Sportlikud päevad

Heips!

Viimasel ajal on jälle mega tempo olnud ja pole aega olnud kirjutada. 

Nädalavahetus möödus külaliste lainel ja praegu on selline tunne, nagu nädalavahetust poleks olnudki, sest see läks lihtsalt nii kiiresti.

Pühapäeva hommik algas meil kõigil äärmiselt sportlikult.

Peale hommikusööki läksime välja jalutama. Ja peale seda läks juba spordi nautimiseks.

Ehk siis võtsime suuna spordihalli juurde. 

Esimeses hallis nägime 10-12 aastaseid poisse, kes jalgpalli taga ajasid. Tore oli kohe vaadata,kui suure innuga nad pühapäeva hommikul sporti teevad.

Järgmiseks spordialaks, mida me nautsisime oli jäähoki. Ja vot see oli vaatepilt!

Suur jäähall oli jagatud mitmeks osaks. Meie silmi ja hinge rõõmustas see osa, kus tudisevate jalgadega uisutasid 3-5 aastased poisid.  

Nüüd ma tean, et kui mul on paha tuju, siis lähen ma nende trenni vaatama.

 Tean, et pole ilus naerda, kui keegi kukub, kuid see vaatepilt kuidas need põnnid vahel kõhuli, vahel pepuli kukkusid, oli lihtsalt nii äge vaatepilt.

Lapsevanemad olid muidugi ennast vastavalt riietanud, mütsid,kindad, sallid. Kuid kuna meie olime üsna kevadiselt riides, läksime me ennast  peale 15 minutilist vaatamist välja soojendama. 

Silmailu pakkusid meile ka väikesed iluuisutajast tüdrukud, kes samuti väga usinalt trenni tegid.

Üks lapsevanem kasutas oma lapse trenni aega väga kasulikult ja vaatas oma tahvelarvutist samal ajal mingit seriaali.

Meie sportliku jalutsukäigu, mis oli kuskil 3-4 kilomeetrit lõpetas bowlingu vaatamine.

 Uskumatu, et seda mängu on ka nii võimalik mängida, et ükski pall ei veere renni.

Õhtuks olime me kõik ikka üsna läbi omadega ja tuleb tunnistada, et ega tänanegi hommik väga pühapäevasele alla ei jäänud.

Täna me küll mööda spordihalle ei jooksnud, kuid ühest poest teise jooksmine teeb enamvähem sama välja.

Lõpuks leidsime me teleka aluse, mida kohe kindlasti oli vaja osta (mina küll seda siiani nii ei arva, aga jah..).

Kui raha oli makstud ja kapp osadena kätte saadud, selgus meie üllatuseks, et see on nii raske.

 Uskumatu, et tänapäeval tehekase veel ka sellist mööblit, mis polegi soome papist ja vineerist. Ma arvasin, et kõikmööbel on juba selline,mis ausõna peal püsti püsib.

Kapp siis kaalus kokku ligi 50kg.

Kahjuks aga ei olnud kapi tassimisel  minust peale targutamise eriti muud kasu.

Ega siis muud, kui  tekitasime süsteemi.

Süsteem nägi välja selline, mina seisin ühe kapiosa juures seni kuni teist kapi osa viidi edasi, siis läksin teise kapi osaga eelmise tüki juurde ja nii me edasi liikusime, samm  sammu ja kapitüki järel.

 Sel hetkel kui ma hakkasin liikuma ühe kapi osa juurest teise, suutis üks mammi, kes oma koera jalutas meie teisest kapi osast mööda minna ning loomulikult ei taksitanud ta oma koera, kes leidis, et posti najal oleva kapi peale võiks  ta jalga tõsta.

Küll hea, et asju ikka pakendatakse paksude karpide sisse.

Nüüd aga on terve minu elutoa põrandad täis kapi tükke ja käib meeletu pusle kokkupanek.

Katike

Karu uputaja...

Ahoi!

Täna tegin ma midagi sellist, mis ühest küljest oli täiesti süütu, kuid minu jaoks nii jõhker ja jube.

Nimelt oli mul vaja kaisukaru ära pesta.

Pesumasinasse ma teda siiski ei julgenud panna ja nii tuligi ta kraanikausis ära pesta.

