Heips!
Siin kaugel eemal oma perest ja sõpradest mõistan ma iga päevaga üha enam, kui oluline on kuhugi kuuluda.
Mul ei ole palju selliseid sõpru, kelle peale ma alati loota saaksin, kuid need, kes mul on, on lihtsalt PARIMAD!
Võib kuluda nädalaid ja vahel isegi kuid kui ma nendega ei suhtle, kuid sellest ei muutu mitte midagi.
Nad on alati minu südames. Nendega üle pika aja rääkides või kohtudes on rõõm alati suur.
Viimased 2-3 aastat on meeletult kiiresti läinud ning selle aja jooksul on ka nii palju asju juhtunud.
Kui ma mõtlen selle peale, milline ma olin need mõned aastad tagasi ja milline ma olen nüüd, siis ma saan aru, et need kaks inimest on ikka täiesti erinevad.
Ja sama võib öelda ka minu sõprade kohta. Kuigi me kõik arenema ja liigume oma elus erinevate tempodega, oleme me siiski nende viimaste aastte jooksul väga suuri ja olulisi samme oma elus teinud,mis on meid ka muutnud.
Siin kaugel olles on vahel nii hea vaadata tagasi sellele ajale, mis on olnud. Ja meenutada seda, mida kõike on koos tehtud.
Üks õhtu raadiost kuulates ühte oma lemmiklugu, meenus mulle see, kuidas ma oma sõbrannadega peol käisin ja mina selle loo saatel keset saali üksinda tantsisin.
Ja kas ma tundsin siis häbi või ennast imelikuna?
Loomulikult mitte.
Kui ma saaksin nüüd uuesti tantsida keste saali üksinda, kas ma siis tunneks ennast imelikult?
Ei!
Või kui ma 40-50 aastaselt keset saali üksi tantsin, kas ma siis tunnen ennast imelikuna?
Ei tunne!
Ja miks ma ei tunne, just sellepärast ei tundnud ma aastaid tagasi ennast imelikuna ega tunne ka tulveikus, kuna minu kõrval on mu sõbrad ja ma tean, et ma olen üks nendest. Ma kuulun nendega kokku.
Nemad aktsepteerivad mind just sellisena nagu ma tegelikult olen. Isegi siis kui ma vahel teen selliseid tegusid, mida on raske mõista või teen asju, ilma nendega jagamata, ma tean, et nad ei keera mulle mitte kunagi selga.
Nad on alati mul olemas!
Ja mina olen kaneilalati olemas!
Katike
No comments:
Post a Comment