Heips!
Ma pean kohe ausalt üles tunnistama, et ma olen ikka päris kiviaja inimene ja mitte kuidagi ei oska ma nende tänapäeva masinatega ringi käia.
Nimelt oli mul täna soov ühte dvd-d vaadata.
Kuid kuna minu arvutil puudub selline ava, kuhu see toppida ja dvd mängijat meil ka kodus pole, jäi ainukeseks variandiks see panna playstationi sisse.
Jah, meil on see masin kodus olemas. Ja esimesed suuremad peretülidki on sellepärast maha peetud.
Aga see selleks.
Ühesõnaga oli mul vaja see dvd sinna masinasse toppida. Sellega sain ma ilusti hakkama, kuid kõik ülejäänu oli minu jaoks juba nagu kosmoseteadus.
No ei osanud mina mitte ühtegi nuppu seal puldi peal vajutada nii nagu vaja. Lõpuks kui ma olin need kõik läbi klõpsinud, osutus neist siiski mingi nupp õigeks, kuid sellest ma aru ei saanud milline.
Kuid millegi pärast ei tahtnud see masin ikka minuga koostööd teha ja kui ma olin oma 10 minutit neid nuppe seal suvaliselt klõpsinud, andsin ma alla.
Minu närvid on mulle kallimad ja olulisemad kui selle dvd vaatamine.
No ma kohe ei oska nende aparaatidega ümber käia.
Ja mulle ei mahu pähe, kuidas lapsed oskavad neid kasutada. Nad lihtsalt võtavad uue asja kätte ja naks, naks on neil kõik selge, kuidas ja mismoodi midagi kasutada tuleb.
Eelmine aasta ostsin ma endale siis lõpuks nutitelefoni. Et nagu ka ajaga kaasas käia.
Tegelik ostmise põhjus oli aga ikkagi see, et vajadusel oleks hea gepsu kasutada, kui me kuskil seiklema peame ja ei peaks eraldi fotokat kaasas kandma.
Selle aparaadi kasutamine valmistas mulle ka algul raskusi.
Ja kui aus olla, siis pole mul siiani õrna aimugi, mida see telefon kõike ära oskab teha. Ja need äppid, millest kõik jahuvad on mulle täiesti võõras teema ja mul pole neist õrna aimugi.
Mina kasutan oma telefoni ainult helistamiseks ja smside saatmiseks, pildistamiseks ja vahel ka facebookis kolamiseks. Ja muud ma temaga teha ei oska ja ega väga ei tahagi.
Telefon olgu ikka helistamiseks.
Natuke nõme on see küll, et ma nii tehnikavõõras olen. Kuid ma lohutan ennast sellega, et paarikümne aasta pärast kolin ma metsa elama ja seal võin ma olla selline kiviaja inimene edasi.
Katike
No comments:
Post a Comment