Kuna ma kardan endiselt igasuguseid pisikuid, siis on minu meeest elementaarne, et poest ostetud asjad tuleb enne kasutamist ära pesta. Sama käis ka selle karu kohta.

Poes ju kõik näperdavad asju ja kuidas ma siis kasutan seda teiste poolt pisikuid täis asju, veelgi enam, kuidas ma selle endale kaissu võtan? 

 Väkk ju.

Samamoodi nagu ma usun pisikutesse, usun ma ka sellesse, et mänguasjadel on hing. Mida rohkem  nende eest hoolitseda ja nendega suhelda, seda rohkem muutuvad nad sõbralikumaks ja elavamaks.

No ja just see tegigi selle karu pesemise nii raskeks.

Panin mõmmiku kraanikaussi ja siis lasin vee jooksma. 

Kõik oli ok, kuid kui ma pidin tema pea vee alla suruma, siis tekkis mul küll tõrge.

 No kuidas ma panen ta pea vee alla, seda enam, et ta vaatas mind nii õnnetu näoga ja tema silmadest oli võimalik välja lugeda, nagu ma oleks nüüd karu uputaja.

Tegin siiski südame kõvaks ja vabandasin ette ja taha ning rääkisin  karule, miks ma seda tegema pean, ning, et ka mina pean ennast pesema ja märjaks tegema, kuigi seda vahel ehk ei tahakski.

Mõni peab mind kindlasti nüüd natuke imelikuks, kuid see jutt karuga vähendas natukenegi minu süümepiinu.

Nüüd aga istub  mõmmik kraanikausi serval, äärmisel õnnetu näoga ja ootab, millal ta enam ei tilgu ning ta võib radika peale sooja tulla ning hiljem juba õhtul voodisse pugeda.

Katike

Armumine võlu ja valu

Heips!

Kevad ongi kohe, kohe käes. Kuigi kalendri järgi saabus see juba mitu päeva tagasi, siis väljas käies väga ei julge veel öelda ja tunda, et ta kohale  on jõudnud.

Koos kevade saabumisega, saabub ju ka see ilus aeg, kui mehed hakkavad silmadega otsima miniseelikuid ja naised õhkavad iga järele vaadatud pilgu järgi.

Ja siis peagi lendavadki liblikad nii õhus kui ka kõhus...

See on ikka tõesti uskumatu, kuidas naistele mõjuvad ilusad sõnad ja igasugused lubadused.

Ma julgeks öelda, et kõik naised on naiivsed, kes vähem, kes rohkem. Kuid kui mees leiab naise õrna koha üles, siis sulavad naised ikka nagu sulavõi.

Ma tean enda käest seda, kuidas mulle mõjuvad ilusad sõnad ja lubadused. Kuigi eks ma olen ikka elu jooksul aru ka saanud, et kõik sõnad ja lubadused ei ole alati vettpidavad, on neid ikka kuramuse hea kuulda.

Suhete alguses on alati see, et mees tundub nii ideaalne olevat...

 Ta pöörab tähelepanu ja hoolitseb, saadab ilusaid smse, helistab, viib välja, jalutab käest kinni, kallistab ja suudleb, võtab kaissu, hellitab, teeb kingitusi ja on alati olemas.

Oeh...

Ja siis veel need ilusad sõnad ja lubadused ja kiitused, kui ilus ja eriline naine ma ikka olen...

Oeh, see võtab ju kohe jalust nõrgaks.

Ainult päris tundetu inimene suudaks jääda selle kogu komplekti juures, mida mees alguses pakub tundetuks ja tuimaks.

Eks meeste puhulgi toimib see, et kui naine neid hellitab ja rohkem tähelepanu pöörab ja üllatab neid, siis nad naudivad seda samamoodi nagu kass päikesepaistet.

Kuid mehed ei näita seda ju nii välja. Nemad ei lähe sellest kohe oma sõpradele sädistama nagu naised  seda teevad. Ja ega mehed ei topi ka fb-sse postitusi, et tunnen ennast nii õnnelikuna ja olen armunud ja elu on ikka nii ilus.

Naised aga sädistavad, tahavad tervele maailmale kuulutad, et neil on suhe ja nad on nii erilised, sest mees ju aina kinnitab seda igal hetkel.

