Paine

Heips!

Järgmised read on pühendatud mu kallile sõbrannale, kes teab, millest käib jutt.

Ma seisan ja ootan ja loodan,

kuid ikka pole sind siin.

Ma ootan ja loodan ja seisan,

püüan mõtteid sust eemale heita.

Ma loodan ja seisan ja ootan,

mu hinge on pugenud saatan.

Miks lahti ma sinust ei saa,

kas üldse armastadki mind sa?

Miks mõttes oled mul üha,

ei veeda me ju koos ühtki püha?

Miks ikka igatsen sind ma,

kuid sisimas tean, 

tegelt ei tahagi mind sa?

Miks raske on mul sinuta?

Miks raske on mul sinuga?

Miks?

Miks unustada end ei lase sa?

Ma tahan lõpuks õnnelikult elada!

Sa oled mu peas kui paine,

mu ellu ilmud alati kui laine.

Sa tule kui kohisev ja erutav merelaine

ja kaod alati  kui käes on mõõnalaine.

Su peale loota ma ei saa,

seda ammu oma nahal tunda olen saand.

Sa hetkeks õnnelikuks teed mind 

siis kaod ja  ma ei näe jälle sind.

Su hellust, käsi vajan ma, 

kas seda sama tunned sa?

Kas tunned, et sind ihaldan ja vajan

või sinu jaoks ma lihtsalt tühjalt kajan?

Sind unustada püüan, 

abigi ma hüüan, 

kuid ikka painab mind see asi, 

kui minu ümber on su käsi.

Miks teed mu aina haiget sa,

miks ei lase sa mul elada?

End õnnelikult tunnen end,

kui ükse lävel näen sind,

Siis maailma ilusaim  on see koht,

kuid tean, meid varitseb taas oht.

Sa peagi jälle oled läind

ja minu pisaraid sa ei näind,

End nutta võin ma tühjaks,

kuid siiski sind kallistustega üle kuhjaks.

Kuid sa ei tule tagasi mu juurde,

oled läinud jälle linna suurde.

Sa haiget tegid jälle mulle,

et taas ma mõelda saaksin sulle.

Mu elu tühi on kui kõrb 

ja tunne on nii närb.

Sind unustada tahan ma,

miks kaasa küll ei aita sa?

Sa aina haiget teed mul,

sest armastus mu vastu puudub sul.

Ma endas jõu pean leidma

ja kogu selle elu heitma.

Ma unustama pean sind,

et õnnelikuna näeksid mind.

Meil ühine ei ole tee,

see kurvaks teeb mu meele,

kuid ennast päästma pean, 

sest ohvriks sina mind vaid sead!

Katike