Heips!
Ja ongi käes, kevad ma mõtlen!
Täna ujutas väljas ja linnud lausid nagu pöörased.
Mul on nii hea meel, et mul on lõppude lõpuks olemas seksikad kummikud, sest nendega on ikka ülimõnus läbi suurte porilompide minna.
Nii kui päike ennast pilve tagant täna välja ajas, tundsin ma kuidas mul tuleb energiat. Muidu olen siin nagu suur unekott, kes ainult magaks ja liiguks voodi ja külmkapi vahet. Nüüd aga päikest nähes, tahtsin kohe õue ja põranda- tolmulapp käisid ka käes kuidagi ülikiiresti.
Ja linnud, oi need kohe oskavad laulda ja tuju heaks teha!
Kuigi jah, mitte alati.
Nimelt on meie magamistoa akna all üks hullumeelne tihane, kes armastab hommikuti kelle nelja paiku laulma hakata.
Kuigi ma ise tõusen ka alati umbes sellele ajal, sest tahan olla tubli naine, kes enne mehe ärakamist võileivad valmis teeb, meeldiks mulle ikka ise ärgata, või siis teise poole äratuskella helina peale ärgata, mitte ühe meeletult kõvasti laulva linnu hääle peale.
Ühest küljest on see tema laulmine armas, kuid kuna ma olen nii ärksa unega, et kuulen sedagi kui naabrimees aevastab teisel pool seina, siis hullumeeleselt laulev linnuhääl on minu kõrvade jaoks juba nagu trompeti heli.
Aga jah, palju pole jäänud, kui saab juba seda kevade lõhna ka nuusutada...ma loodan
Katike
No comments:
Post a Comment