 Ning loomulikult on naistel vaja ennast siis veel rohkem eksponeerida ja üles lüüa mehe jaoks ning ka sõprade jaoks teha mõned pildid, kus on näha, et see naine on küll kõrvuni armunud.

Jah, eks ta ilus ja tore on see kõik, kuid ühel hetkel saabub hall argipäev.

Ja see on juba hoopis midagi muud.

Kui enne tundus see mees olevat maailma parim, nii tähelepanelik, nii hooliv, nii hell, nii õrn, ühesõnaga kõige parem,siis järsku on ta muutunud tavaliseks meheks. 

Pealt näha on nagu sama mees,kes ennegi oli, kuid käitumine on kuidagi hoopis teine.

Ning mida aeg edasi seda enam muutub ju ka mehe välimus. Kui muidu oli ootamas kogu aeg lõhnastatud ja ilus, seksikas mees, kes alati nägi ideaalne ja korrektne välja, siis nüüd on järku diivani peal mees, kellel on kahe päevane habe ja kes kannab teist päeva samu riideid ja oi isegi soki sees on tal väike auk.

Vaatepilt võib olla isegi natuke masendav ja tekitab küsimuse, kuhu kadus see ideaal mees, kellesse ma armusin?

Lihtsam on ikka teistes vigu näha, kui endas ja eks seetõttu paistabki suhtes välja rohkem see, et mees ei pinguta ja on ennast käest lasknud, kuid tegelikult on ju nii, et ka naine laseb ennast mehega koos elades natuke käest ära.

Kui muidu oli vaja sädistada ja edvistada mehe ees igapäevaselt uuet riiete ja uue pesuga ja meigi, soengutega, siis ühel hetkel tunduvad kodused dressipüksid nii mõnusad ja mis siis et see pluus toob mõned voldid esile, aga see on nii mõnus seljas. Ning üks päev mustade juustega kodus olla ei ole ju samuti patt.

Ega ju (kuigi suhtes alguses poleks see isegi mitte kõne alla tulnud)?

Jah, eks ta ole, et mugavus on meis kõigis  peidus ja ühel hetkel lööb see välja.

Ja samas kodu on ju koht, kus tahakski ennast mugavalt tunda ja kanda neid riideid, mis just vastavalt tujule meeldivad.

Kuid ikkagi jääb vahel hinge kriipima see tunne, et miks see hall argipäev küll nii ruttu saabus ja miks ei ole enam seda jõudu ja tahtmist edvistada ja hoolitseda teineteise ees niimoodi nagu me seda alguses tegime.

Kevade saabudes siis lööb meis kõigis välja natuke seda edevuse hetke ja ikka on naised need, kes võõraste meeste pilkude jaoks panevad minid selga ja sulavad meeste komplimentide käes nagu mesi.

Ja mehed on need, kes vaatamata oma suhtestaatusele vaatavad nooliva pilguga neid silesääri ning ka enda välimuse suhtes hakkavad korrektuure tegema, et ka ise rohkem silma paista.

Ehk õnnestub siis ka neil, kes juba aastaid suhtes olnud leida diivanilt lösutavast mehest üles see, kes südame aastaid tagasi põksuma pani ning mees näeb kodus  taaskord silesäärset naist, kelle eest tahaks jubadealt hoolitseda ja komplimente teha.

Katike

Teistmoodi võileivad

Heips!

See, et ma pühapäeva hommikuti vabatahtlikult kell 07.30 ärkan, on minu jaoks veel natuke harjumatu.

Kuid tänases ärkamises on kindlasti "süüdi" see, et eile magasin ma kogu oma une täis.

Ehk siis kuigi mulle tundus, et kell on raudselt juba pool kaksteist ja tuleks ennast voodist üles ajada, selgus kella vaadates, et kell on alles pool üheksa. 

Peale  hommikuseid protseduure siirdusin vannitoast kööki. 

Võtsin oma saiad, kurgi, või ja juustu ning hakkasin võileibu tegema.

Kuna see on mul üsna robotlikuks tegevuseks juba muutunud, kus ma eriti midagi mõtlema ei pea, siis selgus ühel hetkel, et vaatamata sellele, et ma olin ennast välja maganud ning võileibade tegemine ka mul üle jõu ei käi, olin ma suutnud teha sel hommikul natuke teistmoodi võileivad.

