Minu kadumise põhjuseid on olnud kaks.
Esimeseks ja vist ka kõige suuremaks põhjuseks oli laiskus, mis mind siin vihmaste ilmadega tabas. Ning teiseks põhjuseks oli äkkvisiit kodumaale.
Nüüd olen ma aga tagasi.
Tänane jutumull ongi seotud kodumaaga.
Kuigi reis Lõuna-Eestisse pole just kõige lühem ja kergem, tunnen ma iga kord sinna jõudes, et see raske tee tasus ennast ära.
Ma ei kujutaks oma elu ettegi, kui ma ei saaks sinna minna.
Viimasel paaril aastal olen märganud, et kui koduni on jäänud viimased 10km hakkab minu süda sees värisema ja selline ärevus poeb hinge. Ma ei teagi,millest see tuleb, kas sellest, et ootus ja nägemis- ärevus, rõõm on nii suur või tekib see sellest, et maale jõudes avaneb justkui uus maailm.
Ma olen kuradima õnnelik, et ma olen maalt pärit ja, et mul on koht kuhu ma saan alati varjuda linna elu ja jamade ees!!!
Koht, kus aeg liigub hoopis muid radasid kui linnas.
Muidugi teeb mind kurvaks, kui ma näen, et sealne elu hääbub ja seal on raske elada, kuid samas see hääbumine ja raskused ongi just need, mis teevad selle elu imeliseks.
Linnas on kõik asjad käe-jala juures. Igasugused mugavused on olemas ja justki nagu mitte millegi pärast peale raha ei peagi siin muretsema. Kui on raha on ka kõik muud asjad olemas.
Maal on aga elu teisti.
Muidugi on ka seal rahamuresid kuid siiski on seal rahast palju olulisemad naabrid ja üksteise aitamine, tervis, töötahe ja jõud. Jõud vastu panna raskustele.
See kui ma saan maale minna ja seal jalga tõmmata kalossid, kui ma saan kaevust vett tõmmata või muru niita, peenraid rohida, lund rookida, poes käia, aiast puu- ja põõsa saadusi võtta või siis aiamaalt kiskuda välja üks porgand, mis hoolimata mõnest mullaterast kohe hamba alla läheb,annab nii palju jõudu, et edasi elada.
Maal ei loe mitte kellegi jaoks milline sa välja näed. Seal on muud väärtused, mida ma ei oskagi sõnadesse panna. Seal on kõik teisiti, ka inimesed ja nende hoiakud.
Ma olen aastaid näinud, kuidas naabrimees küsib võlgu, kuidas poe juures on samad näod, kes ootavad kellaaega, mil märjukest osta, kuidas bussis sõidavad ikka ühed ja samas näod, kuidas bussijuhile lehvitatakse, kui see mööda sõidab, kuidas mõni mees käib kogu aeg samade riietega või on habemesse kasvanud peale suuremat pidu, kuidas pensonipäev on muutunud suursündmuseks, kuidas laupäeva õhtuti saunakorstnad suitsevad, kuidas inimesed aitavad üksteist ja saadavad üksteisele terviseid, kuidas küla koerad hauguvad kui keegi kuskil liigub ja kuidas inimesed muretsevad kui näevad kiirabi autot sõitmas või kui kellegagi on midagi juhtunud, kuidas tuult, vihma ja lund trotsides sõidetakse rattaga poe juurde, kuidas inimesed vaatamata raskustele muutuvad külliga päev vanemaks ja kortsulisemaks, kuid samas ka tugevamaks ja üha väärtuslikumaks, ja kallimaks, kelle käest on nii, nii palju õppida
Seekord kui ma maal käisin ja õhtul kassi välja läksin laskma, jäin trepi peale kuulama.
Minu ümber oli vaikus.
Ma pole ammu enam sellist vaikust kuulnud, mida ma siis kuulsin.
Ma tundsin ja kuulsin, kuidas loodus puhkas.
Minu silme ette tuli pilt sellest, kuidas putukad ja mutukad ennast ööunne sätivad, kuidas ämblikud oma võrku hästi vaikselt koovad, et mitte teisi segada, kuidas öökull vaikselt oma pead keerab ja jälgib, kas kõik on nii nagu vaja, kuidas lilleõied oma kroonlehed veelgi tugevamat üksteise vastu seovad ja kuidas tammelehed vaikselt öömuusikat loodusele laulavad.
See vaikus ja pimedus, mis oli saabunud oli lihtsalt imeline!
Ma seisin ja kuulasin ning hingasin kogu seda rahu enda sisse.
Need minutid, mis ma seal ukse peal kõõludes seisin olid imelised, ma pole enam ammu midagi nii ilust näinud ja kuulnud!
Ma olen nii õnnelik, et ma saan seda kõike kogeda ja, et maailmas on olemas veel selliseid kohti mida ei ole see kiirustav maailma ära rikkunud!
Ja ma loodan, et meil kõigil on olemas selline koht, kus saaks käia sead vaikust kuulamas!
Katike
No comments:
Post a Comment