Heips!
Käisin üks päev poes ja nägin kuidas lapsevankriga naine läbi turvaväravate väljudes poemüüjale silma jäi, sest väravad hakkasid piiksuma.
Lühikese ülevaatuse käigus poemüüja naise vankrist ja kotist küll midagi ei leidnud, kuid kutsus siiski turvamehed, kes siis naisega pikemalt ja lähemalt rääkima hakkasid.
See meenutas mulle minu olukorda, kui ka mina turvaväravad piiksuma panin.
Esimest korda kui ma need piiksuma panin vaatas poemüüja mulle silma ja küsis, et kas mul on kotis midagi. Tegin kohe oma käekoti lahti ja näitasin, et ei ole. Õnneks lubas müüja mul poest lahkuda.
Teine kord kui ma uuesti väravad piiksuma panin sattusin ka õnneks väga mõistliku müüja otsa, kes küsis, et kas mul on kotis midagi. Raputasin pead ja hakkasin kotti avama, mille peale tema ütles, et ah pole vaja.
Koju jõudes rääkisin oma teisele poolele, et väravad piiksuvad minu peale.
Koti ülevaatusel selgus, et mina käisin uhkelt ringi varastatud kotiga. Nimelt olid koti sees turvaribad ilusti alles, mis siis panidki väravad piikusma.
Ise aga ma olin ostnud selle koti eelnevat kirparilt, muidugi selle peale tulemata, et see võiks varastatud olla.
Jumal tänatud, et me need turvaribad kodus avastasime, sest kui mulle oleks ka turvamees poes kutsutud, siis ma arvan, et ma oleks siiani seal turvaruumis ja püüaks neile seletada, et mina ei ole seda kotti varastanud.
Nüüd kui ma kuskilt midagi ostan, siis vaatan ikka kõik sahtlid, lukud hoolikalt läbi ja igaks juhuks vist peaks sõnaraamatut ka kaasas kandma hakkama, et kui pean äkki kuskil ennast kaitsma hakkama.
Katike
No comments:
Post a Comment