Nimelt oli üks võileib saanud valele poolele või.

Mis siis ikka. Vahel ju võib muuta ka tavalised võileivad natuke teistsugusemaks ja kes on öelnud, et või peab alati juustu all olema?

Täna hommikused võileivad õnnestusid päris normaalselt ning õnneks on külmkapis tagavaraks ka eile õhtul tehtud kohupiima kook.

Nämm!

Katike

Inimesed järjekorras

Ahoi!

Eile õhtul eeldasin mina, et täna tuleb vaikne päev ja saan olla kodune.

Kuid nagu ikka, siis kõik läks teisti.

Siis kui mul just hakkas mõnus lõunauinak tulema, helises telefon ja selgus, et ma pean jälle sinna "toredasse" asutusse minema, kus ma vist olen juba poole oma elust veetnud.

Kuna järjekord oli üsna pikk, sain rahulikult istuda ja vaadata inimesi.

Ja noh vaatepilt oli igati vägev.

Kaks naist seisid info järjekorras kuni üks neist väsis ja istus korraks maha. Selle peale tõusis aga meie kõravalt kohe uus naine, kes läks järjekorda seisma.

 Eelnevalt maha istunud naine nägi seda ja jooksis kohe oma koha peale tagasi ja hakkas õiendama, et see on tema koht.

 Jube vahva oli vaadata, kuidas kaks kuskil 50-60 aastast naist seisid lõpuks üksteise kõrval ja ootasid justkui stardipauku, et kumb nüüd ennem nõu küsima saab minna.

Mingi hetk tuli asutusse üks naine, kes soovis ühte blanketti. Kahjuks aga olid kõik soovitud blanketid otsa saanud.

Nii ta siis läks ühe ametniku juurde ja küsis sealt seda. Talle aga vastati et mine küsis  infost.

Naine läks info järjekorda, küsis eelpool seisvate naiste käest, et kas nad laseksid ta ettepoole, kuna tal on vaja ainult ühte blanketti, kuid need kaks olid kindlad kui raudtalad ja ei liikunud paigast ega lasknud seda naist ette.

Silmaga oli näha, kuidas see naine muutus aina tigedamaks. 

Lõpuks läks ja koputas ta ühe ametniku ukse peale, kuid sealtki sai ta vastuse, et oota edasi.

Lõpuks kui see naine oli umbes 20 minutit seal ähkinud ja puhkinud suurest vihast, et ta ei saa soovitud blanketti nii kiiresti kui ta tahtnud oleks, tuli ametnik ja andis talle selle.

 Seejärel selgus, et neid tema jaoks vajaminevaid blankette isegi oli, kuid need olid sahtlis ja sealt ei oska ju ometi keegi otsida.

Naine haaras oma blanketi ja läks minema.

Õnneks saime ka meie peagi löögile ja asjad korda ning lõpuks ometi saan ma vedeleda diivanil ja ausalt siit ma täna enam mitte kuhugi ei liigu. 

 Kui siis ainult sellisel trajektooril diivan-vets-külmkapp-magamistuba.

Katike

Katse nr 2

Ahoi!

Täna käisin jälle tuttavas laboratooriumis, et saaksin uuesti teha pissiproovi.

Ja hurraa, müsteerium sai lahendatud, et kuhu minu kanistri sisu sai.

Nimelt õnnestus mul täna saada eestlase juurde jutule.

 Küsisin uksest sisse astudes ja tuttavat nägu nähes, et oi teie vist olete eestlane ja teiega saab eesti keelt rääkida. Tundus, et see töötaja vist solvus selle peale, sest ta käratas vihaselt, et olen jha. Selline tunne jäi, nagu ma oleks küsinud tema pangaarve suuruse või perekonna seisu  mitte rahvuse kohta.

Rääkisin talle, et minu proov on kadunud ja sooviksin uut teha. 

Alguses ta nähvas, et mis mõttes kadunud, kuid siis hakkas uurima.

Lõpuks ei suutnud ta ka ise seda üles leida, et kes ja kuhu selle kaotas ning kutsus appi teise laboratooriumi töötaja.

