Ahoi!
Minu teine pool räägib juba ammu, kuidas talle Moskva saiad meeldivad.
Kuna ta rääkis seda nii innustunult ja unistavalt, otsustasin siis olla hea naine.
Kuigi hirm oli suur, selline tunne oli, nagu see oleks mingi tähtis eksam mul. Tahtsin ju igati olla tubli kokk.
Võtsin siis oma jahukoti, poti ning hakkasin tainast tegema. Nina pidi arvutis olles, otsisin veel selle õige keedukreemi retsepti ka üles ning hinge kinni hoides segasin pliidi peal aina pakseaks minevat kreemi.
Kõik oli juba nagu peab, kuid kui ma ühel hetkel ahju vaatasin, selgus, et minu pisikesed saiakased olid sooja käes kerkinud hiigelsuurteks.
Loomulikult läks mul kohe tuju ära.
Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Nii tuligi minu teine pool kööki, piilus ka ahju ja ütles:"Need ei ole jah mitte Moskva saiad vaid need on juba Ukraina saiad".
Ja minul läks tuju kohe paremaks.
Lõpuks õnnestus mul lisaks Urkaina saiadele teha ikka ka paar pannitäit Moskva saiu.
Ning nagu selgus, maitsesid mõlema suurlinna saiad minu teisele poolel väga.
Kui ma lõpuks kööki oma suurest küpsetamisest koristama hakkasin, tuli minu teine pool ja kallistas mind. See kallistus oli nii tugev, et ma mõtlesin, et lähen kohe pooleks.
Kuid kui ma ka oleks sel hetkel pooleks läinud, oleks minust järele jäänud kaks väga õnnelikku naist. Nüüd aga on minust järel üks suur ja õnnelik naine (kes vist õige pea peab jälle suurlinna saiu tegema hakkama).
Katike
No comments:
Post a Comment