimest korda oma teise poole maale vanavanematele ülevaatamiseks viisis, tuli meil sinna Lõuna-Eestisse sõita bussiga.

Oi, ma kartsin seda reisi. 

Esiteks sellepärast, et ma ei teadnud, mida minu vanavanemad minu väljavalitust arvavad ja teiseks kartsin ma seda reisi seetõttu, et ma teadsin, et minu teisele poolele ei meeldi bussidega sõita. Ja nendega polnud ta sõitnud ka juba aastaid.

Kuid sel korral tuli nii temal, kui ka minul üle elada ligi 4 tunnine bussisõit.

Kõik algas ilusti ja peaaegu oleks ilusti ka lõppenud, kuid enne koju jõudmist kuskil nii 10-15km, läks buss keset ürgmetsasid katki. Ja kohe nii katki, et see ei liikunud enam ei edasi ega ka tagasi.

Ja nii me siis istusime seal, meie kahekesi ja  veel üks reisija ning bussijuht, kes lisaks minule kirus ja vandus.

Õnneks leidus aga üks hea inimene, kes peale poole tunnist ootamist, meid ilusti kohale viis.

Peale seda juhtumit ütles mu teine poole, et tema pole enam nõus maale bussiga minema.

Selle aasta jõuluplaane või õigemini sõidugraafikut hakkasin ma juba varakult koostama.

 Et sel päeval oleme seal ja siis sõidame sinna ja kindlasti on veel sealt ka vaja läbi käia.

Kõik tundus igati läbimõeldud olevat ja toimivat, kuni selleni, kui plaani realisseerima hakati.

Olime otsustanud, et võtame pealinnast rendiauto, millega siis mööda kodumaad tiirutama hakkama.

Kui minu teine pool helistas mulle, et hakkab sõitma, oli mul igati hea meel, kuid kui 10 minuti pärast tuli uus kõne, et auto oli katki läinud, tekkis mul vaikselt juba paanika.

Paanika tekkis ka mu emmele, sest talle meenus tema eelmise aasta jõuluseiklus. 

Nimelt plaanis ta varakult maale minna, et saaks vanaema aidata. Bussijaamas suurte kompsudega seistes selgus aga, et buss ei sõidagi sel päeval. Ja nii tuligi emmel võtta takso, et sellega pool maad sõita ja hoida pöialt, et ta vähemalt teise bussi peale jõuaks. Õnneks läks tal kõik õnneks.

Kuna mina olin juba eelnevalt ennast Jõgevale sättinud ja kõik plaanid teinud nii, et tema võtab mind sealt peale, ei osanud ma midagi teha, sest ühegi bussiga minek ei tulnud kõne alla, kuna kingitustkott  ja muud kotid, olid lihtsalt nii suured, et bussijuht poleks mind sellega isegi bussi lähedale lasknud vaid oleks soovitanud kohe rekka kuskilt tellida.

Peagi selguski, et auto on nii totaalselt katki, et see ei liigu kuskile. 

Varuvariandiks oli muidugi see, et tuleb võtta uus auto. Siis aga selgus see, et pealinnas on kõik rendiautod välja renditud.

Uskumatu!

Lõpuks läbi imede võluti siiski meile auto välja ja sõit Lõuna-Eestisse võis alata.

Lõpuks jõudsime me siiski maale jõululaua taha, kus lõhnasid kapsad, verivorstid ja kõrvist ning tuba oli täis kõige kallimaid inimesi.

Ma ei julge aga mõeldagi, mis  järgmine aasta meie maale minekut ees võib oodata.

Katike