Ja siis selgus tõde.

Minu pissiproov võeti ilusti vastu, see salvestati isegi arvutisse ja siis valati see vetsu potist alla.

No jah siis...

Ega siis midagi, koju tulin taaskord juba tuttava kanistriga, nii, et eks siis  homme hommikul algab katse nr 2.

Katike

Kadunud kanister

Heips!

Ma ikka kohe pean kirjutama, sellest, kuidas siin Soomes asjad  lihtsalt ära kaovad.

Hoiatan ette, et nõrganärvilistel ei tasuks järgnevat teksti lugeda.

See, et teatud asutuses kaovad ära paberid, seda olen ma kuulnud päris mitme inimese käest.

Kuid, et arstid kaotavad ära inimeste proove, on minu jaoks uus kogemus.

Nimelt asi siis selles, et käisin arsti juures ja arst arvas, et mul tasuks teha pissiproov, kuna minu eelmises pissiproovis oli valku.

Noh hea küll, olin nõus.

Kuid siis selgus, et prooviks vajalikke asju neil ei ole ja ma pean minema laborisse neid otsima.

Too päev olin aga arsti juures üksi ja minu soome keel on ju endiselt üsna nigel.

Nii ma siis marssisin tuttavasse laborisse ise oma ajusid ragistades, et huvitav kuidas ma seda vajalikku nõud küsis, sest see sõna mille mulle arst ütles, läks mul meelest juba 2 sekundi jooksul, sest see oli lihtsalt nii pikk ja keeruline.

Kui järjekorra number ukse kohal minu nr näitas, läksin sisse.

Hakkasin siis kuidagi pusima oma vigases soome keeles, et mul on probleem ja, et arst leidis pissiproovis valku ning mul oleks vaja mingi topsi.

Arst vaatas mind kannatliku pilguga  ja ootas kuna ma oma soperdatud lausetega lõpetan ning küsis mu käest isikukoodi.

Ja nii kui ta mu isikukoodi arvutisse lõi, sai ta kohe teada, mille järgi ma tulin.

Oleksin ju  kohe võinud  oma isikukoodi anda, aga ei. 

Arst ulatas mulle suure orantsi kanistri ja küsis, et kas tahan teist veel.

Suurest hämmingust, kui suur see anum on, vastasin talle eesti keeles, et sellest piisab ja vehkisin käega, et ei ole vaja.

Koju jõudes lugesin usinalt juhendi läbi, et mida ja kuidas ma tegema pean ning järgmiseks hommikuks oli eelnevalt tühi kanister täitunud  üllatava kiirusega vedelikuga ja hakkas labori poole liikuma.

Eelmisel nädalal arsti juures käies ja tulemusi küsides, tegi ta suured silmad, et oi, kas vastuseid ei olegi tulnud. 

Arst lubas siis uurida, et kus vastused on ja et annab sellest teada.

Eile pealelõunat saabus siis arstilt kõne.

Selgus, et minu pissikanister on kaduma läinud ja mingeid vastuseid ei olegi. No vot!

Ma ei saa aru, kuidas nii suur ja veel orants asi saab kaduma minna. Oleks siis tegu olnud väikese vereproovi pudeliga või mingi topsikesega, kuid minu nõus oli ikka nii suur...

Aga tundub, et tegijatel juhtub...

Eks näis, kas pean nüüd uue proovi neile andma või pääsen ma sellest kanistri proovist.

Katike

Lõpuks on ta olemas...

Heips!

Ma kohe pean jagama oma rõõmu!

Lõpuks ometi kuulun ma Soome sotsiaalturva alasse ja mul on olemas haigekassa!!!

Ja kusjuures veel tähtajatu, mida eriti tihti  inimestele ei antagi.

Kui ma täna koju tulin ja nägin kahte kirja, mis olid mulle tulnud, siis see võttis kohe käed värsisema, et mis siis nüüd mulle kirjutatakse ja mis nüüd põhjuseks on, miks ma seda kaarti ei saa.

Aga õnneks olid kirjas aiult positiivsed otsuses ja teises kirjas oli kaart isiklikult sees.

Kokku kulus mul siis 5 kuud, et ajada asju selle nimel, et see kaart saada.

