Ahoi!
Eile õhtul eeldasin mina, et täna tuleb vaikne päev ja saan olla kodune.
Kuid nagu ikka, siis kõik läks teisti.
Siis kui mul just hakkas mõnus lõunauinak tulema, helises telefon ja selgus, et ma pean jälle sinna "toredasse" asutusse minema, kus ma vist olen juba poole oma elust veetnud.
Kuna järjekord oli üsna pikk, sain rahulikult istuda ja vaadata inimesi.
Ja noh vaatepilt oli igati vägev.
Kaks naist seisid info järjekorras kuni üks neist väsis ja istus korraks maha. Selle peale tõusis aga meie kõravalt kohe uus naine, kes läks järjekorda seisma.
Eelnevalt maha istunud naine nägi seda ja jooksis kohe oma koha peale tagasi ja hakkas õiendama, et see on tema koht.
Jube vahva oli vaadata, kuidas kaks kuskil 50-60 aastast naist seisid lõpuks üksteise kõrval ja ootasid justkui stardipauku, et kumb nüüd ennem nõu küsima saab minna.
Mingi hetk tuli asutusse üks naine, kes soovis ühte blanketti. Kahjuks aga olid kõik soovitud blanketid otsa saanud.
Naine läks info järjekorda, küsis eelpool seisvate naiste käest, et kas nad laseksid ta ettepoole, kuna tal on vaja ainult ühte blanketti, kuid need kaks olid kindlad kui raudtalad ja ei liikunud paigast ega lasknud seda naist ette.
Silmaga oli näha, kuidas see naine muutus aina tigedamaks.
Lõpuks läks ja koputas ta ühe ametniku ukse peale, kuid sealtki sai ta vastuse, et oota edasi.
Lõpuks kui see naine oli umbes 20 minutit seal ähkinud ja puhkinud suurest vihast, et ta ei saa soovitud blanketti nii kiiresti kui ta tahtnud oleks, tuli ametnik ja andis talle selle.
Seejärel selgus, et neid tema jaoks vajaminevaid blankette isegi oli, kuid need olid sahtlis ja sealt ei oska ju ometi keegi otsida.
Naine haaras oma blanketi ja läks minema.
Õnneks saime ka meie peagi löögile ja asjad korda ning lõpuks ometi saan ma vedeleda diivanil ja ausalt siit ma täna enam mitte kuhugi ei liigu.
Kui siis ainult sellisel trajektooril diivan-vets-külmkapp-magamistuba.
Katike
No comments:
Post a Comment