Kapi sisu

Heips!

Mäletan, et kõrgkooli ajal oli meil vaja kirjutada essee tervislikust toitumisest, mille pidi ülesehitama enda menüü põhjal.

Tol hetkel oli minu menüü põhikomponendeks mitmeviljapudrud ja alati oli mul külmkapsi olemas õunad, kurk ja tomatid.

Kuna ma elasin üksi ja liha pole mulle kunagi väga maitsenud, siis ei pidanud ma seda ka oma menüüsse lisama. Kui selline kiskjalik isu  ka siis peale tuli, käisin kuskil väljas liha söömas.

Nüüd aga on minu külmkapi ja ka muude kappide sisu ikka täielikult muutunud.

Kurk, tomat ja õunad on endiselt mul kapis olemas. Kuid ilmtingimata peab mul  nüüd kapis olema ka  jahu, margariin ja pärm ning munad. Kui need asjad on olemas, siis meie pere nälga ei jää.

Tänagi ühildasingi ma omavahel pärmi ja jahu ning paar tundi hiljem oli meil köögis kausi täis moskva saiu, taldriku täis õuna-kaneeli rulle ja kaneelisaiakesi.

Kõrgkooli ajal oleks ma küll kõva häälega selle jutu peale naernud, kui keegi oleks mulle öelnud, et ma nii palju aega hakkan köögis veetma, nagu ma seda nüüd teen. Aga see täitsa meeldib mulle nüüd. Eriti siis kui lõpp tulemusega rahule jään.

Eks see küpsetamise ja kokkamise geen on mul vanaemalt pärit. 

Väikesest peale olena ma harjunud sellega, et alati on midagi head süüa olnud. Kuskil ikka on mingi kook või saiakesed.

Oma pere ja kodu üles ehitades tunnen ma iga hetkega üha rohkem, kui oluline on see, et iga nädal valmiks mingi enda tehtud küpsetis. 

Ja üha olulisemaks pean ma ka seda, et ma teeksin toidu algusest lõpuni ise.  Frikadellisupp valmigu ikka algusest lõpuni minu käte vahel, ei mingeid poe frikadelle. 

See aasta sain isegi esimeste hoidistega ise hakkama. Ning arvata on, et see oli alles algus

 Kodule  annab see kokkamine ja isetegemine kohe selle õige  kodu tunde, kui köögist tulevad head lõhnad.

Näiteks ei saa mina nendest inimestest aru, kes ainult väljas söövad. Loomulikult meeldib ka mulle väljas süüa ja lasta ennast kummardada. Kuid kui see oleks igapäevane...Ei mina nii ei suudaks elada. 

Pigem olgu mu kodus ja köögis suur segadus ja ma ise üle pea jahuga koos, kuid vähemalt on mu süda rahul, et kõik see on enda tehtud ja tänu sellele kokkamisele viin ma edasi meie pere traditsioone.

Katike