Lihtsalt uskumatu!

Seda enam, et vahepeal kirjutati mulle vastuseks nii absurdseid põhjuseid, miks ma seda kaarti ei peaks saama, kuigi mul oli kogu aeg õigus seda saada.

Aga nüüd on ta  mul olemas!

Hetkel on selline tunne, et ma vist raamin selle kaarti ära ja panen seina peale, sest ma lihtsalt ei usu, et see mul nüüd päriselt ka olemas on.

Ja nüüd tahaks, et kõik seda minu käest küsiksid, sest siiani olen kogu aeg pidanud ütlema, et mul ei ole seda.

Aga nüüd on!!!

Jehhuu!!!

Katike

Hädaabi pakikesed

Heips!

Eile oli väga tore päev!

 Ja toredaks muutis selle see,et mulle saabus hädaabi pakk Eestist.

Ehk siis tänu abivalmile tuttavale, sain ma oma emme käest paki (õigemini 3 suurt pakki), mis olid head ja paremat täis.

Üks pakkidest sisaldas head kodumaist toitu. Majonees, hapukoor, kohupiima ja sokolaad ning loomulikult tatar ja hapukurk olid need, mille üle mul eriti hea meel oli.

Kas siin on poes tatart müügil, kuid kuna hinna vahe on peaaegu kolmekordne, siis mina lihtsalt ei raatsi siit seda osta. Samalugu on ka majoneesi ja hapukoorega.

Teine kast sisaldas riideid. 

Üle pika aja oli mul eile õhtul suur valik, et mida küll selga panna ja mida mitte. Riidekappi on kohe hea vaadata, sest riiulid on ikka üsna täis juba erinevaid riideid.

Selline tunne on, et ma kohe nagu elaks juba siin korteris.

Kolmandas pakis olid igasugused pudi-padi asjad, mis mulle olulised on. Loomulikult olid nende seas ka minu inglid,mida ma siis täna mööda tube paigutama hakkan.

Mulle meeldib kolida,sest siis saan ma alati oma kappides suurpuhastust teha. Kuid samas mõned asjad on ikka nii kallid mulle, et kui neid ei ole, siis on tunda, et midagi on puudu.

 Nüüd aga ma tunnen, et asjad hakkavad vaikselt paika lokusma ja iga päevaga läheb siin aina kodusemaks ja mõnusamaks.

Seda enam, et eile sai poest ostetud suurte tuppa ka lamp ning kööki, koridori vaibad.

Nüüd kui saaks veel magamistoa sisustuse ka sellist värvi nagu mina tahan, siis võiks kohe ennast väga mõnusalt tunda.

Peagi on käes ka see aeg, kui ma saan hakata rõdu peal oma potiaiajandust pidama, sest ilmad muutuvad  iga päevaga aina ilusamaks, soojemaks ning käed juba vaikselt sügelevad selle järgi, et saaks seemneid potti panna ja nautida seda, kuidas esimesed lilleõied puhkevad.

Katike

Nostalgia hetk...

Heips!

Eile oli minul nostalgia hetk.

Nimelt külastasime lehekülge nimega orkut.com.

Uskumatu, aga alles mõned aastat tagasi, kasutasin ma seda portaali ikka väga usinalt, kuid nüüd tundub, see tõeline ajaugu olevat.

 Aeg ja asjad, mida tarbime, muutuvad ikka nii ruttu.

Kuigi mina olin oma konto enda arust ära kustutanud, oli sealt vägagi lihtne mind üles leida ning näha pilte, mida ma sinna postitanud olen. 

Ootamatult leidsin isegi oma eelmise kooli lehekülje, kus oli näha väga palju tuttavaid ja toredaid nägusid.

Ja ega tõesti pole vahet, mis portaali ma kasutan või mida ma internetis teen, see kõik jääb  nagunii sinna ikkagi alles.

Õnn oli, et mina ei olnud sinna lisanud mingeid pilte, mille üle ma häbenema peaks. Kuid kahjuks on tänapäeval ju nii palju neid juhtumeid, kus noored riputavad mingisse portaali ebasüntsaid pilte ja arvavad, et kui nad need ära kustutavad ja enam seda portaali ei kasuta, on need läinud, aga võta näpust, kõik on alles...

