Heips!
Kui ma sügisel Soome tulin, oli mul maja juures üks väike pood.
Nüüd oma pessa kolides, on mul aga kaks suurt kaubanduskeskust kohe maja juures.
Ja tuleb tunnistada, et see shoppamine on tõesti üks naiste töö ja stressi maandav.
Kui ma varem pidin sinna pisikesse poodi minema, siis ma tundsin, kuidas mul tuli juba oksemaitse suhu. See pood oli nii väike ja ma oleks võinud kinnisilmi ka võinud sealt vajalikud asjad ära osta.
Kuid nüüd avastan ma iga poes käiguga ikka uusi ja uusi asju poest.
Ja ma tõesti naudin seda, et pean seal meeletute riiulite vahel liikuma ja saan valida erinevate tootajte vahel, millist sobilikku kaupa ma siis tegelikult tahan.
Kuid mis on igas poes, olgu see siis väike või suur ühine,on see,et alati on seal järjekorrad.
See on lausa uskumatu, kui pikad need järjekorrad on ja enamus ajast poes käimisele kulubki seal kassas seismisele.
Varem hädaldasin ma kodumaal, kui kassas oli kolm-neli inimest minu ees. Kui ma aga siin satun kassase, kus on minu ees kolm-neli inimest, on mul vedanud.
Ja ma ei saa öelda, et 20st kassast töötaks ainult 5, tavaliselt on ikka enamus kassasid tööl, kuid inimeste hulk poodides on ikka meeletu.
Ning endiselt tõusevad mul ihukarvad püsti, kui ma kuulen eepool ostajate ostusummasid 50 eurot ja 75 eurot...
Jubee!
Kui ma enda ostetud kauba numbreid näen, ega siiski mul need karvad just eriti ligi keha pole...
Tänagi läksin ma poodi, et ostan paki makarone ja porgandeid, et õhtul suppi teha.
Kuid poes selgus, et kindlasti on mul veel seda ja seda ning loomulikult ka seda vaja ning lõpp tulemus oli see, et taaskord oli minu kott raske, arve suur ning poes käigule kulus 1,5 tundi.
Kuid koju jõudes oli kohe kuidagi palju kergem olla.
Ma ei tea kas see tuli sellest, et pangakaardil on nüüd ka kergem olla, sest summa seal peal on väike või tuli see sellest, et ma seal riiulite vahel sain ma oma shoppamis isu rahuldatud, aga kuidagi mõnus on nüüd olla.
Katike
No comments:
Post a Comment