Olgem tänulikud

Heips!

Paar kuud tagasi kukkus minu tädi libeduse tõttu maha. Õnneks midagi hullu peale väikese peapõrutuse ei juhtunud. 

Hakkasin siin mõtlema, et tegelikult on need õnnetused ju nii lihtsad tulema ja iial ei tea kus või kuna või kellega midagi võib juhtuda. 

Hea on, kui kõik lõppeb väikese ehmatuse või traumaga, kuid on ju ka neid õnnetusi, mis lõppevad eluaegse vigastuse või isegi surmaga.

                                                                                     

Süütu kukkumine võib lõppeda tõsise peatraumaga või selgroo-kaelalüli murumisega võib teab veel millega ja inimene on eluaegne voodihaige. Keha võib muutuda liikumatuks või siis mõistus kaob.

Jube!

Ja tegelikult ei olegi meil midagi väga teha. Loomulikult saab olla ettevaatlik ja kaitsta ennast igasuguste kaitsevahenditega, kiivrid, turvavööd, kaitsmed, kuid kui õnnetus tuleb, siis ta ikkagi tuleb.

Sellepärast tuleks meil elada iga päev õnnelikult ja nautida seda, et me olemte terved, sest mitte kunagi ju ei tea, kaua see kestab. 

Samuti tuleb olla tänulik selle eest, et meie lähedastega on kõik korras, sest nende elukvaliteet ja heaolu mõjutab paljuski ka meie elu. 

Hoidke ennast ja teisi ja olgem tänulikud!

Katike