Internetti jääb kõik alles! 

Kas sa kasutad või ei kasuta seda portaali, oled sa elus või surnud, aga internetti oled sa jäädavalt salvestatud...

Selle nostalgia hetke puhul oli muidugi vahva see, et nii tore oli ennast vaadata ja lugeda, mida ma aastaid tagasi mõtlesin.

 Ja tuleb tunnistada, et kuigi ma ei tundu endale vanana, siis neid pilte vaadates ja teades, milline vaatepilt, mulle igahommikuselt peeglist vastu vaatab, siis jah, aeg hakkab vaikseltka minuga  juba oma tööd tegema...

Katike

Naabrid

Heips!

Lugesin üks päev kuskilt mõtet, et igas paneelmajas elab üks naaber, kellel on vaja alati midagi puurida.

Ja, oi kuidas see lause ikka paika peab!

Nimelt kolisid minu kõrvale eestlased. 

Nüüd olen siin eriti turvatud, sest mõlemal pool minu pesa elavad eestlased. Ja kõigi eelduste kohaselt on ühed mehed kindlasti ehitajad ja teised naabrid on siis need, kelle mees armastab puurida ja ehitada.

Juba mitmendat päeva teeb see mees korteris remonti. 

Esimestel päevadel oli kuulda lihtsalt kopsimist ja koputamist. Mõtlesin, et peaks talle vastu koputama, kuid mõtteks on see siiani jäänudki.

Kuid eile algas ikka meeletu puurimine pihta. 

Ma arvan, et naabrimees tahtis puurida minu magamistuppa piiluauku, sest miks muidu ta nii usinasti puuris. 

Kuid isegi, kui tal see auk õnnestus meie seina teha, sest selline tunne oli küll, et ta ennem ei jäta järele, kui ta meie seina ka augu puurida saab, siis pidi ta pettuma, sest sein, mis meid eraldab on hoopis elutoa sein.

Kui ma eeldasin, et nüüd on puurimisega kõik, lisas tema aga hoogu.

Ja nii ma siis kuulasin seda, kuidas ta päris mitu tundi muudkui puuris ja puuris.

Näis, kas täna õhtul hakkab ta jälle puurima või on tal nüüd enamus seinu muudetud  sõelapõhjaks.

Kui ma siin naabritest juba rääkima hakkasin, siis pean rääkima veel ühest naabrist.

Nimelt minu peal elaval naabril on kas koer või kass või harrastab ta ise mingit pallimängu, sest kogu aeg on kuulda, kuidas pall vastu põrandat põrkab.

Koera  vist  tal pole, sest haukumist ma kuulnud pole, samuti arvan ma natuke, et ta vast ise toas palli ka ei mängi, kui tal just väikest last ei ole, kuid mine sa tea.

Kuid meeletu pallimäng käib kogu aeg ja pole vahet, kas on õhtu või hommik, kas esmaspäev või pühapäev.

Iseenesest see mind väga ei sega, kuid samas vahel tekib küll tunne, et kaua võib.

Muidu olen ma naabritega rahul. 

Ja ega eriti sellist tunnet küll pole, et ma Soomes elaks, sest siiani olen ma siin kohanud ainult eestlasi või siis tumedanahalisi, kuid pärsi soomlast ma polegi sellest majas veel näinud.

Katike

Shoppamine on naistele..

Heips!

Kui ma  sügisel Soome tulin, oli mul maja juures üks väike pood.

Nüüd oma pessa kolides, on mul aga kaks suurt kaubanduskeskust kohe maja juures.

Ja tuleb tunnistada, et see shoppamine on tõesti üks naiste töö ja stressi maandav.

Kui ma varem pidin sinna pisikesse poodi minema, siis ma tundsin, kuidas mul tuli juba oksemaitse suhu. See pood oli nii väike ja ma oleks  võinud kinnisilmi ka võinud sealt  vajalikud asjad ära osta. 

Kuid nüüd avastan ma iga poes käiguga ikka uusi ja uusi asju poest.

Ja ma tõesti naudin seda, et pean seal meeletute riiulite vahel liikuma ja saan valida erinevate tootajte vahel, millist sobilikku kaupa ma siis tegelikult tahan.

