Heips!
Uus aasta on kestnud juba 16 päeva ja ma tundsin juba esimestel selle aasta minutitel, et see ei ole kohe üldse mitte minu aasta.
Kuidagi viltu veab kõik.
Ja kõik on kuidagi nii nagu mulle mitte kuidagi ei sobi. Kõik asjad häirivad mind ja kõige suuremaks häirivaks faktoriks kogu selle kupatuse juures olen ma loomulikult ise.
Mul kohe on selline loomulik anna, et ma suudan ennast üles kütta, isegi siis kui probleem on peaaegu et olematu või polegi teda. Mina aga suudan selle suureks ajada nagu mammuti.
Samuti on minu loomulikuks andeks veel jonni ajada. Ma raiun muudkui ühte asja, kuigi lõpus ei usu enam ise ka mida räägin, kuid see ei tähenda, et ma alla annaks.
Noh ja nii see minu uus aastagi algas.
Mul oli vaja kohe paar intriigi üles keerutada. Loomulikult oli hiljem lõbu laialt, kui ma ise ka aru sain, kui nõme ma ikka vahel olla suudan.
Ja viimasel ajal olen ma hakanud iseendaga tülitsema. Kuna kodus on kõik korras ja polegi nagu mille pärast tülitseda, siis tülitsen ma aegajalt oma sisemise minaga.
Eks see minu nõmetsemine tulebki hetkel sellest, et asjad on tasakaalust paigast ära ja kõige suuremaks mureks on just see, et ma ei ole veel aru saanud, mis täpselt paigast ära on. Tundub, et mul hakkab jälle mingi identiteedikriis saabuma, kus ma ei tea ise ka mida ma tahan.
Ja nii ma siis iseendaga aru ja võitlust peangi.
Või õigemini ma tean küll mida ma tahan, mul on isegi ilus kujutluspilt sellest olemas, kuid tee kuidas sinnani jõuda on natuke ähmane ja see tekitab trotsi.
Täna võtsin ennast kokku ja hakkasin koristama.
Ma muutun alati hästi tigedaks kui mul kodu korrast ära on või kui asjad on vales kohas.
No ja täna tegin ma siis kõik oma köögikapid korda ja loopisin võimalikult palju jama minema. Nii mõnus oli seda teha, täiesti teraapiline tegevus oli see!
Ja nagu öeldakse, et killud toovad õnne ja iga üks on meist endale oma saatuse sepp, siis otsustasin ka mina olla iseenda õnne sepp.
Nimelt lõhkusin ma koristamise käigus mulle jõuludeks kingitud suure klaaskausi ära , nii et terve köök oli õnnekilde täis.
Ja nagu ma eelnevalt juba ütlesin, et see koristamine on täielik teraapiline tegevus, ja killud toovad õnne, siis nüüd ma tunnen, siin diivanil istudes, et elu on ikka nii ilus ja ma kohe ei oskagi praegu mitte millegi kallal viriseda ega vinguda.
Justkui nagu tasakaal oleks tagasi tulnud!
Homme vaatan, et ehk annab veel midagi ära lõhkuda...
Katike
No comments:
Post a Comment