Ahoi!
Täna tegin ma midagi sellist, mis ühest küljest oli täiesti süütu, kuid minu jaoks nii jõhker ja jube.
Nimelt oli mul vaja kaisukaru ära pesta.
Pesumasinasse ma teda siiski ei julgenud panna ja nii tuligi ta kraanikausis ära pesta.
Kuna ma kardan endiselt igasuguseid pisikuid, siis on minu meeest elementaarne, et poest ostetud asjad tuleb enne kasutamist ära pesta. Sama käis ka selle karu kohta.
Poes ju kõik näperdavad asju ja kuidas ma siis kasutan seda teiste poolt pisikuid täis asju, veelgi enam, kuidas ma selle endale kaissu võtan?
Väkk ju.
.jpg)
Samamoodi nagu ma usun pisikutesse, usun ma ka sellesse, et mänguasjadel on hing. Mida rohkem nende eest hoolitseda ja nendega suhelda, seda rohkem muutuvad nad sõbralikumaks ja elavamaks.
No ja just see tegigi selle karu pesemise nii raskeks.
Panin mõmmiku kraanikaussi ja siis lasin vee jooksma.
Kõik oli ok, kuid kui ma pidin tema pea vee alla suruma, siis tekkis mul küll tõrge.
No kuidas ma panen ta pea vee alla, seda enam, et ta vaatas mind nii õnnetu näoga ja tema silmadest oli võimalik välja lugeda, nagu ma oleks nüüd karu uputaja.
Tegin siiski südame kõvaks ja vabandasin ette ja taha ning rääkisin karule, miks ma seda tegema pean, ning, et ka mina pean ennast pesema ja märjaks tegema, kuigi seda vahel ehk ei tahakski.
Mõni peab mind kindlasti nüüd natuke imelikuks, kuid see jutt karuga vähendas natukenegi minu süümepiinu.
Nüüd aga istub mõmmik kraanikausi serval, äärmisel õnnetu näoga ja ootab, millal ta enam ei tilgu ning ta võib radika peale sooja tulla ning hiljem juba õhtul voodisse pugeda.
Katike
No comments:
Post a Comment