Kuid mis on igas poes, olgu see siis väike või suur ühine,on see,et alati on seal järjekorrad.

See on lausa uskumatu, kui pikad need järjekorrad on ja enamus ajast poes käimisele kulubki seal kassas seismisele.

Varem hädaldasin ma kodumaal, kui kassas oli kolm-neli inimest minu ees. Kui ma  aga siin satun kassase, kus on minu ees kolm-neli inimest, on mul vedanud.

Ja ma ei saa öelda, et 20st kassast töötaks ainult 5, tavaliselt on ikka enamus kassasid tööl, kuid inimeste hulk poodides on ikka meeletu.

Ning endiselt tõusevad mul ihukarvad püsti, kui ma kuulen eepool ostajate ostusummasid 50 eurot ja 75 eurot...

Jubee!

Kui ma enda ostetud kauba numbreid näen, ega siiski mul need karvad just eriti ligi keha pole...

Tänagi läksin ma poodi, et ostan paki makarone ja porgandeid, et õhtul suppi teha.

Kuid poes selgus, et kindlasti on mul veel seda ja seda ning loomulikult ka seda vaja ning lõpp tulemus oli see, et taaskord oli minu kott raske, arve suur ning poes käigule kulus 1,5 tundi.

Kuid koju jõudes oli kohe kuidagi palju kergem olla.

Ma ei tea kas see tuli sellest, et pangakaardil on nüüd ka kergem olla, sest summa seal peal on väike või tuli see sellest, et ma seal riiulite vahel sain ma oma shoppamis isu rahuldatud, aga kuidagi mõnus on nüüd olla.

Katike

Tõeline sõprus!

Heips!

Siin kaugel eemal oma perest ja sõpradest mõistan ma iga päevaga üha enam, kui oluline on kuhugi kuuluda.

Mul ei ole palju selliseid sõpru, kelle peale ma alati loota saaksin, kuid need, kes mul on, on lihtsalt PARIMAD!

Võib kuluda nädalaid ja vahel isegi kuid kui ma nendega ei suhtle, kuid sellest ei muutu mitte midagi. 

Nad on alati minu südames.  Nendega  üle pika aja rääkides või kohtudes on rõõm alati suur.

Viimased 2-3 aastat on meeletult kiiresti läinud ning selle aja jooksul on ka nii palju asju juhtunud.

 Kui ma mõtlen selle peale, milline ma olin need mõned aastad tagasi ja milline ma olen nüüd, siis ma saan aru, et need kaks inimest on ikka täiesti erinevad. 

Ja sama võib öelda ka minu sõprade kohta. Kuigi me kõik arenema ja liigume oma elus erinevate tempodega, oleme me siiski nende viimaste aastte jooksul väga suuri ja olulisi samme oma elus teinud,mis on meid ka muutnud.

Siin kaugel olles on vahel nii hea vaadata tagasi sellele ajale, mis on olnud. Ja meenutada seda, mida kõike on koos tehtud.

Üks õhtu raadiost kuulates ühte oma lemmiklugu, meenus mulle see, kuidas ma oma sõbrannadega peol käisin ja mina selle loo saatel keset saali üksinda tantsisin. 

Ja kas ma tundsin siis häbi või ennast imelikuna? 

Loomulikult mitte. 

Kui ma saaksin nüüd uuesti tantsida keste saali üksinda, kas ma siis tunneks ennast imelikult?

 Ei!

Või kui ma 40-50 aastaselt keset saali üksi tantsin, kas ma siis tunnen ennast imelikuna?

Ei tunne!

Ja miks ma ei tunne, just sellepärast ei tundnud ma aastaid tagasi ennast imelikuna ega tunne ka tulveikus, kuna minu kõrval on mu sõbrad ja ma tean, et ma olen üks nendest. Ma kuulun nendega kokku. 

Nemad aktsepteerivad mind just sellisena nagu ma tegelikult olen. Isegi siis kui ma vahel teen selliseid tegusid, mida on raske mõista või teen asju, ilma nendega jagamata, ma tean, et nad ei keera mulle mitte kunagi selga.

Nad on alati mul olemas!

Ja mina olen kaneilalati olemas!

Katike